4. peatükk
Kui unikaalne on inimene!
KAS sa heidad enne igahommikuste toimetuste kallale asumist pilgu peeglisse, et silmitseda oma välimust? Ehk pole sul tavaliselt eriti aega selle toimingu üle pikemalt järele mõelda, ent varu nüüd üks hetk, et mõista, mida imelist taolise põgusa pilgu heitmine endas kätkeb.
Inimese silmad võimaldavad tal end näha kõigis värvivarjundeis, ehkki värviline nägemine pole elutähtis. Tema kõrvade asend tagab talle stereofoonilise kuulmise; seetõttu saab ta teada, kust tulevad helid, näiteks talle kalli inimese hääl. Me võime seda küll iseenesestmõistetavaks pidada, ent üks helitehnikaalane raamat märgib: ”Kui vaadelda inimese kuulmissüsteemi detailsemalt, ei saa kuidagi jätta järeldamata, et selle keerukad funktsioonid ja struktuurid osutavad oma kavandatusega kellegi heldele käele.”
Ka inimese nina viitab imelisele kavandusele. Selle kaudu saab inimene hingata õhku, nii et ta võib püsida elus. Samuti on selles miljoneid haistmisretseptoreid, mis võimaldavad eristada umbes 10 000 lõhnaainet. Einestamise ajal on oma osa ühel teisel meelel. Tuhanded maitsmispungad aitavad eristada maitseid. Inimese keelel on ka retseptorid, mille abil saab teha kindlaks, kas hambad on puhtad.
Seega on inimesel viis meelt: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine. Tõsi küll, on loomi, kes näevad öösel teravamalt, kellel on tundlikum haistmine või teravam kuulmine, kuid inimene on tänu nende meelte tasakaalustatusele neist üsna mitmel moel üle.
Vaadelgem nüüd, miks me saame neid oskusi ja võimeid kasutada. Kõik need sõltuvad koljuõõnes asuvast ligi 1,4-kilogrammisest organist — peaajust. Ka loomadel on funktsionaalne aju, ent inimese aju on klass omaette ning muudab ta vaieldamatult unikaalseks. Kuidas? Ja kuidas seostub selline unikaalsus meie huvitatusega mõttekamast ja kestvast elust?
Imepärane inimaju
Aastaid on inimaju võrreldud arvutiga, ent viimase aja avastused näitavad, et selline võrdlus on päris küündimatu. ”Kuidas suudetakski mõista sellise organi funktsioneerimist, kus on umbkaudu 50 miljardit neuronit koos oma miljoni miljardi sünapsiga (ühendusega) ning üldise impulsatsioonisagedusega 10 miljonit miljardit korda sekundis?” küsib dr. Richard M. Restak. Tema vastus? ”Ka kõige võimsama neurovõrkarvuti jõudlus .. on umbes kümnetuhandik toakärbse aju suutlikkusest.” Vaadelgem siis, kui küündimatu on arvuti, võrreldes silmapaistvalt võimekama inimajuga.
Milline inimese valmistatud arvuti suudab end remontida, ise oma programmi uuesti kirjutada või aastatega täiustuda? Kui arvutisüsteem tuleb ümber korraldada, peab programmeerija kodeerima ja sisestama uued käsud. Meie aju teeb taolist tööd automaatselt, olgu me siis lapseeas või eakad. Pole sugugi liialdus öelda, et ka kõige täiuslikumad arvutid on võrreldes ajuga väga primitiivsed. Teadlased on nimetanud aju ”keerukaimaks teadaolevaks struktuuriks” ja ”kompleksseimaks objektiks universumis”. Vaadelgem nüüd mõningaid avastusi, mis on toonud paljud järeldusele, et inimaju on hoolitseva Looja kätetöö.
Kaotad, kui ei kasuta
Kasulikel leiutistel, näiteks autodel ja reaktiivlennukitel, on üldiselt piiratud kasutusvõimalused, sest inimese konstrueeritud ja seadistatud mehhanismid ning elektrilised süsteemid on fikseeritud. Seevastu inimaju on igal juhul ülimalt paindlik bioloogiline mehhanism või süsteem. Vastavalt sellele, kuidas seda kasutatakse — või väärtarvitatakse —, võib see pidevalt muutuda. Paistab, et aju arengu meie eluajal määrab kindlaks kaks peamist tegurit: see, mida me lubame oma meeltel vastu võtta, ja see, millele me eelistame mõtelda.
Ehkki vaimses suutlikkuses on oma osa ka pärilikkusteguritel, näitavad nüüdisaegsed uuringud, et meie aju suutlikkust ei fikseeri meie geenid viljastuse ajal. ”Mitte keegi ei osanud arvata, et aju võib nii palju muutuda, nagu teadus seda nüüd teada on saanud,” kirjutab oma raamatus Pulitzeri auhinna laureaat Ronald Kotulak. Küsitlenud rohkem kui 300 teadlast, tegi ta järelduse: ”Aju pole sugugi staatiline organ; see on pidevalt muutuv rakuühenduste kogum, mida kogemused sügavalt mõjutavad.” (”Inside the Brain”.)
