Kes on orjad tänapäeval?

MÕTLE kõigepealt selle peale, kui palju on orje. Arvestuste kohaselt teeb 200 kuni 250 miljonit alla 15-aastast last suurema osa oma ärkvelolekuajast tööd. Ainuüksi 1995. ja 1996. aastal saadeti relvastatud võitlustesse veerand miljonit last, kellest mõned olid alles seitsmeaastased ja kellest mõned said seega sõjaorjadeks. Arvestuste kohaselt müüakse igal aastal orjaks üle miljoni naise ja lapse.

Pelgad numbrid ei suuda aga paljastada nende inimeste meeleheidet. Näiteks kohtus ajakirjanik Elinor Burkett ühes Põhja-Aafrika riigis noore naise Fatmaga, kellel oli õnnestunud põgeneda oma julma isanda eest. Pärast Fatmaga rääkimist tajus aga Burkett, et „oma südames jääb [Fatma] igavesti orjaks”. Kas suudab Fatma üldse unistada paremast tulevikust? „Ta ei oska mõelda ühest päevast kaugemale,” sõnab Burkett. „Tulevik on üks neist paljudest abstraktsetest mõistetest, milleni tema mõistus ei küüni.”

Praegu on aga orjaseisuses miljoneid inimesi, kellel pole vabanemislootust. Kuidas ja miks kõik need inimesed orjadeks saavad? Millist laadi orjusesse on nad sattunud?

Inimkauplejad

Üks USA turistidele mõeldud reklaambrošüür ei saanud öelda enam otsekohesemalt: „Seksireisid Taisse. Tõelised tüdrukud. Tõeline seks. Tõeliselt odavalt. ... Kas sa tead, et võid osta neitsist tüdruku vaid 200 USA dollari eest?” Selles brošüüris ei öeldud aga seda, et need neitsid on tõenäoliselt röövitud või müüdud vastu nende enda tahtmist bordellidesse, kus nad peavad teenindama keskmiselt 10 kuni 20 klienti päevas. Kui nad sellest keelduvad, pekstakse neid. Kord, kui Tai lõunaosas asuva suvituskoha Phuketi saare bordellis tulekahju süttis, põles sinna sisse viis prostituuti. Miks? Kuna nende omanikud olid nad aheldanud voodi külge, et nad ei saaks põgeneda.

Kust need noored naised tulevad? Teadete kohaselt kuulub sellesse seksitööstuse sektorisse miljoneid tüdrukuid ja naisi tervest maailmast, neid on röövitud ja vastu nende enda tahtmist prostituudiks müüdud. Rahvusvahelise seksiäri õitsengule aitavad üheskoos kaasa nii arengumaade vaesus, rikaste riikide jõukus kui ka seadused, mis vaatavad läbi sõrmede rahvusvahelisele hangeldamisele ja töölepingutele, mis kinnistavad töötaja tööandja külge.

Kagu-Aasia naisteorganisatsioonid on arvestanud, et 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate alguseni müüdi maailmas 30 miljonit naist. Inimkaubitsejad kammivad läbi rongijaamu, vaeseid külasid ja linnatänavaid, otsides kaitsetuna näivaid tüdrukuid ja noori naisi. Tihti langevad nende ohvriteks hariduseta, orvuks jäänud, hüljatud ja vaesed tüdrukud või naised. Neile lubatakse tööd, nad toimetatakse üle piiri ja müüakse siis lõbumajadesse.

Pärast kommunistliku bloki kokkuvarisemist aastal 1991 tekkis uus vaesunud tüdrukute ja naiste kiht. Seaduspiirangute vähenemise, privatiseerimise ja klassivahe süvenemise tõttu on seal kasvanud kuritegevus, vaesus ja töötus. Paljud Venemaa ning Ida-Euroopa naised ja tüdrukud on kui vesi rahvusvahelisele organiseeritud prostitutsiooni veskile. „Inimestega kaubitsemisel on vähem riske kui uimastitega kaubitsemisel,” ütles Euroopa Komisjoni endine õigusvolinik Anita Gradin.

Kaotatud lapsepõlv

Ühes Aasia väikeses vaibavabrikus töötavad umbes viieaastased lapsed kella neljast hommikul kella üheteistkümneni õhtul, saamata selle eest palka. Tihti kahjustavad selliste lapstööliste tervist ohtlikud masinad, pikad tööpäevad nõrga valgustuse ja halva ventilatsiooniga ruumides või tootmises kasutatavad kahjulikud kemikaalid.a

Miks on lapstööliste järele nii suur nõudlus? Laste tööjõud on odav, lapsed on oma loomult alistuvad, neid on kerge distsiplineerida ja nad ei julge oma olukorra üle kurta. Kuna lapsed on väikesed ja neil on nobedad sõrmed, sobivad nad jõhkrate tööandjate arvates paremini mõningaid töid tegema, näiteks vaipu kuduma. Tihtipeale antakse lastele tööd, samal ajal kui nende vanemad on töötud.

Peremehe kodus töötavad lapsed on lisaks muudele hädadele kaitsetud ka seksuaalse ahistamise ja füüsilise vägivalla vastu. Paljud lapsed röövitakse, neid hoitakse kõrvalistes laagrites ning nad aheldatakse ööseks kinni, et nad põgeneda ei saaks. Päeval võidakse neid rakendada teedeehitamisel või kaevandustes.

Lapsepõlveta jäävad lapsed ka sundabielude tõttu. Anti-Slavery International kirjeldab üht tüüpilist olukorda: „Ühele 12-aastasele tüdrukule öeldakse, et pere on korraldanud talle abielu 60-aastase mehega. Näiliselt on tal õigus sellest keelduda, praktikas on tal aga võimatu seda õigust kasutada ning ta pole ka teadlik, et ta seda teha võib.”

