„Jehoova sõna aina levis”

 1.–4. Millises olukorras on Peetrus ja kuidas sina end tema nahas tunneksid?

SUUR raudvärav langeb Peetruse taga pauguga kinni. Kahe sõduri külge aheldatuna viiakse ta kongi. Seal veedab ta pikki tunde, ehk isegi päevi, oodates, mis temast saab. Ta näeb vaid vanglamüüre ja -riive, ahelaid ja valvureid.

² Kui selgus viimaks saabub, pole selles midagi rõõmustavat. Kuningas Herodes Agrippa I on otsustanud Peetruse hukata.a Pärast paasapüha kavatseb ta tuua Peetruse kohtumõistmiseks rahva ette, kellele tema surm oleks otsekui pühadekingiks. See pole tühipaljas ähvardus. Alles hiljaaegu tappis sama valitseja apostel Jaakobuse.

³ Käes on hukkamispäeva eelõhtu. Mis Peetrusel mõttes mõlgub? Kas ta meenutab, mida Jeesus aastaid tagasi ütles, nimelt et ühel päeval seotakse ta kinni ja viiakse sinna, kuhu ta ei taha – tapale? (Joh. 21:18, 19.) Peetrus võib arvata, et tema tund on tulnud.

⁴ Mida sina sellises olukorras tunneksid? Paljud langeksid meeleheitesse, mõeldes, et olukord on lootusetu. Kuid Kristuse tõelise järelkäija jaoks pole olemas väljapääsmatut olukorda. Vaatame nüüd, mida me võime õppida sellest, kuidas Peetrus ja teised kristlased tagakiusamise ajal toimisid.

5., 6. a) Miks ja kuidas Herodes kogudust ründas? b) Miks oli Jaakobuse surm kogudusele ränk hoop?

⁵ Nagu eelmises peatükis juttu oli, tekitas Korneeliuse ja tema majarahva kristlaseks saamine koguduses palju elevust. Juudid olid aga šokeeritud, kui said teada, et nende rahvuskaaslased kummardavad Jumalat koos mittejuutidega.

⁶ Osava poliitikuna nägi Herodes selles olukorras võimalust juutide poolehoidu võita ning ta asus kristlasi taga kiusama. Ilmselt oli ta saanud teada, et apostel Jaakobus oli olnud üks Jeesuse lähimaid sõpru. Niisiis lasi ta Jaakobuse mõõgaga tappa. (Ap. t. 12:2.) See oli kogudusele ränk hoop. Jaakobus oli üks kolmest apostlist, kes olid näinud Jeesuse muutumist ja veel mitut imet, mida ülejäänud apostlid polnud näinud. (Matt. 17:1, 2; Mark. 5:37–42.) Ta oli olnud ka täis tulist indu – oli ju Jeesus kutsunud teda ja ta venda Johannest Kõuepoegadeks. (Mark. 3:17.) Seega kaotas kogudus julge ja ustava kuulutaja ning armastatud apostli.

7., 8. Mida usukaaslased Peetruse heaks tegid?

⁷ Jaakobuse hukkamine oli juutidele meelt mööda, just nagu Herodes oli lootnud. Järgmiseks võttis ta ette Peetruse ja lasi ta vahistada. Tõenäoliselt teadis Herodes, et ühel varasemal korral olid apostlid imekombel vanglast välja pääsenud. (Vaata 5. peatükki.) Herodes ei kavatsenud jätta midagi juhuse hooleks. Ta lasi Peetruse kahe sõduri külge aheldada ning käskis neljal neljamehelisel sõdurite rühmal teda ööpäev ringi vahetustega valvata. Sõdurid teadsid, et kui apostel minema pääseb, tabab talle määratud karistus neid endid. Peetruse olukord oli tõesti täbar. Kas oli midagi, mida usukaaslased said tema heaks teha?

⁸ Vennad ja õed teadsid täpselt, mida teha. Piibel ütleb: „Niisiis hoiti Peetrust vangis, kogudus aga palus tema pärast tulihingeliselt Jumalat.” (Ap. t. 12:5.) Kogudusekaaslaste palved oma armsa venna eest olid tungivad ja tulised. Jaakobuse surm polnud neid meeleheite mülkasse tõuganud, samuti polnud nad hakanud kahtlema palve väes. Jehoovale lähevad tema ustavate teenijate palved vägagi korda. Kui need on tema tahtega kooskõlas, vastab ta neile. (Heebr. 13:18, 19; Jaak. 5:16.) Ärgem selles kunagi kahelgem!