Ent meie ajutalitlust ei vormi mitte üksnes kogemused. Seda mõjutab ka meie mõttetegevus. Teadlased on leidnud, et vaimselt aktiivseks jäänud inimese ajus on kuni 40 protsenti rohkem närvirakkude (neuronite) vahelisi ühendusi (sünapse) kui vaimselt laisas ajus. Neuroloogid on jõudnud järeldusele: kaotad, kui ei kasuta. Kuidas on aga lugu eakatega? Paistab, et inimese vananedes kaob mingil määral ajurakke ning kõrge eaga kaasneb mälu halvenemine. Ent erinevus on palju väiksem, kui varem arvati. ”National Geographic’u” artiklis inimaju kohta öeldakse: ”Eakamad inimesed .. säilitavad tänu vaimsele tegevusele võime luua uusi ja säilitada endisi ühendusi.”
Viimase aja teadmised inimaju paindlikkusest ühtivad nõuandega, mis on kirjas Piiblis. See tarkuseraamat ergutab lugejaid ’muutuma teiseks oma meele uuendamise teel’ ehk ’olema uuendatud õigesti tunnetama’, kasutades oma mõistust (Roomlastele 12:2; Koloslastele 3:10). Jehoova tunnistajad on seda täheldanud inimeste juures, kes uurivad Piiblit ja rakendavad selle nõuandeid ellu. Seda on teinud paljud tuhanded igasuguse sotsiaalse ja haridusliku taustaga inimesed. Nad on säilitanud oma individuaalsuse, kuid on õnnelikumad ja tasakaalukamad ning ilmutavad esimese sajandi kirjamehe nimetatud ’mõistlikkust’ (Apostlite teod 26:24, 25). Taolised edusammud tulenevad suures osas sellest, et inimene kasutab hästi kolju eesosas asuvat suurajukoore piirkonda.
Otsmikusagar
Enamik aju pindmises kihis suurajukoores asuvatest neuronitest pole lihaste ja meeleorganitega otseselt ühenduses. Võtkem näiteks miljardid neuronid, mis moodustavad otsmikusagara. (Vaata joonist lk. 56.) Ajuskaneeringud näitavad, et otsmikusagar aktiviseerub, kui inimene mõtleb mingile sõnale või meenutab midagi. Sellel peaaju eesosal on spetsiaalne roll inimese mina-tunnetuses.
”Prefrontaalne korteks .. on kõige enam seotud mõttetegevuse arendamise, intelligentsi, motivatsiooni ja isiksusega. See seostab kogemusi, mis omakorda tagab abstraktsed ideed, hinnangud, püsivuse, planeerimise, teistest huvitatuse ja südametunnistuse. [—] Just selle regiooni kõrgetasemeline talitlus eristab inimesi kõigist loomadest.” (E. N. Marieb, ”Human Anatomy and Physiology”.) Kahtlemata võime seda erinevust näha inimese saavutuste põhjal sellistes just eeskätt prefrontaalse korteksi talitlusega seotud valdkondades nagu matemaatika, filosoofia ja õigusloome.
Miks on inimesel suur, paindliku talitlusega prefrontaalne korteks, mis tagab kõrgemad ajufunktsioonid, samal ajal kui loomadel on see tsoon rudimentaarne või puudub hoopis? See kontrast on nii suur, et ka inimese evolutsioonilist arengut toetavad bioloogid kõnelevad ”mõistatuslikust aju plahvatuslikust suurenemisest”. Inimese suurajukoore erakordset paisumist ära märkinud bioloogiaprofessor Richard F. Thompson möönab: ”Siiani pole meil veel eriti selget arusaama sellest, miks see nii juhtus.” Kas ei võiks mitte põhjus olla selles, et inimene on loodud sellise talitluslikult võrratu ajuga?
Võrratud suhtlusoskused
Ka meie peaaju teised osad teevad meid unikaalseks. Prefrontaalse korteksi taga aju ülaosas paikneb ristise vöödina motoorne korteks. See koosneb miljarditest lihastega ühenduses olevatest neuronitest. Ka sellel on erijooni, mis teevad meid täiesti teistsuguseks kui ahvid või muud loomad. Primaarne motoorne korteks tagab meile ”1) erakordsed võimed kasutada kätt, pöialt ja teisi sõrmi suurt osavust nõudvate käeliste ülesannete täitmisel ning 2) kasutada suud, huuli, keelt ja näolihaseid kõnelemisel”. (Guyton, ”Textbook of Medical Physiology”.)
