Aafrika suur järv Victoria

”Ärgake!” Keenia-korrespondendilt

AASTAL 1858 rändas sügaval Aafrika südames mööda metsikut ja uurimata maad ringi üksik inglane. Kuigi tema kaaslasteks olid vaid mõned aafriklastest pakikandjad ning ta oli haigusest, väsimusest ja teadmatusest kurnatud, ergutas ta oma mehi edasi minema. See mees, John Hanning Speke, otsis tolle ajani leidmata Niiluse allikat.

Jutud suurest siseveekogust, mida araablastest orjakauplejad Ukereweks kutsusid, kannustasid Speke’i rühkima läbi näiliselt lõputu võsastiku. Lõpuks, pärast 25 päeva kestnud kõndimist, sai see väike rändurite grupp suurepärase vaatepildi osaliseks. Nii kaugele, kui silm ulatus, laius tohutult suur mageveekogu. Hiljem kirjutas Speke: ”Mul polnud enam kahtlustki, et minu ees olevast järvest sai alguse too huvipakkuv jõgi, et see oligi allikas, mis oli tekitanud nii palju poleemikat ning mida nii paljud maadeuurijad leida tahtsid.” Ta nimetas enda avastatud järve tol ajal valitsenud Inglismaa kuninganna auks Victoriaks.

Niiluse allikas

Järv, mis veel tänapäevalgi sedasama nime kannab, on tuntud kui suuruselt teine mageveejärv maailmas, temast suurem on vaid Põhja-Ameerika Ülemjärv. Selle ekvatoriaalse päikese paistes sädeleva hiigelpeegli, tasase ja klaasja pinnaga Victoria järve pindala on 69484 ruutkilomeetrit. Victoria järv, mille põhjaosa läbib ekvaator, asetseb Ida-Aafrika murranguvööndi ida- ja lääneharu vahel, peamiselt Tansaanias ja Ugandas ning väike osa ka Keenias.

Valdava osa järve sissevoolust annab Tansaania jõgi Kagera, mis saab oma vee Ruanda mägedest. Siiski moodustavad suurema osa Victoriasse voolavast veest sademed, mis kogunevad järve ümbritsevasse tohutult suurde valgalasse, mille pindala on rohkem kui 200000 ruutkilomeetrit. Järve ainuke väljavool asub Jinjas Ugandas. Sealt voolab vesi edasi põhja poole, kust saab alguse Valge Niilus. Kuigi Victoria järv pole ainus Niiluse allikas, on see suur reservuaar, mis tagab pideva mageveevoolu ning on samuti elu alalhoidjaks kuni Egiptuseni.

Elu järve ääres

Mööda järve liugleb kanuu, mille tuules lehviv valge puri meenutab püstist liblika tiiba. Hommikuti puhuvad tuuled kannavad tillukese paadi järve keskele. Keskpäevaks tuulesuund muutub ning tuul kannab paadi tagasi sinna, kust see oli tulnud. Niiviisi on kalurid sellel järvel juba aastatuhandeid sõitnud.

Victoria järve ümber paiknevad külad, kus elatakse pruuni roogkatusega majades. Niiluse jõgikonnas elavate inimeste peamiseks toiduks on kala, seega sõltub nende igapäevane toidus järvest. Kaluri päev algab enne päikesetõusu. Mehed kühveldavad oma lekkivatest kanuudest vett välja ning alustavad siis sõitu mööda uduga kaetud järve. Ühehäälselt lauldes sõuavad nad üha kaugemale järve keskele ja heiskavad siis räbaldunud purjed. Naised vaatavad kaldal, kuidas väikesed paadid horisondi taha kaovad. Varsti pööravad nad aga pilgu paatidelt, kuna ees ootab tegevusrohke päev.

Samal ajal kui lapsed madalas vees pladistavad ja mängivad, pesevad naised järves pesu ja võtavad sealt joogivett. Viimaks lõppevad nende tööd vee ääres. Pea peal ettevaatlikult asetatud savist veepott, laps selja külge seotud ning mõlema käe otsas korv puhta pesuga, suunduvad naised aeglaselt kodu poole. Kodus harivad nad oma väikest aeda, kus kasvavad mais ja oad, korjavad küttepuid ning parandavad lehmasõnniku ja tuha seguga savimaju. Kaugemal ranna ääres punuvad naised osavalt sisalkiududest tugevaid köisi ning kauneid korve. Väljas on kuulda kirvehoope, kui mõned mehed suurt palki õõnestades kanuud valmistavad.

Kui päev hakkab õhtusse jõudma, pöörduvad naiste pilgud taas suure järve poole. Horisondil paistvate valgete purjede tipud on märgiks sellest, et mehed hakkavad kodu poole sõitma. Nüüd jäävad naised ootama oma mehi ja kalasaaki.

Kõikjal järve rannikul ning saartel külastavad neid väikseid kogukondi rahusõnumitoojad. Kas siis jalgsi või kanuuga jõuavad nad iga väiksemagi külani. Sealsed inimesed on alandlikud ning kuulavad nende sõnumit meeleldi. Eriti rõõmsad on nad selle üle, et saavad lugeda piiblilist kirjandust nende oma niiluse ja bantu keeltes.

Järve elusloodus

Victoria järves elutseb üle 400 kalaliigi, millest mõningaid ei leidu kusagil mujal maailmas. Kõige enam levinud on kirevahvenlased. Mõnedel kirevahvenlastel on omapärane viis oma poegi kaitsta. Ohu korral avab vana kala oma suu, kuhu tema tillukesed pojad kiiresti peitu poevad. Kui oht on möödas, sülitab kala oma pojad lihtsalt suust välja ning kalapojad ujuvad rahulikult edasi.

