Mis edendab „surmakultuuri”?

„Kohutavaid traumasid üle elanud noorte Kosovo põgenike ning vägivalla ja kõigi muude raskuste all kannatavate Ameerika laste vahel on küll tuhandeid kilomeetreid, kuid nende tunded on üsnagi sarnased.” (Marc Kaufman, „The Washington Post”)

Surm puudutab meid kõiki kas otseselt või kaudselt, tahame seda või mitte. Ja seda sõltumata sellest, kus me elame – kas vägivallast laastatud maal või suhteliselt rahulikus riigis.

SURMAKULTUUR ilmneb selles, kui paljud inimesed on tänapäeval depressioonis, ahastuses, uimastite sõltuvuses, kui paljud teevad aborti, käituvad ennasthävitavalt, sooritavad enesetapu või massimõrvu. San Antonio (USA, Texase osariik) Trinity ülikooli sotsioloogia ja antropoloogia teaduskonna professor Michael Kearl ütles surmateemaga manipuleerimise kohta: „Kahekümnenda sajandi lõpul [1999] on ilmnenud, et ... surma on hakatud pidama elu, elujõu ja ühiskondliku korra peamiseks dünaamiliseks jõuks. Surm on inspiratsiooniallikaks nii religioonidele, filosoofiatele, poliitilistele ideoloogiatele, kunstile kui ka meditsiinitehnoloogiale. See paneb inimesi ostma ajalehti ja kindlustuspoliise, lisab vürtsi televisiooniprogrammidele ning ... annab hoogu isegi meie tööstustele.” Vaadelgem mõningaid näiteid, kuidas see surmakultuurina tuntud fenomen meie ajal avaldub.

Relvamüük

Surmakultuur ilmneb igapäevases relvamüügis. Sõjavarustus on mõeldud küll sõdurite tapmiseks, kuid põhiliselt saavad surma tsiviilelanikud, sealhulgas süütud naised ja lapsed. Nii kodusõdades kui ka muudes sõdades ei peeta inimelu kunagi kuigi väärtuslikuks. Kui palju maksab aga palgamõrvari või snaiperi kuul?

Kuna mõnel maal on relvad väga kergesti kättesaadavad, on nii üksikisikute kui ka tervete inimgruppide tapmiste arv hirmuäratavalt üha kasvanud. Laialt levinud relvamüük ja relvade kättesaadavus alaealistele kutsus pärast Colorado osariigis Littletoni keskkoolis toimunud tragöödiat esile protestilaine. See, kui palju Ameerika Ühendriikides noori tapetakse, on murettekitav. Ajakirja „Newsweek” sõnul mõrvatakse nädalas keskmiselt 40 noort. Nendest noortest on ligi 90 protsenti tulistamise ohvrid. See võrdub 150 Littletonis toimunud veresaunaga aastas.

Meelelahutusmaailm

Surmateemat kasutatakse ära kinolinal. Näiteks võidakse filmisüžees ülistada ebamoraalsust, vägivalda, uimastitega kauplemist või organiseeritud kuritegevust ning niiviisi kahandada elu väärtust ja ähmastada moraalipõhimõtteid. On filme, kus surma isegi romantiseeritakse, kuna seal kujutatakse müütilist surmajärgset elu ja seda, kuidas keegi surnu elavaid külastab. Kõik see jätab mulje, nagu polekski surm nii hirmus, kui see tegelikult on.

Sarnaselt kujutatakse surma ka mõningates televisiooniprogrammides ja muusikas. Teadete kohaselt oli Littletoni noorte mõrvarite iidoliks üks rokklaulja, kes on saanud tuntuks androgüünina, samuti saatanlike sümbolite ning mässu- ja surmateemaliste laulude poolest.

Selleks et kaitsta noori filmide eest, mis võiksid neile halvasti mõjuda, muudeti Ameerika Ühendriikides televisiooniprogrammide liigitust. Kuid sellega tehti karuteene. Jonathan Alter kirjutas ajakirjas „Newsweek”, et „see võib lapsi keelatud vilja veelgi rohkem ihaldama panna”. Ta lisas, et häbistamaks neid, kes on süüdi meediavägivallas, ja kohustamaks neid vägivalda meedias vähendama, peaks president Clinton „lugema avalikkusele kõigi nende suurte kompaniide (ja nende tegevdirektorite) nimed, kes peale vägivallafilmide loomise ja gangsta rap’i salvestiste tootmise valmistavad ka arvutimänguprogramme, mis lasevad lastel inimesi virtuaalmaailmas tappa”.