Vaadelgem lühidalt, kuidas võimaldab motoorne korteks inimesel kõnelda. Rohkem kui pool sellest on seotud kommunikatsiooniorganite juhtimisega. See aitab selgitada inimese erakordseid suhtlusoskusi. Ehkki ka kätel on suhtluses oma osa (kirjutamine, tavapärased žestid või viipekeel), on harilikult kõige tähtsam osa suul. Inimkõne — imiku esimesest sõnast kuni eaka inimese ütlusteni — on kahtlemata ime. Umbes sada lihast keeles, huultes, lõugades, kurgus ja rinnakus teevad lugematute helide tekitamisel koostööd. Pangem tähele järgmist kontrasti: üks ajurakk võib juhtida sportlase kaksik-sääremarja 2000 lihaskiudu, ent kõri talitlusega seotud ajurakud võivad kontsentreeruda vaid 2—3 lihaskiule. Kas ei ilmne sellest, et inimese aju on suhtluseks spetsiaalselt kavandatud?
Iga lühike väljaöeldav fraas nõuab spetsiifilist kõnemuskulatuuri liigutuskavandit. Lihtsaimagi väljendi mõtet saab muuta sõltuvalt paljude eri lihaste liikumisastmest ning sekundi murdosa täpsusega ajastusest. ”Kõneldes harilikus tempos,” selgitab kõneekspert dr. William H. Perkins, ”ütleme välja umbes 14 häälikut sekundis. See on kaks korda kiiremini, kui suudaksime oma keele, huulte, lõugade või teiste kõnemehhanismi komponentide talitlust kontrollida, liigutades neid eraldi. Ent tarvitseb need vaid kõnelemisel ühendada ning need töötavad otsekui vilunud masinakirjutaja või kontsertpianisti sõrmed. Tänu peenele ajastusele kattuvad nende liigutused harmoonilises ühtsuses.”
Tegelik informatsioon, mida on tarvis, et esitada lihtne küsimus ”Kuidas käsi käib?”, talletub inimese peaaju otsmikusagara piirkonnas nimetusega Broca regioon, mida peetakse ka kõnekeskuseks. Nobeli auhinna laureaat neuroloog Sir John Eccles kirjutab: ”Ahvidel pole leitud mingit regiooni, mis vastaks .. Broca kõneregioonile.” Kui ka mingi taoline regioon peaks loomadel leitama, siis fakt on see, et teadlased ei suuda panna ahve tooma esile rohkemat kui üksikuid lihtsaid kõnehäälikuid. Inimene aga võib end väljendada keerukas keeles. Seda tehes koostab ta sõnu vastavalt oma keele grammatikale. Nii kõnelemisel kui kirjutamisel aitab teda selles Broca regioon.
Muidugi mõista ei saa inimene seda imelist kõneandi kasutada, kui ta ei tunne vähemalt üht keelt ega mõista selle sõnade tähendust. Sellega on seotud üks teine spetsiaalne ajupiirkond, mida tuntakse Wernicke regiooni nime all. Siin teadvustavad miljardid neuronid lausutud või kirjutatud sõnade tähenduse. Wernicke regioon aitab lausungitest aru saada ning kuuldu või loetu mõtet taibata; seeläbi saab tutvuda informatsiooniga ja sellele arukalt vastata.
Sorava kõnega on seotud midagi enamat. Toome näite. Lausutud ”Tere!” võib anda edasi terve hulga erisuguseid tähendusvarjundeid. Inimese hääletoonist ilmneb, kas ta on rõõmus, elevil, tülpinud, tõtlik, pahane, kurb või ehmunud, kusjuures see võib väljendada ka taoliste hingeseisundite tugevusastet. Inimese peaajus on ka piirkond, mis edastab informatsiooni kõne emotsionaalse külje kohta. Niisiis on suhtluse puhul tegemist inimaju mitmete piirkondadega.
Šimpansidele on õpetatud vähesel määral viipekeelt, ent seda kasutades piirduvad nad üldiselt toidu või muu põhilise küsimisega. Tegelenud šimpansidele lihtsa mitteverbaalse suhtluse õpetamisega, jõudis dr. David Premack järeldusele: ”Evolutsiooniteooriale valmistab inimkeel kui niisugune kitsikust, sest selle tohutut suutlikkust ei osata kuidagi ära seletada.”
Me võime imestada: ”Miks on inimestel selline imeline oskus anda edasi mõtteid ja tundeid, küsida ja vastata?” ”The Encyclopedia of Language and Linguistics” teatab, et ”[inim]kõne on eriline”, ning nendib, et sellele ”eelkäijate otsimisest loomade kommunikatsiooni vallast pole mingit abi ületamaks hiiglaslikku lõhet, mis lahutab loomadele omast käitumist keelest ja kõnest”. Professor Ludwig Koehler on võtnud selle erinevuse kokku järgmiselt: ”Inimkõne on saladus; see on jumalik and, ime.”
Milline erinevus küll valitseb ahvi viibete ja lapse võime vahel omandada keerukas keel! Sir John Eccles viitab võimele, mille ilmnemist enamik meist samuti tähele on pannud: ”Juba kolmeaastaselt lapseltki tuleb lakkamatu voona küsimusi, sest ta soovib mõista end ümbritsevat maailma.” Ta lisas: ”Seevastu ahvid ei esita küsimusi.” Jah, vaid inimesed formuleerivad küsimusi, kaasa arvatud küsimusi elu mõtte kohta.
