Piibli 56. raamat — Kiri Tiitusele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Makedoonia (?)

Kirjutamine lõpetati: u 61—64 m.a.j

”PAULUS, Jumala sulane, Jeesuse Kristuse apostel . . . Tiitusele, tõelisele pojale meie ühise usu poolest” (Tiit. 1:1, 4). Nii algab Pauluse kiri oma kaastöölisele ja kauaaegsele kaaslasele Tiitusele, kellel ta oli palunud jääda Kreeta saarele, et ta aitaks paremini organiseerida sealsete koguduste tööd. Tiitus seisis silmitsi suure ülesandega. Selle saare kohta öeldi, et see oli iidseks elupaigaks ”jumalate isale ja inimestele” ning sealt pärines ütlus ”nagu kreetalane kreetalasele”, mis tähendab ”kelmi üle kavaldama”.a Sealsete elanike valelikkus oli üldtuntud, nii et Paulus isegi tsiteeris nende prohvetit, sõnades: ”Kreetalased on luiskajad, õelad loomad ja laisklejad vatsad” (1:12). Pauluse päevil elanud kreetalasi on kirjeldatud järgnevalt: ”Need inimesed olid ebapüsivad, ebasiirad ja riiakad; nende ahnusel, liiderlikkusel, valelikkusel ja purjutamisel ei olnud piire; nende keskel elavad juudid läksid ebamoraalsuses päriselanikest veelgi kaugemale.”b Just sellises olukorras olid sündinud Kreeta kogudused; ning seepärast õhutaski Paulus usklikke ’hülgama jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elama mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult’ (2:12).

² Kiri Tiitusele räägib väga vähe Pauluse ja Tiituse omavahelisest läbikäimisest. Ent Tiituse kohta võib ammutada rohkelt informatsiooni Pauluse teistest kirjadest. Tiitus, kes oli kreeklane, oli Pauluse sage reisikaaslane ning vähemalt ühel korral läks ta koos temaga Jeruusalemma (Gal. 2:1—5). Paulus viitab talle kui oma ”seltsimehele ja kaastöölisele”. Paulus saatis just Tiituse Korintosesse pärast seda, kui ta Efesoses olles oli kirjutanud oma esimese kirja korintlastele. Korintoses viibides oli Tiitus seotud Jeruusalemma vendade heaks korraldatud korjandusega ja hiljem naasis ta sinna Pauluse soovitusel, et korjandus lõpuni viia. Tiitus kohtus Paulusega Makedoonias ning reisis sealt uuesti Korintosesse, kaasas Pauluse teine kiri korintlastele (2. Kor. 8:16—24; 2:13; 7:5—7).

³ Oma teenistuse lõpuaastatel pärast esmakordset vangistust Roomas liitus Paulus taas Timoteose ja Tiitusega. Ilmselt teenis ta Kreetal, Kreekas ja Makedoonias. Lõpuks mainitakse, et Paulus läks Kreeka loodeosas asuvasse Nikoopolisse, kus ta ilmselt arreteeriti ning viidi Rooma kandma oma viimast vanglakaristust, misjärel ta hukati. Kreetal käies oli Paulus jätnud Tiituse sinna, et ta vastavalt Pauluse juhtnööridele ’korraldaks, mis veel jäi korraldamata, ja seaks vanemad igasse linna’. Tundub, et Paulus kirjutas oma kirja vahetult pärast seda, kui ta Tiitusest Kreeta saarel lahku läks, ning tõenäoliselt kirjutas ta selle kirja Makedoonias (Tiit. 1:5; 3:12; 1. Tim. 1:3; 2. Tim. 4:13, 20). Näib, et sel kirjal oli sarnane eesmärk nagu Pauluse esimesel kirjal Timoteosele, nimelt innustada Pauluse kaastöölist ning kinnitada talle, et tal on täisvolitus tegutseda.