 9. Mida õpetab see lugu meile palvetamise kohta?

⁹ Ehk teame meiegi usukaaslasi, kellel on suuri katsumusi. Võib-olla kiusatakse neid taga või elavad nad riigis, kus meie töö on keelustatud, või on nende kodukanti tabanud mõni loodusõnnetus. On ka vendi-õdesid, kelle raskused pole nii ilmsed. Ühtedel on pereprobleeme, teised kannatavad masenduse all või siis tuleb neil hakkama saada mõne muu katsumusega, mis nende usu proovile paneb. Kui enne palvetamist veidi mõelda, meenub ehk terve rida inimesi, keda palves nimeliselt mainida. Jehoova tõesti kuulab palveid, mida me teiste eest esitame. (Laul 65:2.) Ja kas pole tõsi, et kui meid ennast tabavad raskused, vajame väga, et teised meie eest palvetaksid?

10., 11. Kuidas Peetrus vanglast pääses?

¹⁰ Kas teadmine, et ta võidakse hukata, tekitas Peetruses ärevust? Seda me ei tea. Teame vaid, et tol viimasel ööl magas ta sügavalt kahe valvsa sõduri vahel. Peetrus oli kindel, et mida homne päev ka ei tooks, Jehoova on temaga. (Rooml. 14:7, 8.) Seda, mis edasi juhtus, poleks aga Peetrus osanud uneski ette näha. Ühtäkki säras kongis valgus. Jehoova ingel, keda sõdurid ilmselt ei näinud, äratas Peetruse ning ahelad, mis näisid nii purustamatud, langesid ta käte ümbert maha.

¹¹ Ingel andis Peetrusele mitu konkreetset juhist. Ta ütles: „Tõuse ruttu üles!”, „Pane riided selga ja sandaalid jalga,” ning „Pane kuub peale ja järgne mulle.” Seda Peetrus tegigi. Nad lahkusid kongist, möödusid vahipostidest ning liikusid vaikselt raudvärava poole. Kas Peetrus mõtles, kuidas nad sellest läbi saavad? Kui selline mõte tal peast läbi käiski, tuli selgus pea. Värav avanes neile iseenesest! Enne kui Peetrus arugi sai, kõndisid nad juba tänaval. Äkitselt ingel kadus. Jäänud üksi, jõudis Peetrusele kohale, mis oli juhtunud. See polnudki nägemus. Ta oli vaba! (Ap. t. 12:7–11.)

12. Miks tasub selle loo üle mõtiskleda?

¹² Kas pole julgustav mõelda, et Jehooval on piiritult väge ja et ta suudab oma teenijad mistahes kitsikusest välja tuua? Peetrust hoidis vangis kuningas, keda toetas võimsa impeeriumi valitseja. Ja ometi – Peetrus lihtsalt kõndis vanglast välja! Muidugi ei tee Jehoova kõigi oma teenijate heaks sääraseid imesid. Ta ei päästnud ime läbi Jaakobust ja hiljem ka Peetrust, vaid Jeesuse sõnad tema kohta läksid viimaks täide. Meiegi ei oota, et Jehoova meid raskustest ime läbi päästaks. Samas aga teame, et Jehoova pole muutunud. (Mal. 3:6.) Peagi vabastab tema poeg miljardid inimesed kõige kindlamast vanglast – surmavallast. (Joh. 5:28, 29.) See lubadus on meile katsumustes tohutu julguse allikaks.

13.–15. a) Kuidas koguduseliikmed Peetruse tuleku peale reageerisid? b) Mida Peetrus edasi tegi ja kellest nüüd Apostlite tegude raamatus peamiselt räägitakse?

¹³ Peetrus seisis pimedal tänaval ja mõtles, kuhu minna. Siis turgatas talle, et lähedal elab usukaaslane Maarja. See naine oli ilmselt lesk ja nähtavasti üpris jõukal järjel, kuna tal oli suur maja, kuhu mahtus terve kogudus. Tema poeg Johannes Markus, keda Apostlite tegude raamatus mainitakse esimest korda just selles loos, oli hiljem Peetrusele otsekui oma poeg. (1. Peetr. 5:13.) Maarja majas oli hilisest tunnist hoolimata koos palju koguduseliikmeid ja nad palvetasid. Kindlasti palusid nad muu hulgas selle eest, et Peetrus vabaks saaks. Kuid vaevalt, et nad olid valmis selliseks vastuseks.