Mälu ja veel midagi!
Kui sa vaatad peeglisse, võid ehk mõelda sellele, milline sa nooremana välja nägid, ning mõttes koguni võrrelda, milline välimus võiks sul olla aastate pärast või kuidas sa näeksid välja pärast kosmeetikavahendite kasutamist. Need mõtted võivad tekkida lausa tahtmatult, ometi on toimumas midagi väga erilist, midagi, mida ei saa kogeda ükski loom.
Erinevalt loomadest, kes on huvitatud peamiselt momendi vajadustest ja sellest lähtuvalt ka tegutsevad, võivad inimesed meenutada minevikku ning teha plaane tulevikuks. Seda võimaldab teha aju peaaegu piiramatu mälumaht. Tõsi küll, ka loomadel on mingil määral mälu, nii et nad võivad leida kodutee või tuletada meelde toidu asukoha. Ent inimmälu ületab selle kaugelt. Ühe teadlase hinnangul võib meie aju mahutada informatsiooni, mis ”täidaks umbes kakskümmend miljonit köidet, millist hulka raamatuid võib leida vaid maailma suurimatest raamatukogudest”. Mõned neuroloogid arvavad, et inimene kasutab keskmise eluea jooksul kõigest sajandikku protsenti (kümnetuhandikku) oma potentsiaalsest ajumahust. Võiks küsida: ”Miks siis on meie ajumaht nii suur, et me normaalse eluaja jooksul suudame sellest kasutada vaevalt murdosakest?”
Samuti pole meie aju lihtsalt tohutu hulga info talletuspaik, nagu seda on superarvuti. Bioloogiaprofessorid Robert Ornstein ja Richard F. Thompson kirjutavad: ”Inimmõistuse võime õppida — talletada ja meenutada informatsiooni — on bioloogilise maailma tähelepanuväärseim fenomen. Kõik, mis teeb meist inimese — keel, mõttetegevus, teadmised, kultuur —, on selle erakordse suutlikkuse tulemus.”
Liiatigi on inimesel teadvuslik mõistus. See mõte võib tunduda olevat enesestmõistetav, ent selles väljendub kokkuvõtlikult midagi, mis meid vaieldamatult unikaalseks teeb. Mõistust on iseloomustatud kui ”raskesti tabatavat olemusvormi, mis hõlmab intelligentsi, otsuste langetamist, tajumist, teadvust ja iseenda tunnetamist”. Nii nagu nired, ojad ja jõed voolavad pidevalt merre, nii jõuab meie mõistusesse või läbib seda pideva voona mälestusi, mõtteid, kujutlusi, hääli ja tundmusi. Ühe definitsiooni järgi on teadvus ”inimese võime tajuda oma mõistuses toimuvat”.
Nüüdisaja teadlased on teinud aju füüsilise olemuse ja mõningate selles toimuvate elektrokeemiliste protsesside mõistmisel suuri edusamme. Ka suudavad nad selgitada moodsa arvuti ehitust ja funktsioneerimist. Kuid aju ja arvuti vahel valitseb tohutu suur erinevus. Tänu ajule on inimene oma olemasolust teadlik, ent arvuti pole seda kindlasti mitte. Millest selline erinevus?
Otse öeldes on see, kuidas ja miks kujuneb ajusiseste füüsikaliste protsesside toimel välja teadvus, jäänudki mõistatuseks. ”Ma ei näe võimalust, et mingi teadusharu seda ära seletada suudaks,” märkis üks neurobioloog. Samuti nentis professor James Trefil: ”See, mida inimolendi teadvus õieti tähendab, .. on teaduse tähtsaimatest küsimustest ainuke, mida me ei oska isegi formuleerida.” Üheks põhjuseks on see, et teadlased üritavad aju olemust mõista sellesama aju abil. Ja arvatavasti ei piisa vaid aju füsioloogia uurimisest. Teadvus on ”eksistentsi sügavaimaid mõistatusi”, täheldab dr. David Chalmers, ”ent ainuüksi aju tundmine ei pruugi [teadlasi] lahenduseni viia”.
Kahtlemata on meil kõigil teadvus. Näiteks pole elavad mälestused minevikusündmustest pelgalt talletunud faktid, mis sarnaneksid arvuti informatsiooniühikutega. Me saame oma kogemusi vaagida, nendest õppust võtta ning nende najal oma tulevikku kujundada. Me oleme võimelised kaaluma paljusid tulevikustsenaariume ning andma igaühe võimalikele tagajärgedele hinnangu. Meil on võime analüüsida, luua, anda hinnanguid ning armastada. Me saame nautida meeldivaid keskustelusid mineviku, oleviku ja tuleviku teemadel. Me anname käitumise kohta eetilisi hinnanguid ning võime neile toetudes langetada otsuseid, mis võivad meile koheselt või ka hiljem kasu tuua. Meid köidavad kaunid kunstid ja moraaliväärtused. Me võime mõistuses oma ideid formuleerida ja edasi arendada ning näha ette, kuidas teised inimesed reageerivad, kui me neid ideid teostame.
