Piibli 59. raamat — Jakoobuse kiri

Kirjutaja: Jakoobus

Kirjutamiskoht: Jeruusalemm

Kirjutamine lõpetati: enne a 62 m.a.j

”TA ON arust ära!” Sellisel arvamusel olid Jeesusest tema enda sugulased. Jeesuse maise teenistuse ajal ’ei uskunud ta vennadki temasse’ ning Jakoobus ühes Joosese, Siimona ja Juudaga ei kuulunud ta esimeste jüngrite hulka (Mark. 3:21, P 1997; Joh. 7:5; Matt. 13:55). Miks siis võib öelda, et Jeesuse poolvend Jakoobus kirjutas Piibli raamatu, mis kannab tema nime?

² Piiblis on kirjas, et ülesäratatud Jeesus ilmus Jakoobusele, ja see kahtlemata veenis Jakoobust lõplikult selles, et Jeesus oli Messias (1. Kor. 15:7). Kirjakohas Apostlite teod 1:12—14 on kirjas, et juba enne nelipüha said Maarja ja Jeesuse vennad apostlitega Jeruusalemmas ülemises toas kokku, et palvetada. Ent kas seda kirja ei kirjutanud mitte üks apostlitest, kelle nimi oli Jakoobus? Ei kirjutanud, kuna kirja algul tutvustab kirjutaja end mitte apostlina, vaid ”Issanda Jeesuse Kristuse sulasena”. Lisaks on Juuda kirja sissejuhatuses, nii nagu Jakoobuse kirjaski, mainitud Juuda kohta, et ta on ”Jeesuse Kristuse sulane, Jakoobuse vend” (Jak. 1:1; Juuda 1). Selle põhjal võime julgesti öelda, et Jeesuse poolvennad Jakoobus ja Juudas kirjutasid Piibli raamatud, mis kannavad nende nime.

³ Jakoobus oli just õige inimene andma oma kirjas nõu kristlikule kogudusele. Temast kui Jeruusalemma koguduse ülevaatajast peeti sügavalt lugu. Paulus räägib ”Jakoobusest, Issanda vennast” ning Keefasest ja Johannesest kui koguduse sambaist (Gal. 1:19; 2:9). Jakoobuse olulist rolli kristlikus koguduses näitab ka see, et kui Peetrus vabanes vanglast, saatis ta kohe sõna ”Jakoobusele ja vendadele”. Ja kas polnud just Jakoobus apostlite ja vanemate meeste eesträäkija, kui Paulus ja Barnabas olid läinud Jeruusalemma, et langetataks otsus seoses ümberlõikamisega? On märkimisväärne, et nii see otsus kui ka Jakoobuse kiri algavad täpselt ühtmoodi tervituste saatmisega, mis samuti osutab sellele, et need on kirjutanud sama inimene (Ap. t. 12:17; 15:13, 22, 23; Jak. 1:1).

⁴ Ajaloolase Josephuse järgi lasi saduserist ülempreester Ananus Jakoobuse kividega surnuks visata. See toimus pärast Rooma maavalitseja Festuse surma umbes aastal 62 m.a.j ja enne tema järelkäija Albinuse ametisse asumist.a Millal aga Jakoobus kirjutas oma kirja? Jakoobus saatis Jeruusalemmast kirja ”hajuvil asuvaile kaheteistkümnele suguharule”, sõna-sõnalt, ”kes on diasporaas” (Jak. 1:1). See, et kristlus saaks levida pärast püha vaimu väljavalamist 33. aasta nelipühil, nõudis aega, nagu seda nõudis ka olukordade kujunemine nii ärevusttekitavaks. Lisaks ilmneb kirjast, et kristlased ei saanud enam kokku väikeste gruppidena, vaid moodustasid kogudusi, kus oli küpseid ”vaimseid mehi”, kes said palvetada nõrkade eest ja neid toetada. Ka oli möödunud piisavalt aega, et kogudusse oli saanud imbuda mingil määral enesega rahulolu ja lihtsalt vormitäiteks jumalateenimist (2:1—4; 4:1—3; 5:14; 1:26, 27). Kui Josephuse ütlused Festuse surmaga seotud sündmustest vastavad tõele ning kui ka informatsioon selle kohta, et Festus suri umbes aastal 62 m.a.j, on tõene, siis kirjutas Jakoobus oma kirja tõenäoliselt päris hilja, võib-olla isegi vahetult enne aastat 62 m.a.j.

⁵ Jakoobuse kirja ehtsust kinnitab seegi, et kiri kuulub sellistesse käsikirjadesse nagu Codex Vaticanus, Sinaiticus ja Alexandrinus. Seda mainitakse vähemalt kümnes iidses kataloogis enne 397. aastal m.a.j toimunud Kartaago kirikukogu. Samuti tsiteerisid seda laialdaselt varajased kirikuajaloolased. Jakoobuse kiri on täielikus kooskõlas ülejäänud inspireeritud Pühakirja osadega.