Victoria järv on koduks ka mitmesugustele toredatele veelindudele. Pütid, kormoranid ja madukaelad on sukellinnud, kes püüavad osavalt kala oma terava nokaga. Kured, haigrud, toonekured ja luitsnokk-iibised kahlavad madalates vetes ning seisavad liikumatult ja kannatlikult ühe koha peal, oodates pahaaimamatut kala lähemale ujuvat. Õhus tiirlevad pelikanid, kes on nagu suure kõhuga purilennukid. Koos ujudes piiravad nad ümber kalaparvi ning tõmbavad neid siis oma suure paunataolise nokaga veest välja. Õhuvalla ülemvõim kuulub võimsate tiibadega merikotkale. Ta sööstab alla kõrgelt puu otsast, nii et tuul vihiseb tema tugevates tiibades, ning haarab järve pinnalt ilma vaevata kala. Järve ümbritsevates tihedates papüürustihnikutes pesitsevad eredavärvilised kangurlindlased ning kaugemal rannas, akaatsiametsades, võib kuulda sarviklindlase kaeblikke hõikeid.

Hommiku- ja õhtutundidel kostub kaugele vaikse järve taha jõehobude madalahäälelisi möirgeid. Keskpäeval magavad jõehobud kaldal, meenutades poolenisti veest välja ulatuvaid siledaid ja halle kivirahne. Järves elutseb ka ohtlikke niiluse krokodille, kelle suhtes sealkandi elanikud peavad alati valvsad olema. Kuigi inimene on suurema osa neist hirmuäratavatest roomajatest hävitanud, elab neist mõningaid veelgi Victoria järve kõrvalisemates paikades.

Ohustatud veekogu

Sellest ajast, mil John Speke esmakordselt Victoria järve nägi, on Aafrika rahvaarv plahvatuslikult kasvanud. Järve lähedal elab üle 30 miljoni inimese, kelle elu sõltub järve magedast veest. Vanasti kasutasid kohalikud kalamehed traditsioonilisi kalapüügimeetodeid. Nad püüdsid kala punutud püüniste, papüürusvõrkude, õngede ja ahingutega. Tänapäeval, mil on kasutusel traalerid ja kaugeleulatuvad võrkpüünised, millega tõmmatakse sügavamatest vetest välja tonnide kaupa kala, ohustab ülekalastus järve ökoloogilist tasakaalu.

Ka eksootiliste kalaliikide sissetoomine on järve ökoloogilist tasakaalu rikkunud, mis on tekitanud kahju kohalikule kalapüügile. Lisaks sellele tekitab järves probleeme vee peal kasvav vesihüatsint, ilusa purpurse õiega umbrohi. See Lõuna-Ameerikast sissetoodud taim vohab nii kiiresti, et ta on ummistanud järve kallastel ja sissevoolukohtades suured piirkonnad, takistades seega kaubalaevadel, parvlaevadel ning kohalike kalurite kanuudel pääsu randa või sadamasildade juurde. Metsade raiumine järve valgalal, reovee juhtimine veekogusse ning industrialiseerimine on seadnud ohtu järve tuleviku.

Mis saab Victoria järvest? Selle üle on palju arutletud, kuid keegi ei tea täpselt, kuidas kõiki järvega seotud probleeme lahendada. Siiski, Victoria järv jääb tõenäoliselt maa peale veel kauaks pärast seda, kui Jumala Kuningriik on hävitanud need, kes ”hävitavad maad” (Ilmutuse 11:18). Siis võivad inimesed selle Aafrika suure järve ilu imetleda.

[Kast/pilt lk 18]

Kala, kes neelab alla järve

Ta on libe, tal on meeletu isu, ta paljuneb kiiresti ning kasvab peaaegu kahe meetri pikkuseks. Kes see on? Lates niloticus! See suur ja ablas kala, keda tuntakse enamasti niiluse ahvenana, toodi Victoria järve 1950-ndatel aastatel ning see on põhjustanud ökoloogilise katastroofi. 40 aastaga on ta hävitanud peaaegu pooled järve 400 kohalikust kalaliigist. See massiline kalade hävimine on seadnud ohtu miljonite kohalike elanike toiduallika, kuna nende pere toidus sõltub väiksematest tilaapiatest ning teistest kirevahvenlastest ja muudest kohalikest kalaliikidest. Nendest väikestest kaladest sõltub ka järve seisund. Mõned neist väikestest kalaliikidest toituvad tigudest, kes põhjustavad kardetavat bilhartsiaasi, ning aitavad seega seda haigust vähendada. Teised jälle toituvad vetikatest ning muudest veetaimedest, mis nüüd kontrollimatult vohama on hakanud. Seetõttu on tekkinud olukord, mida nimetatakse eutrofeerumiseks — kõduneva taimestiku lagunemine on vees hapnikuvaegust põhjustanud. Kuna kohalikke kalaliike, kes seda olukorda ära hoiaksid, on vähe, suurenevad hapnikuvabad, surnud piirkonnad, mille tagajärjel hukkub veel rohkem kalu. Kuna kalu jääb järjest vähemaks, on pidevalt näljane niiluse ahven hakanud sööma omaenda poegi! Kala, kes on neelamas alla kogu järve, neelab nüüd iseennast!

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UGANDA

KEENIA

TANSAANIA

VICTORIA JÄRV

[Pilt lk 15]

Kuulutustöö Victoria järve kallastel

[Pilt lk 16]

Kangurlindlane

[Pilt lk 16, 17]

Pelikanid

[Pilt lk 17]

Hõbehaigur

[Pilt lk 16, 17]

Niiluse krokodill

[Pilt lk 16, 17]

Hallhaigur jõehobu seljas