Taolised tegurid tagavad teadvuse, mis eristab inimest maakera teistest eluvormidest. Kui koer, kass või lind vaatab peeglisse, reageerib ta, otsekui näeks ta oma liigikaaslast. Ent kui inimene vaatab peeglisse, on ta teadlik endast kui elusolendist, kellel on äsja mainitud võimed. Ta võib mõtiskleda näiteks järgmise dilemma üle: ”Miks elavad mõned kilpkonnad 150-aastaseks ja mõned puud rohkem kui 1000-aastaseks, ent intelligentse inimese puhul on juba 100-aastasekski saamine kajastamisväärne sündmus?” Dr Richard Restak tõdeb: ”Inimese aju, jah, ainuüksi inimese aju on suuteline astuma sammu tagasi, andma oma tegevusele hinnangu ning seeläbi saavutama mingil määral transtsendentsust. Tõepoolest, just see meie võime oma tegevuskava revideerida ja end selles maailmas uuesti määratleda eristab meid kõigist teistest elusolenditest siin maailmas.”
Inimese teadvus valmistab nii mõnelegi peamurdmist. Ehkki raamatus ”Life Ascending” eelistatakse puht bioloogilist seletust, nenditakse selles: ”Me jääme nõutuks, kui küsime, kuidas üks õnnemängu meenutav protsess [evolutsioon], kus kaotajaid ootab kohutav karistus, võis sünnitada selliseid loomuomadusi nagu ilu ja tõe hindamine, kaastunne, vabadusearmastus, ja mis kõige tähtsam, inimvaimu mõõtmatuse. Mida enam me oma vaimsete ressursside üle mõtiskleme, seda mõistatuslikum kõik näib.” Täiesti õige. Seega võiksime vaate inimese unikaalsusest võtta kokku juba mõne näitega inimese teadvuse kohta, millest nähtub selgelt, miks paljud on veendunud intelligentse Kavandaja, meist hooliva Looja olemasolus.
Kunst ja ilu
”Miks püüdlevad inimesed nii kirglikult kunsti poole?” küsib professor Michael Leyton oma raamatus ”Symmetry, Causality, Mind”. Ta toob välja mõtte, et võidakse ju öelda, et selline vaimne tegevus nagu matemaatikaga tegelemine toob inimestele ilmselget kasu, ent mis kasu toob kunst? Leyton illustreerib seda mõttega, et inimesed võtavad kunstinäitustele ja kontsertidele jõudmiseks ette pikki reise. Millise sisetundega on tegemist? Samuti riputavad inimesed kõikjal maailmas kas oma kodus või töökohas seinale meeldivaid fotosid või maale. Võtkem kas või muusika. Enamikule inimestele meeldib kodus või autos kuulata mingit laadi muusikat. Miks? Kindlasti pole põhjuseks see, et muusikal oli kord oma osa enamkohastunu püsimajäämises. Leyton ütleb: ”Kunst on võib-olla et kõige seletamatum ilming inimsoo juures.”
Sellegipoolest on meil kõigil teada, et kunsti ja ilu nautimine on osa sellest, mis teeb inimesest inimese. Loom võib küll künka otsas istuda ja värvikat taevast vaadata, ent kas teda kütkestab ilu kui niisugune? Me silmitseme päiksepaistel helklevat kärestikulist mägijõge, vaatleme troopilise vihmametsa hämmastavalt mitmekesist elu, ei suuda pöörata pilku palmidega ääristatud rannaribalt või imetleme tähti täis tipitud sametiselt musta taevast. Kas ei valda meid tihtilugu aukartus? Sedasorti ilu paneb meil südame põksuma ja teeb meeleolu ülevaks. Miks?
Miks on meis loomupärane soov selle järele, mis tegelikult meie ellujäämiseks materiaalses mõttes suurt midagi ei paku? Kust on pärit need meie esteetilised väärtused? Kui me ei võta arvesse Loojat, kes need väärtused inimesele teda luues kaasa on andnud, jäävad need küsimused rahuldustpakkuva vastuseta. See käib ka hindamatute moraaliväärtuste kohta.
Moraaliväärtused
Paljud peavad kõrgeimaks väärtuseks häid tegusid. Näiteks põhimõttekindlus tagakiusamistes, isetu tegutsemine teiste kannatuste leevendamise nimel ja solvajale andestamine on teod, mida mõtlevate inimeste moraalitaju kõikjal heaks kiidab. Sedasorti väärtust mainitakse iidses Piibli õpetussõnas: ”Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda!” Teine õpetussõna tõdeb: ”Inimesele on kasuks ta heldus.” (Õpetussõnad 19:11, 22.)
