79. peatükk

Ei hävi mitte kõik rahvas

VEIDI aega pärast seda, kui Jeesus on vestelnud variseri maja juurde kogunenud inimestega, räägivad mõned neist talle „galilealastest, kelle vere [Rooma maavalitseja Pontius] Pilaatus oli seganud nende ohvritega”. Need galilealased võivad olla need, kes tapeti, kui tuhanded juudid protesteerisid selle vastu, et Pilaatus kasutab templi rahalisi varasid akvedukti ehitamiseks, et juhtida vett Jeruusalemma. Need, kes sellest Jeesusele räägivad, tahavad ehk öelda, et galilealased kannatasid viletsust nende endi kurjade tegude tõttu.

Kuid Jeesus parandab neid, küsides: „Kas arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muu Galilea rahvas, et nad seda said kannatada?” „Mitte sugugi,” vastab Jeesus. Seejärel kasutab ta seda juhtumit juutidele hoiatuse andmiseks: „Kui te ei paranda meelt, lähete kõik samuti hukka!”

Edasi meenutab Jeesus veel üht kohalikku traagilist juhtumit, mis võib-olla oli samuti seotud akvedukti ehitamisega. Ta küsib: „Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloa torn ja tappis nad, olid suuremad süüalused kui kõik inimesed, kes elavad Jeruusalemmas?” Jeesus ütleb, et surm ei tabanud neid inimesi mitte nende kurjuse pärast. Selliste traagiliste juhtumite põhjuseks on üldjuhul hoopis „aeg ja juhus” (UM). Jeesus aga kasutab veel kord juhust hoiatamiseks: „Kui te ei paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka!”

Seejärel jätkab Jeesus kohase tähendamissõnaga. Ta seletab: „Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke. Ja ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab? Aga see vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!”

Üle kolme aasta on Jeesus üritanud kasvatada juudi rahva seas usku. Ent tema vaevanägemise tulemuseks võib lugeda vaid mõndasadat jüngrit. Nüüd, oma neljandal teenistusaastal, suurendab ta oma pingutusi, ning Juudamaal ja Pereas innukalt kuulutades ning õpetades ta piltlikult otsekui kaevab juudi viigipuu ümber ja paneb sellele sõnnikut. Aga kõik on asjatu! Rahvas keeldub meelt parandamast ja niisiis ootab teda häving. Vaid rahva jäänus osutab soodsat vastukaja.

Peagi selle järel on Jeesus hingamispäeval ühes kogudusekojas õpetamas. Seal näeb ta üht naist, kes on olnud 18 aastat kõveras, sest üks deemon vaevab teda. Jeesus ütleb naisele kaastundlikult: „Naine, sa oled lahti oma haigusest!” Seda öelnud, paneb ta oma käed naise peale, ja kohe ajab see enese sirgeks ning hakkab ülistama Jumalat.

Aga kogudusekoja ülem on vihane. „Kuus päeva on, mil tööd tehakse,” avaldab ta oma rahulolematust, „tulge ometi neil päevil ja laske endid ravida, aga mitte hingamispäeval!” Niisiis tunnistab see ülem, et Jeesusel on vägi terveks teha, kuid ta taunib seda, et rahvas hingamispäeval tuleb ja terveks saada tahab!

„Te silmakirjatsejad!” kostab Jeesus. „Eks igaüks teie seast päästa oma härja või eesli sõime küljest hingamispäeval ja vii teda jooma? Kas siis teda, kes on Aabrahami tütar, keda saatan, vaata, kaheksateist aastat on sidunud, ei pidanud päästetama sellest köidikust hingamispäeval?”

Seda kuuldes hakkavad Jeesuse vastased häbenema. Ent rahvas rõõmustab kõigi auliste tegude üle, mida ta näeb Jeesust tegevat. Vastuseks kordab Jeesus Jumala Kuningriigi kohta kahte prohvetlikku tähendamissõna, millest ta kõneles umbes aasta varem Galilea järvel paadis olles. Luuka 13:1—21; Koguja 9:11; Matteuse 13:31—33.

▪ Milliseid traagilisi juhtumeid siin mainitakse ja millise õppetunni Jeesus nende põhjal annab?

▪ Mille kohta võib tarvitada võrdlust niihästi viljatust viigipuust kui püüetest see viljakandvaks muuta?

▪ Kuidas tunnistab kogudusekoja ülem, et Jeesusel on võime terveks teha, ent kuidas paljastab Jeesus mehe silmakirjalikkuse?