⁶ Miks Jakoobus selle kirja kirjutas? Kui seda hoolikalt lugeda, ilmneb, et koguduse siseolud põhjustasid vendade seas probleeme. Kristlikke mõõdupuid oli alla lastud, koguni meelega kahe silma vahele jäetud, millest tulenevalt mõningad sõbrustasid maailmaga, rikkudes seeläbi vaimses mõttes abielu. Mõned, kes püüavad agaralt leida Piiblis vastuolusid, on väitnud, et Jakoobuse kiri, mis innustab kinnitama usku tegudega, nullistab Pauluse kirjades öeldu, nimelt selle, et pääste saadakse usu, mitte tegude kaudu. Kaastekstist aga ilmneb, et Jakoobus viitab usule, mida kinnitavad inimese teod, mitte lihtsalt sõnad, samal ajal kui Paulus peab silmas Seaduse tegusid. Tegelikult täiendab Jakoobus Pauluse mõttekäiku, minnes ühe sammu veel edasi ja selgitades, milles peaks usk ilmnema. Jakoobus annab väga praktilisi nõuandeid, käsitledes igapäeva olukordi, millega kristlased kokku puutuvad.

⁷ Jakoobus kasutab värvikaid näiteid argielust, muu hulgas loomadest, laevadest, põllumeestest ja taimedest, mis kinnitavad tema mõtteid usu, kannatlikkuse ja vastupidavuse kohta. Tänu Jeesuse suurepäraste õpetamismeetodite jäljendamisele on tema nõuanded äärmiselt jõulised. Kirja lugedes avaldab kahtlemata muljet see, kui hästi mõistab Jakoobus seda, millised ajendid juhivad inimese tegusid.

MILLE POOLEST KASULIK

¹⁵ Kui võrrelda hoolega Jakoobuse kirja ja mäejutlust, siis ilmneb, et kuigi Jakoobus mainib oma kirjas vaid kahel korral Jeesuse nime (1:1; 2:1), näitab ta, kuidas Jeesuse õpetusi praktiliselt rakendada. Lisaks esineb Jehoova nimi tema kirjas ”Uue maailma tõlkes” 13 korda ja Tema tõotusi tõstetakse esile kui tasu, mille saavad ustavad kristlased (4:10; 5:11). Jakoobus kasutab praktilise nõu andmisel korduvalt Heebrea Kirjadest pärit näiteid ja kohaseid tsitaate. Ta annab teada algallika, öeldes: ”Kirja sõna järgi”, ’Kiri täitus’ ja ’Kiri ütleb’, ning näitab ära, kuidas nende piiblisalmide järgi kristlikult elada (2:8, 23; 4:5). Jakoobus annab lihtsat nõu ja kasvatab usku Jumala Sõnasse kui tervikusse, tehes viiteid sellele, kuidas Aabraham ja Raahab usus tegutsesid, Iiob ustavalt vastu pidas ning Eelija palvemeelselt Jehoovale lootis (Jak. 2:21—25; 5:11, 17, 18; 1. Moos. 22:9—12; Joos. 2:1—21; Iiob 1:20—22; 42:10; 1. Kun. 17:1; 18:41—45).

¹⁶ Jakoobus annab väärt nõu olla sõna tegija, mitte ükspäinis kuulja, tõendada usku õiguse tegudega, leida rõõmu katsumustes vastu pidades, paluda Jumalalt tarkust, tulla alati palves tema ligi ja talitada kuningliku käsu järgi ”Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Jak. 1:22; 2:24; 1:2, 5; 4:8; 5:13—18; 2:8). Ta manitseb tõsiselt, et keegi ei õpetaks valet, ei laimaks teisi, ei teeks koguduses inimestel vahet, ei tunneks himu meeleliste naudingute järele ega paneks oma lootust kaduva rikkuse peale (3:1, 8; 2:4; 4:3; 5:1, 5). Jakoobus näitab väga otseselt, et kui keegi on sõber selle maailmaga, siis ta rikub vaimses mõttes abielu ja saab Jumala vaenlaseks, ning ta osutab ka sellele, kuidas puhtalt Jumalat teenida: ’hoolitseda vaestelaste ja lesknaiste eest nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna’ (4:4; 1:27). Just selliseid praktilisi ja kergesti mõistetavad nõuandeid ongi meil põhjust oodata ühelt algkristliku koguduse alussambalt (Gal. 2:9). Need lahked sõnad on siiani kristlastele teeviidaks keerulistel aegadel, kuna neis sisaldub ”tarkus, mis on ülalt”, mis toob esile ”õiguse vilja” (3:17, 18).

¹⁷ Jakoobuse siiraks sooviks oli aidata vendadel jõuda oma sihini: ellu Jumala Kuningriigis. Seepärast innustab ta neid: ”Olge nüüd teiegi pikameelsed, kinnitage oma südameid, sest Issanda tulemine on lähedal!” Nad on katsumusi taludes õnnelikud, kuna Jumala heakskiit tähendab neile seda, et nad saavad ”elukrooni, mille Issand [Jehoova] on tõotanud neile, kes teda armastavad” (5:8; 1:12). Seepärast tõstab Jakoobus esile Jumala tõotust saada elukroon — kas siis elu surematuna taevas või igavene elu maa peal — kui mõjuvat põhjust, miks ustavaks jääda. Kahtlemata innustab see suurepärane kiri meid kõiki püüdlema sihi poole elada igavesti kas taevas või Jehoova uues maailmas, mida valitseb Kuningriigi Seeme, meie Issand Jeesus Kristus (2:5).

[Allmärkus]