Me kõik teame, et on inimesi ja koguni terveid rühmitusi, kes kõrgeid moraalinorme eiravad või jalge alla tallavad, ent valdav osa ei tee seda. Kust on pärit need praktiliselt mis tahes paikkonnas ja mis tahes ajaperioodil täheldatavad moraaliväärtused? Kui pole olemas moraalinormide Allikat, Loojat, siis kas on õige-vale tunnetus inimestes, inimühiskonnas, lihtsalt iseenesest tekkinud? Vaadelgem üht näidet. Enamik üksikisikuid ja rühmitusi peab mõrva vääraks teoks. Ent võiks küsida: ”Mis suhtes vääraks?” Ilmselt on olemas mingi inimühiskonda üldiselt iseloomustav moraalitaju, mida on juurutatud ka paljude maade seadustesse. Mis on see moraalistandardi allikas? Kas see pole mitte intelligentne Looja, kellel on moraaliväärtused ning kes on pannud inimestesse südametunnistuse ehk eetikataju? (Võrdle Roomlastele 2:14, 15.)
Inimene võib mõelda tulevikule ning selle kohta plaane teha
Üks inimteadvuse tahke on meie võime tulevikule mõelda. Kui professor Richard Dawkinsilt päriti, kas inimestes on jooni, mis neid loomadest eristavad, tunnistas ta, et inimesel on tõepoolest unikaalseid loomuande. Maininud ”võimet teha teadliku, kujutlusvõimel baseeruva ettenägelikkuse najal tulevikuplaane”, lisas Dawkins: ”Kohene kasu on alati olnud ainus asi, mis omab evolutsioonis tähtsust; pikaajaline kasu pole iial arvesse tulnud. Eales pole miski saanud areneda, kui see indiviidi kohese kasu saamisele kaasa pole aidanud. Nüüd on esmakordselt käes aeg, kus vähemalt mõnel inimesel on võimalus öelda: ”Jätkem kõrvale see, et selle metsa maharaiumine annab lühiajalist kasu; mõelgem, kuidas on lugu pikaajalise kasuga.” Minu arvates on siin tegemist millegi täiesti uue ja unikaalsega.”
Ka teised uurijad kinnitavad, et inimese võimele teha teadlikke, pikaajalisi plaane pole midagi vastu panna. Neurofüsioloog William H. Calvin täheldab: ”Kui jätta kõrvale hormonaalse algtõukega ettevalmistused talveks ja paaritumiseks, ilmneb loomade juures üllatavalt vähe tõendeid planeerimise kohta pikemaks ajaks kui mõni minut.” Loomad võivad küll enne külma aastaaega toitu koguda, ent nad ei analüüsi ega planeeri. Seevastu inimesed mõtlevad tulevikule, ka kaugele tulevikule. On teadlasi, kes mõtisklevad selle üle, mis võib universumiga juhtuda miljardite aastate pärast. Kas sa oled kunagi mõelnud, miks inimene — täiesti erinevalt loomadest — on võimeline mõtlema tulevikule ning tegema plaane?
Piibel ütleb inimeste kohta: ”[Looja] on nende südamesse pannud ka igaviku.” Revideeritud Standardtõlge ütleb: ”Ta on pannud inimese meelde igaviku” (Koguja 3:11). Me kasutame seda eriomast võimet iga päev kas või nii tavalise toimingu puhul kui pilguheit peeglisse, mil me ehk mõtleme, milline on meie välimus 10—20 aasta pärast. Ning Koguja 3:11 leiab kinnitust ka siis, kui me põgusaltki mõtleme sellistele mõistetele nagu aja ja ruumi lõpmatus. Ainuüksi fakt, et meil see võime on, osutab kooskõlale mõttega, et Looja on pannud ”inimese meelde igaviku”.
Inimest tõmbab Looja ligi
Kuid paljud inimesed ei leia ei ilu nautimisest, kaasinimeste abistamisest ega tulevikule mõtlemisest täit rahuldust. ”Kummaline küll,” märgib professor C. Stephen Evans, ”ka armastuse kõige õnnelikemal ja hinnalisimal momentidel tajume tihti, et midagi on nagu puudu. Me tahaksime midagi enamat, ent me ei tea, mis on see midagi enamat, mida me tahame.” Tõepoolest, teadvusega inimesed — erinevalt koos meiega siin planeedil elavatest loomadest — tajuvad veel üht vajadust.
”Religiooni juured on sügaval inimese olemuses ning seda tajutakse majandusliku seisu ja haridusliku tausta mis tahes tasemel.” Selline on kokkuvõte professor Alister Hardy uurimistööst, mis avaldati väljaandes ”The Spiritual Nature of Man”. See kinnitab seda, mida on tuvastanud arvukad teisedki uuringud: inimene teadvustab Jumalat. Ehkki üksikisikud võivad olla ateistid, pole rahvad tervikuna seda mitte. Raamatus ”Is God the Only Reality?” tõdetakse: ”Religioosse mõtte otsimine .. on inimsoo esiletulekust saadik igas kultuuris ja igas vanusegrupis tavapärane tegevus.”