Võlaorjad

Sajad tuhanded töölised on oma tööandjate vangistuses ning töökoha külge kinnistatud nendele või nende vanematele antud laenu tõttu. Üldiselt on võlaorjus levinud maaviljeluspiirkondades, kus töölised töötavad sulaste ja farmeritena. Mõningatel juhtudel kanduvad võlad ühelt põlvkonnalt teisele, mistõttu pereliikmed jäävad vangistusse alatiseks. Mõned tööandjad, kellele ollakse võlgu, müüvad võla kellelegi teisele tööandjale. Äärmuslikel juhtudel ei saa võlaorjad oma töö eest üldse palka. Mõned on sattunud võlaorjusesse suhteliselt väikeste avansside tõttu, mida tööandja neile palga arvelt lõputult annab, nii et nad ei saa oma peremehe orjamisest kunagi vabaks.

Rituaalorjus

Lääne-Aafrikast pärit 12-aastane Binti on üks neist tuhandetest tüdrukutest, kes teenib trocosi’na, mis tähendab eve keeles „jumalate ori”. Ta peab elama orjuses ning lunastama kuriteo, mida ta pole sooritanud – vägistamise, mille tagajärjel ta sündis. Praegu piirduvad Binti ülesanded kohaliku fetišistliku preestri majapidamistööde tegemisega. Hiljem kuuluvad tema kohustuste hulka ka seksiteenused preestrile, kes on tema omanik. Kui Binti keskealiseks saab, otsib preester tema asemele teisi ilusaid tüdrukuid, kes teda trocosi’dena teenima hakkavad.

Tuhandeid Binti sarnaseid tüdrukuid annavad orjusesse nende oma vanemad, et lepitada tegu, mida peetakse patuks või püha määruse rikkumiseks. Mitmes maakera paigas on tüdrukud ja naised sunnitud täitma religioosseid kohustusi ja osutama seksiteenuseid preestritele või teistele meestele, ettekäändel, et sellised naised on abielus jumalaga. Paljudel juhtudel peavad naised tegema ka muid töid, mille eest nad tasu ei saa. Neil pole võimalik muuta oma elu- või töökohta ning tihtipeale tuleb neil elada orjuses aastaid.

Traditsiooniline orjakauplemine

Kuigi enamik riike väidab, et nad on orjapidamise ametlikult keelustanud, on viimasel ajal mõningates kohtades traditsiooniline orjakauplemine taaselustunud. Enamasti esineb seda kodusõdadest või relvakonfliktidest laastatud piirkondades. „Konfliktipiirkondades on selle õigusnormi kinnipidamisest suudetud edukalt kõrvale hiilida,” teatab Anti-Slavery International, „ning sõdurid või relvastatud kaitseväelased võivad sundida inimesi enda heaks ilma palgata töötama ... karistust kartmata; sellistest juhtumitest on teatatud peamiselt piirkondades, kus on võimul relvastatud grupid, kes pole saanud rahvusvahelist tunnustust.” Ent sama organisatsiooni sõnul on „hiljuti antud ka teada valitsuse sõduritest, kes sunnivad tsiviilisikuid orjama, eirates igasuguseid seadusi. Teadete kohaselt on sõdurid ja kaitseväelased seotud orjakauplemisega, nad müüvad teistele töölisteks inimesi, keda nad on vangistanud”.

Kurb küll, aga orjus oma paljudes vormides ja erisuguste siltide all rõhub endiselt inimkonda. Peatu ja mõtle veel kord arvudele – maailmas vaevleb orjuses miljoneid inimesi. Siis mõtle nende orjade peale, kelle kohta sa oled lugenud nendelt lehekülgedelt, võib-olla Lin-Linile või Bintile. Kas sa soovid, et moodne orjapidamine lõpeks? Kas suudetakse orjust tõesti kunagi likvideerida? Esiteks peavad aset leidma radikaalsed muudatused. Loe nende kohta järgmisest artiklist.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 6]

LAHENDUSTE OTSINGUL

Mitmesugused ametlikud asutused, nagu ÜRO Lastefond ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, püüavad hoolega luua ja ellu viia tegevuskavasid moodsa orjapidamise likvideerimiseks. Lisaks sellele on hulk valitsusväliseid organisatsioone, nagu Anti-Slavery International ja Human Rights Watch, teinud pingutusi, et teavitada üldsust moodsast orjapidamisest ja vabastada selle ohvreid. Mõned neist organisatsioonidest tahavad viia läbi selle, et toodetel hakataks kasutama spetsiaalseid märgiseid, mis näitavad, et toote valmistamisel pole kasutatud orjade või laste tööjõudu. Teised agentuurid nõuavad, et riikides, kust tulevad „seksituristid”, antaks välja seadused, mis võimaldavad lastega seksuaalvahekorras olnud inimesi kodumaale tagasi pöördumise järel kohtulikule vastutusele võtta. Mõned inimõiguste aktivistid on läinud nii kaugele, et on maksnud orjakauplejatele ja orjaperemeestele suuri summasid, et vabastada nii palju orje kui võimalik. See on põhjustanud mõningast poleemikat, kuna sellise teguviisi tagajärjel võib tekkida tulutoov orjaturg ning tõusta orjade hind.

[Pilt lk 7]

Paljud tüdrukud on sundabielus

[Allikaviide]

UNITED NATIONS/J.P. LAFFONT

[Pilt lk 8]

Võlaorjad toidujärjekorras

[Allikaviide]

Ricardo Funari

[Pilt lk 8]

Mõningaid lapsi sunnitakse sõtta minema

[Allikaviide]

UNITED NATIONS/J.P. LAFFONT