Surm video- ja Interneti-mängudes

Oma raamatus „The Deathmatch Manifesto” analüüsib Robert Waring noorte seas levinud deathmatch-mängude populaarsust.a Waring arvab, et nende mängude mängijatest on omamoodi alternatiivühiskond tekkinud. Need mängud ei avalda mõju mitte sellega, et hariksid mängijaid, vaid õpetavad neid hoopis tapma. „Mäng ükskõik millises maailma paigas elava vastasega ja püüd ennast tõestada on võimas kogemus. Nii kerge on lasta end sellest mängust kaasa haarata,” kommenteerib Waring. Noori ahvatlevad eriti kolmemõõtmelised mänguruumid, kus toimuvad verised võitlused. Mõned, kes ei saa neid mänge Internetis mängida, ostavad videomänge, et neid oma kodus televiisori ekraanil mängida. Teistel on aga harjumuseks käia kohtades, kus saab üürida videomänguaparaate ning pidada oma vastastega virtuaalseid lahinguid elu ja surma peale.

Kuigi deathmatch-mängud on liigitatud mängijate vanuse järgi, ei kontrollita eriti nende ostjate vanust. Ameerika Ühendriikidest pärit 14-aastane Eddie ütles: „Tavaliselt öeldakse mulle, et ma pole veel piisavalt vana, kuid samas ei keelata mul [seda mängu] osta.” Eddie’le meeldib mäng, kus saab lakkamatult tulistada. Kuigi Eddie vanemad on teadlikud, et ta seda mängu mängib, ja kuigi see ei meeldi neile, ei kontrolli nad eriti Eddie’i tegemisi. Üks teismeline jõudis sellisele järeldusele: „Meie põlvkond on vägivalla suhtes tundetum kui ükski teine põlvkond. Praegu kasvatab teler lapsi rohkem kui lapsevanemad ning televisioon toidab lapsi vägivaldsete fantaasiatega.” John Leland kirjutas ajakirjas „Newsweek”: „Kuna tervelt 11 miljonil [Ameerika Ühendriikide] teismelisel on juurdepääs Internetile, veedavad noored aina rohkem aega maailmas, kuhu paljude vanemad ei pääse.”

Ennasthävitav eluviis

Millist elu elatakse aga väljaspool deathmatch-mänge ja vägivaldseid filme? Kuigi reaalses maailmas ei tule meil mingisuguste ebatavaliste olenditega elu ja surma peale võidelda, on paljude inimeste eluviis ennasthävitav. Näiteks kasvab suitsetajate ning narkomaanide arv, kuigi nende pered suitsetamisele ja uimastite tarvitamisele vastu seisavad ning tervisekaitseorganisatsioonid ja muud autoriteedid selliste harjumuste kahjulikkuse eest hoiatavad. Tihti viib selline eluviis enneaegse surmani. Selleks et suurendada ebaseaduslikku tulu, kasutavad suurfirmad ja uimastikaubitsejad ära inimeste muresid, lootusetust ja vaimutühjust.

Kes on kõige selle taga?

Kas Piibel kujutab surma kui midagi, millega meelt lahutada? Kas ennasthävitav eluviis on õigustatud? Ei. Nii nagu apostel Paulus, peavad ka tõelised kristlased surma „vaenlaseks” (1. Korintlastele 15:26). Kristlaste arvates pole surm ei kütkestav ega lõbus, vaid hoopis loomuvastane, patu ja Jumala vastu mässamise otsene tagajärg (Roomlastele 5:12; 6:23). See, et inimesed surevad, polnud Jumala esialgne eesmärk.

Saatana kohta öeldakse, et tal „on võimus surma üle”. Teda nimetatakse „inimese tapjaks”, kuid mitte tingimata sellepärast, et ta otseselt inimesi surmaks, vaid kuna ta petab inimesi ning meelitab neid patustama ja käituma viisil, mis neid rikub ja surma viib, ning kasvatab meestes, naistes ja isegi lastes mõrvarlikke kalduvusi (Heebrealastele 2:14, 15, EP 97; Johannese 8:44; 2. Korintlastele 11:3; Jakoobuse 4:1, 2). Kuid miks on tema märklauaks peamiselt noored? Kuidas me saame noori aidata?

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

„Meie põlvkond on vägivalla suhtes tundetum kui ükski teine põlvkond”