Olgu sul teada, kuidas tuleb kosta

MÕNED küsimused sarnanevad jäämäega. Kõige olulisem osa jääb varjatuks. Tihtilugu on tähtsam kui küsimus ise selle varjul olev mõte.

Kuigi küsija ihkab kuulda vastust, tähendab teadmine, kuidas kosta, seda, et tajutakse, kui palju öelda ja millisest küljest asjale läheneda (Joh. 16:12). Nagu Jeesus oma apostlitele näitas, võib inimene mõnikord küsida seda, mida tal pole vaja teada või mis talle tegelikult ei tule kuidagi kasuks (Ap. t. 1:6, 7).

Pühakiri annab meile nõu: ”Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta” (Kol. 4:6). Seega enne, kui anname vastuse, tuleb meil mõelda nii sellele, mida öelda, kui ka sellele, kuidas öelda.

Saduserid üritasid Jeesusele lõksu seada küsimusega ülesäratatud naise kohta, kes oli palju kordi abielus olnud. Kuid Jeesus teadis, et nad tegelikult ei usu ülestõusmisse. Niisiis käsitles ta oma vastuses ekslikku vaatepunkti, mis oli selle küsimuse taga. Kasutades oma meisterlikku arutlusoskust ja üht hästi tuntud lugu Pühakirjast, tõi Jeesus välja selle, millele nad polnud varem kunagi mõelnud — selge tõendusmaterjali selle kohta, et Jumal tõepoolest kavatseb surnud üles äratada. Tema vastus hämmastas vastaseid sedavõrd, et nad ei julgenud temalt enam midagi küsida (Luuka 20:27—40).

Et teaksid, kuidas tuleb kosta, pead ka sina taipama küsijate seisukohti ja huvisid. Näiteks võib klassi- või töökaaslane sinult pärida, miks sa ei pea jõule. Miks ta seda küsib? Kas teda tõesti huvitab põhjus või tahab ta lihtsalt teada, kas sinul on lubatud lõbutseda? Et asjas selgusele jõuda, tuleks sul ehk pärida, mis on küsimuse põhjus. Vastavalt sellele saad anda siis vastuse. Lisaks võiksid kasutada juhust, et näidata, kuidas see, et me järgime Piibli juhatust, kaitseb meid kõige sellise pühadega seonduva eest, mis põhjustab inimestes frustratsiooni ja on neile koormaks.

Oletagem, et sind on palutud rääkima grupile õpilastele Jehoova tunnistajatest. Pärast sinu ettekannet esitavad nad ehk küsimusi. Kui küsimused paistavad olevat siirad ja otsekohesed, on kõige parem anda lihtsaid ja otseseid vastuseid. Kui aga küsimustes kajastuvad ühiskonnas levinud eelarvamused, oleks sul parem oma vastuses kõigepealt lühidalt märkida, mis võib sellistes küsimustes avalikku arvamust kujundada ning miks on Jehoova tunnistajad otsustanud Piibli mõõdupuudest juhinduda. Sageli on kasulik näha nendes küsimustes huviosutust, aga mitte väljakutset — ehkki nende esitamise laad võiks sellele viidata. Niimoodi annad sa oma vastusega kuulajatele võimaluse asjale laiemalt vaadata, esitad neile õiget infot ning selgitad meie uskumuste piiblilist alust.

Kuidas talitada olukorras, kus tööandja ei taha sulle anda konvendil käimiseks vabu päevi? Kõigepealt kaalu asja tema vaatepunktist. Ehk võiks siinjuures aidata sinu ettepanek teha mõnel teisel ajal ületunde? Äkki mõjuks see, kui selgitad talle, et konventidel antav õpetus aitab meil olla ausad, usaldusväärsed töötajad? Kui näitad, et sa arvestad tema huvidega, on ehk ka tema vastutulelikum selles suhtes, mida ta mõistab sinu elus tähtsa olevat. Aga kuidas on lugu siis, kui ta tahab, et sa teeksid midagi ebaausat? Sa saaksid oma seisukohta väljendada selgesõnalise keeldumisega, millele võid lisada mõtte Pühakirjast. Ent ehk oleks etem see, kui sa kõige esmalt talle põhjendaksid, et inimene, kes on valmis valetama või varastama tema heaks, võib sama hästi ka temale valetada või temalt varastada.