Kust on selline ilmselt kaasa sündinud Jumala-teadlikkus pärit? Kui inimene oleks vaid juhuslik kogum nukleiinhappe ja valgu molekule, siis miks arendavad need molekulid armastust kunsti ja ilu vastu, muutuvad religioosseks ning mõtisklevad igavikulisuse üle?
Sir John Eccles tegi järelduse, et inimese eksistentsi evolutsionistlik seletus ”on kõige tähtsamates punktides puudulik. See ei suuda anda seletust meie igaühe kui unikaalse eneseteadvusega olevuse eksistentsi kohta”. Mida rohkem me inimese aju ja mõistuse funktsioonidest teada saame, seda kergem on mõista, miks miljonid inimesed on jõudnud järeldusele, et inimese teadvuslik eksistents on tõend Looja kohta, kes meist hoolib.
Järgmises peatükis vaatleme, miks igasugustelt elualadelt inimesed on leidnud, et see mõistlik järeldus rajab aluse, leidmaks rahuldustpakkuvad vastused elutähtsatele küsimustele: miks me siin oleme? ja, kuhu me läheme?
[Kast lk 51]
Maletšempion versus arvuti
Kui kõrgetasemeline arvuti Deep Blue saavutas võidu malemaailmameistri üle, kerkis küsimus: ”Kas ei tule meil teha järeldust, et Deep Blue’l peab olema mõistus?”
Professor David Gelernter Yale’i ülikoolist vastas: ”Ei. Deep Blue on vaid masin. Mõistust pole sel rohkem kui lillepotil. [—] Selle peamine tähtsus on järgmine: inimolendid on esmaklassilised masinaehitajad.”
Professor Gelernter osutas järgmisele suurele erinevusele: ”Aju on masin, mis on võimeline andma mina-tunnetuse. Aju suudab kutsuda esile kujutluspilte, arvutid seda ei suuda.”
Ta lõpetas: ”Lõhe inimese ja [arvuti] vahel püsib ega sulgu eales. Masinad teevad edaspidigi elu hõlpsamaks, tervislikumaks, mitmekesisemaks ja raskestimõistetavamaks. Inimesed aga suunavad ka edaspidi oma tähelepanu valdkondadele, millele alati: iseendale, üksteisele ja paljud neist ka Jumalale. Neis asjus pole masinates toimunud mingeid muutusi. Ja ega toimugi.”
[Kast lk 53]
Superarvuti on võrdne teoga
”Tänapäeva arvutid ei saa ka 4-aastasele inimlapsele ligilähedalegi tema võimekuse osas näha, kõnelda, liigutada või kasutada tervet mõistust. Üheks põhjuseks on juba muidugi arvutusvõimsus. Arvatakse, et ka kõige võimsama superarvuti infotöötlusjõudlust võib võrrelda teo närvisüsteemiga — mis on vaid kübeke sellest võimsusest, mida kasutab superarvuti [inimese] koljuõõnes.” (Steven Pinker, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kognitiivse neuroloogia keskuse juhataja.)
[Kast lk 54]
”Inimaju koosneb peaaegu täielikult suurajukoorest. Näiteks ka šimpansil on ajukoor, ent palju väiksemates mõõtmetes. Suurajukoor võimaldab meil mõelda, meenutada, kujutleda. Me oleme inimolevused just peaasjalikult tänu ajukoorele.” (Edoardo Boncinelli, molekulaarbioloogia juhtivteadur Itaaliast Milanost.)
[Kast lk 55]
Elementaarosakeste füüsikast inimese ajuni
Professor Paul Davies avaldab mõtteid aju võime üle orienteeruda matemaatika abstraktses valdkonnas. ”Matemaatika pole miski, mis lihtsalt tagahoovis vedeleb. Selle on loonud inimmõistus. Ent kui küsida, kus on matemaatikat kõige tulemuslikumalt rakendatud, siis on nendeks valdkonnad nagu elementaarosakeste füüsika ja astrofüüsika — fundamentaalteaduse valdkonnad, mis on igapäevaelust vägagi kauged.” Millest see kõneleb? ”Mulle ütleb see seda, et teadvus ja meie võime tegelda matemaatikaga pole lihtsalt juhuse asi, mingi mitteoluline detail, mingi evolutsiooni tähtsusetu kõrvalprodukt.” (”Are We Alone?”.)
[Kast/pildid lk 56, 57]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Otsmikusagar
Prefrontaalne korteks
Broca regioon
Wernicke regioon
Motoorne korteks
● Suurajukoor on peaaju pindmine kiht, mis on kõige vahetumalt seotud intelligentsiga. Inimese suurajukoor kataks laiali laotatuna neli masinakirjalehte; šimpansi oma vaid ühe lehe; roti oma aga postmargi. (”Scientific American”.)