⁴ Paulus kirjutas tõenäoliselt selle kirja Roomas kantud esimese ja teise vangistuse vahepeal, millalgi aastatel 61—64. Tiitusele kirjutatud kirja ehtsust kinnitavaid tõendeid on peaaegu sama palju kui umbes samal ajal Timoteosele kirjutatud kirjade kohta, ja neid kolme Piibli raamatut nimetatakse sageli Pauluse ”karjasekirjadeks”. Neil on sarnane kirjastiil. Eirenaios ja Origenes tsiteerivad mõlemad Tiitust ning ka paljud teised vanaaja autoriteedid tõendavad selle raamatu kanoonilisust. See on olemas sellistes käsikirjades nagu Codex Sinaiticus ja Alexandrinus. John Rylandsi raamatukogus on papüürusfragment (P³²), koodeksi leht, mis pärineb umbes 3. sajandist m.a.j ning sisaldab kirjakohti Tiitusele 1:11—15 ja 2:3—8.c Pole kahtlustki, et see raamat on inspireeritud Pühakirja ehtne osa.

MILLE POOLEST KASULIK

⁸ Kreeta kristlased elasid keskkonnas, kus inimesed olid valelikud, korrumpeerunud ja ahned. Kas nad oleksid pidanud järgima enamust? Või kas nad pidanuks otsusekindlalt eraldama end täielikult teistest inimestest, et teenida pühitsetud rahvana Jehoova Jumalat? Paulus andis kreetalastele Tiituse kaudu teada, et nad ”oleksid hoolsad heade tegude tegemises”, kuna ”need on head ja kasulikud inimestele”. Tõelistel kristlastel on tänapäeval samuti ”hea ja kasulik” ’õppida harrastama häid tegusid’ ning kanda vilja, teenides Jumalat maailmas, mis on vajunud valelikkuse ja ebaaususe mülkasse (3:8, 14). Kõik see, kuidas Paulus mõistab hukka ebamoraalsuse ja kurjuse, mis Kreeta kogudusi ohustas, on hoiatuseks ka meile praegu, mil ’Jumala õndsakstegev arm meid kasvatab, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elaksime mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul’. Kristlased peaksid olema ”valmis igaks heaks teoks”, olles sõnakuulelikud valitsejatele ning säilitades puhta südametunnistuse (2:11, 12; 3:1).

⁹ Kirjakoht Tiitusele 1:5—9 täiendab 1. Timoteosele 3:2—7 sõnu, näidates, mida püha vaim ülevaatajatelt nõuab. Selles rõhutatakse mõtet, et ülevaataja peab ”pidama kinni ustavast sõnast” ja õpetama kogudust. Seda on äärmiselt oluline teha, aitamaks kõigil koguduseliikmetel kasvada küpsuse poole. Tegelikult rõhutatakse kirjas Tiitusele korduvalt vajadust õigesti õpetada. Paulus annab Tiitusele nõu ’rääkida seda, mis sünnib ühte terve õpetusega’. Elatanud naised ”õpetagu head” ja orjad peaksid ’kaunistama kõiges Jumala, meie Õnnistegija õpetust’ (Tiit. 1:9; 2:1, 3, 10). Paulus rõhutab Tiitusele ka seda, et ülevaataja peab olema õpetamises kindel ja kartmatu, öeldes talle: ”Räägi ja manitse ning veena kõige nõudlikkusega.” Nende kohta, kes ei võta õpetust kuulda, lausub Paulus: ”Noomi neid valjusti, et nad saaksid terveks usus.” Seega on Pauluse kiri Tiitusele eriti ”kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses” (Tiit. 2:15; 1:13; 2. Tim. 3:16).

¹⁰ Kiri Tiitusele kasvatab meis hindamist Jumala armu vastu, ergutab tulema välja sellest jumalatust maailmast ning ’ootama õndsa lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist’. Nii tehes võivad Kristus Jeesuse kaudu õigeks mõistetud inimesed ’saada igavese elu pärijaiks lootuse järgi’ Jumala Kuningriigis (Tiit. 2:13; 3:7).

[Allmärkused]