Võib-olla aga oled sa hoopis õpilane, kes ei taha koolis mingis pühakirjavastases ürituses osaleda. Ära unusta, et tõenäoliselt on õpetajal teised vaated kui sinul, pealegi on tema kohustus hoida klassis distsipliini. Sinu ees seisab ülesanne 1) näidata, et sa mõistad, mis talle muret teeb, 2) selgitada lugupidavalt oma seisukohta, 3) olla kindel selles, mida sa tead Jehoovale meelepärase olevat. Et saada kõige paremaid tulemusi, läheb vaja enamat kui vaid oma tõekspidamise selget ja otsest teatavakstegemist (Õpet. 15:28). Kui oled päris noor, siis kahtlemata aitab isa või ema sul eelnevalt läbi mõelda, mida öelda.

Mõnikord tuleb sul ehk lükata ümber mõne võimukandja süüdistusi. Politseinik, valitsusametnik või kohtunik võib nõuda, et sa vastaksid küsimustele kuulekuse kohta mingile seadusele, sinu kristlikult erapooletu seisukoha kohta või patriootilistes tseremooniates osalemist puudutava hoiaku kohta. Kuidas tuleks sul vastata? ”Tasaduse ja kartusega”, on Piibli soovitus (1. Peetr. 3:16a). Küsi ka endalt, miks need asjad muret võivad põhjustada, ning võta seda muret lugupidavalt arvesse. Mida veel teha? Apostel Paulus viitas Rooma seaduse garantiidele, niisiis võid sinagi juhtida tähelepanu sinu asjaga seonduvatele seaduslikele garantiidele (Ap. t. 22:25—29). Ehk aitavad ametniku vaadet avardada faktid seisukohtade kohta, mis on olnud algkristlastel ja Jehoova tunnistajatel kõikjal mujal maailmas. Ka võiksid tuua välja mõtte, kuidas Jumala autoriteedi tunnustamine ajendab inimesi tegelikult veelgi kohusetundlikumalt kuuletuma inimeste õigetele seadustele (Rooml. 13:1—14). Sellise taustteabe korral võidakse sinu Pühakirjaga põhjendatud seisukohavõttu positiivselt suhtuda.

Kui otsustad, kuidas vastata, tuleb sul ehk võtta arvesse oma küsitleja suhtumist Pühakirja. Jeesus tegi seda, kui vastas saduseride küsimusele ülestõusmise kohta. Teades, et nad tunnistavad vaid Moosese kirju, võttis ta arutluse aluseks Moosese raamatute ülestähendused ja juhatas oma mõtted sisse järgmiselt: ”Aga et surnud tõusevad üles, seda näitab ka Mooses” (Luuka 20:37). Ehk leiad ka sina, et kõige parem on tsiteerida neid piibliosasid, mida su kuulaja tunnistab ja millega ta tuttav on.

Mida teha siis, kui su kuulaja ei pea Piiblit autoriteediks? Pane tähele, mida tegi apostel Paulus oma kõnes Areopaagil, nagu see on kirjas Apostlite teod 17:22—31. Ta jagas Pühakirja tõdesid, ilma et ta otseselt Piiblit oleks tsiteerinud. Seal, kus see on vajalik, võid teha sedasama. Mõningais paigus tuleb sul ehk inimesega korduvalt vestelda, enne kui saad otseselt Piiblile viidata. Kui sa siis Piibli tarvitusele võtad, oleks ehk kõigepealt tark esitada lihtsalt põhjusi, miks see raamat on väärt kaalumist, selle asemel et vaid kindlalt rõhutada, et see on Jumala Sõna. Sinu eesmärgiks võiks olla anda selget tunnistust Jumala eesmärgi kohta ning lasta kuulajal hiljem ise jõuda selgusele selles, mida ütleb Piibel. Piibel on kaugelt veenvam kui miski, mida meie võime öelda (Heebr. 4:12).

Kui kohane on küll see, et armurikka Jehoova teenijatel kästakse hoida oma kõnet ’alati armu sees, soolaga soolatult’ (Kol. 4:6; 2. Moos. 34:6). See tähendab, et me peaksime kõnelema lahkelt ka siis, kui see ei paista olevat ära teenitud. Meie kõne peaks olema meeldiv, mitte karm või taktitu.