[Kast lk 58]
See on kõigil inimestel
Kui üks inimrühm teisega millal tahes ajaloos on kohtunud, on kumbki kuulnud teist kõnelevat mingit keelt. ”The Language Instinct” kommenteerib: ”Eales pole avastatud tumma suguharu, ka pole tõendeid, et mingi piirkond on olnud ”keelehälliks”, kust siis keel on levinud varem keeleta rühmitusteni. [———] Kompleksse keele universaalsus on keeleteadlastes aukartust tekitav avastus ning ka esmapõhjus kahtluseks, kas keel ikka on .. inimese spetsiaalse instinkti produkt.”
[Kast lk 59]
Keel ja intelligents
Miks ületab inimese intelligents loomade, näiteks ahvide oma kaugelt? Võti on meie oskuses kasutada süntaksit — häälikute sõnadeks seostamist ja sõnade varal lausete moodustamist. Neurofüsioloog-teoreetik dr. William H. Calvin selgitab:
”Metsikud šimpansid kasutavad umbes kolme tosinat erinevat vokalisatsiooni, andmaks edasi umbes kolme tosinat eri tähendust. Nad võivad küll häälikut korrata, et selle tähendust rõhutada, ent nad ei ühenda kolme häälikutki, täiendamaks oma sõnavara uue sõnaga.
Ka meie, inimesed, kasutame kolme tosinat vokalisatsiooni nimetusega foneemid. Ent tähendus on ainult nende ühenditel: me ühendame tähenduseta häälikuid, et moodustada tähendusega sõnu.” Dr. Calvin märgib, et mitte keegi pole veel selgitanud seda hüpet loomade ”üks häälik/üks tähendus”-võimelt inimese unikaalse võimeni kasutada süntaksit.
[Kast lk 60]
Inimene suudab kriipseldamisest enamat
”Kas ainult inimene, Homo sapiens, on suuteline keele vahendusel suhtlema? On selge, et vastus sõltub sellest, mida ”keele” all mõelda — sest muidugi suhtlevad kõik kõrgemad loomad väga mitmesuguste signaalide abil, näiteks žestide, lõhnade, häälitsuste, hüüdude ja laulude ning ka tantsude (mesilased) abil. Ent erinevalt inimesest ei paista loomadel olevat struktureeritud grammatilist keelt. Ja mis võib olla ülimalt tähendusrikas, loomad ei joonista kujundilisi pilte. Parimal juhul nad vaid kriipseldavad.” (Professorid R. S. Fouts ja D. H. Fouts.)
[Kast lk 61]
”Käsitledes inimese mõistust, näeme imeliselt keerukaid struktuure,” märgib professor Avram Noam Chomsky. ”Üheks, kuid mitte ainsaks näiteks on keel. Mõelgem ka võimele käsitleda arvusüsteemi abstraktseid mõisteid, [mis paistab olevat] inimesele ainuomane.”
[Kast lk 62]
Oleme ”saanud kaasa” võime küsida
Füüsik Lawrence Krauss kirjutab seoses meie universumi tulevikuga: ”Meil on julgust asjade kohta, mida me eales otse näha ei saa, küsimusi esitada, sest me oleme võimelised neid esitama. Meie lapsed — või nende lapsed — leiavad neile ühel päeval vastused. Me oleme saanud kaasa kujutlusvõime.”
[Kast lk 69]
Kui universum ja meie elu on juhuslik, siis ei saa meie elul olla kestvat mõtet. Ent kui meie elu siin universumis on kavandamise tulemus, peab sel olema rahuldustpakkuv mõte.
[Kast lk 72]
Kas tänu kõrvalepõiklemisele mõõkhambulise tiigri eest?
John Polkinghorne Inglismaalt Cambridge’i ülikoolist täheldab:
”Füüsik-teoreetik Paul Dirac töötas välja midagi, mida nimetatakse kvantväljateooriaks ja mis on meile füüsilise maailma mõistmise aluseks. Ma ei suuda uskuda, et Diraci võime töötada välja selline teooria või Einsteini võime töötada välja üldrelatiivsusteooria on kuidagi kasvanud välja meie esivanemate vajadusest põigelda kõrvale mõõkhambulise tiigri eest. Asjaga on seotud midagi palju sügavamat, palju mõistatuslikumat. [———]
Kui me vaatame füüsikateaduse kaudu ilmnevat füüsilise maailma ratsionaalset korda ja selgesti tajutavat ilu, näeme maailma, kus kõikjal on märke mõistusest. Usklik tunnetab sel teel Looja mõistust.” (”Commonweal”.)
[Pilt lk 63]
Vaid inimesed esitavad küsimusi, sealhulgas küsimusi elu mõtte kohta
[Pilt lk 64]
Erinevalt loomadest on inimesed teadlikud endast ja tulevikust
[Pilt lk 70]
Inimestel on unikaalne võime hinnata ilu ja mõelda tulevikule ning neid tõmbab Looja ligi