Paljud inimesed elavad tohutu surve all ning on sunnitud iga päev taluma sõnalist vägivalda. Kui me selliseid inimesi külastame, võivad nad jämedalt väljenduda. Kuidas meil tuleks vastata? Piibel ütleb: ”Rahulik vastus vaigistab raevu.” Selline vastus võib muuta leebemaks ka inimese, kes vastu väitleb (Õpet. 15:1; 25:15). Inimestele, kes iga päev jõhkrusega kokku puutuvad, võib lahkust väljendav käitumis- ja kõneviis olla sedavõrd ligitõmbav, et nad võivad jääda kuulama head sõnumit, mida me toome.

Meil pole mingit huvi vaielda nendega, kes ei ilmuta üldse tõe vastu lugupidamist. Selle asemel on meie sooviks kõnelda Pühakirjast inimestega, kes lasevad meil seda teha. Ükskõik millisesse olukorda me ka ei satuks, pidagem meeles, et meil tuleks vastata lahkelt ja veendumusega, et Jumala kallihinnalised tõotused on usaldusväärsed (1. Tess. 1:5).

Mida sul tuleks vastata, kui piibliõpilane või usukaaslane pärib, mida tal tuleks mingis konkreetses olukorras teha? Sa ehk tead, mida sa ise teeksid. Ent igal inimesel tuleb endal kanda vastutust otsuste eest, mida ta elus teeb (Gal. 6:5). Apostel Paulus selgitas, et ta on ergutanud inimesi, kellele ta on kuulutanud, ’saavutama usu sõnakuulelikkust’ (Rooml. 16:26). See on meile suurepärane eeskuju. Inimene, kes langetab otsuseid eeskätt selleks, et oma piibliõpetajale või mõnele teisele inimesele meele järgi olla, teenib inimesi ega ela usus (Gal. 1:10). Niisiis ei teeni lühike ja otsene vastus ehk küsimuse esitaja parimaid huve.

Mida siis võiks vastata, nii et see oleks Piibli juhenditega kooskõlas? Sa võiksid pöörata inimese tähelepanu Piibli sellekohastele põhimõtetele ning seal toodud näidetele. Mõningal juhul võid näidata talle, kuidas teha uurimistööd, nii et ta saaks ise need põhimõtted ja näited üles leida. Sa võiksid isegi käsitleda neid põhimõtteid ja väärtuslikke näiteid, ilma et sa kohandaks neid kõne all oleva olukorraga. Küsi inimeselt, kas ta näeb neis midagi sellist, mis võiks aidata tal langetada arukat otsust. Kutsu teda üles nende põhimõtete ja näidete valgusel kaaluma, milline teguviis Jehoovale meeldiks. Nõnda aitad sa tal saada selliseks inimeseks, kes ”vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel” (Heebr. 5:14).

Kristliku koguduse koosolekud pakuvad meile tihti võimalust avalikkuse ees oma usku tunnistada. Üks võimalus seda teha on küsimustele vastuseid anda. Kuidas me peaksime neid andma? Ajendatuna soovist kiita Jehoovat ehk kõnelda temast head. Ka laulik Taavet tegi seda, kui ta oli ”kogudustes” (Laul 26:12). Samuti meil tuleks teha kommentaare nõnda, et see kaasusklikke julgustaks, neid ”armastusele ja headele tegudele” õhutaks, nagu seda toonitas apostel Paulus (Heebr. 10:23—25). Kui oleme õppetükid eelnevalt läbi uurinud, on meil kergem seda teha.

Kui sul palutakse kommenteerida, väljenda end lihtsalt, selgelt ja lühidalt. Ära käsitle tervet lõiku; ütle välja vaid üks mõte. Kui annad vaid osalise vastuse, avaneb teistele võimalus lisakommentaare teha. Eriti kasulik on tuua välja materjalis toodud kirjakohad. Seda tehes püüa juhtida tähelepanu just sellele tekstiosale, mis seondub käsitletava mõttega. Õpi kommenteerima oma sõnadega, selle asemel et otse lõigust ette lugeda. Ära lase end sellest häirida, kui sinu kommentaar päris täppi ei lähe. Seda juhtub aeg-ajalt igaühega, kes kommentaare teeb.

Ilmselt tähendab teada, kuidas vastata, midagi enamat kui teada vastust. See nõuab arukust. Ent millist rahuldust pakub see, et annad vastuse, mis tuleb südamest ja jõuab ka teiste südamesse! (Õpet. 15:23.)