¹⁴ Kui Peetrus väravale koputas, tuli sinna teenijatüdruk Roode, kelle nimi tähendab kreeka keeles roosi. Tundnud ära Peetruse hääle, ei suutnud ta oma kõrvu uskuda. Selle asemel et Peetrus sisse lasta, ruttas ta suures elevuses majja tagasi ja teatas, et värava taga on Peetrus. Teda aga ei usutud ja öeldi, et ta on arust ära. Kuid tema kinnitas, et Peetrus on seal. Seepeale möönsid mõned, et võib-olla on see siis tema ingel. (Ap. t. 12:12–15.) Kogu selle aja seisis Peetrus õues ja koputas, kuni lõpuks tulid nad välja ja tegid värava lahti.

¹⁵ „Kui nad värava avasid ja teda nägid, olid nad hämmastunud.” (Ap. t. 12:16.) Vendi-õdesid valdas rõõmujoovastus, nii et Peetrus pidi paluma neil olla pisut vaiksemad. Seejärel rääkis ta neile, mis oli juhtunud, ning ütles: „Teatage sellest Jaakobusele ja vendadele.” Kauemaks ei saanud ta nende juurde jääda, kuna Herodese sõdurid oleksid ta muidu üles leidnud. Niisiis lahkus Peetrus sealt ja teenis Jehoovat edasi mujal. Apostlite tegude raamatus mainitakse teda veel vaid ühe korra, 15. peatükis, kus ta aitab lahendada ümberlõikamisküsimust. Edasi jutustab Luukas peamiselt apostel Pauluse tegevusest ja reisidest. Kuhu iganes Peetrus ka ei läinud, oli ta usukaaslastele suureks toeks. Maarja majja kogunenud vendade ja õdede meele oli ta igatahes väga rõõmsaks teinud.

16. Miks me võime olla kindlad, et ees ootab võrratu tulevik?

¹⁶ Mõnikord teeb Jehoova oma teenijatele kingitusi, mis ületavad kõik nende ootused ja toovad lausa sõnulseletamatut rõõmu. Seda tundsid vennad ja õed, kes olid tol ööl Maarja majja kogunenud ja nägid Peetrust. Seda tunneme ka meie, kui Jehoova meid külluslikult õnnistab. (Õpet. 10:22.) Tulevikus täidab Jehoova kõik oma tõotused ning tema tahe sünnib kogu maal. Elu on siis nii ilus, et praegu ei suuda me seda isegi ette kujutada. Kindel on see: kui jääme Jehoovale ustavaks, ootab meid ees võrratu tulevik.

17., 18. Mis viis selleni, et rahvas hakkas Herodest ülistama?

¹⁷ Peetruse pääsemine vanglast hämmastas ka Herodest, kuid talle oli see ebameeldiv üllatus. Ta lasi Peetrust hoolega otsida, samuti kuulas ta üle valvurid ja käskis nad siis karistamiseks – tõenäoliselt hukkamiseks – ära viia. (Ap. t. 12:19.) Herodes pole läinud ajalukku kaastunde ega halastuse poolest. Kas see õel mees sai teenitud palga?

¹⁸ Varsti pärast seda lörriläinud hukkamisplaani leidis Herodes viisi, kuidas oma haavatud eneseuhkust tõsta. Kui poliitilised vaenlased tulid temaga rahu sobitama, nägi ta selles võimalust suurele rahvahulgale kõnet pidada. Luukas kirjutab, kuidas ta selleks valmistus: „Määratud päeval pani Herodes endale kuningliku rüü selga.” Juudi ajaloolase Josephuse sõnul oli Herodese rüü tehtud hõbedast, ning kui valgus sellele langes, näis, nagu oleks ta ümbritsetud auhiilgusega. Kui see puhevil poliitik kõnet pidas, karjus lipitsev publik: „See on jumala, mitte inimese hääl!” (Ap. t. 12:20–22.)

19., 20. a) Miks Jehoova Herodest karistas? b) Miks tasub selle loo peale mõelda?

¹⁹ See ei jäänud Jumalal märkamata – on ju üksnes tema sellist ülistust väärt. Herodesel oleks olnud võimalik tragöödiat ära hoida. Ta oleks võinud rahvahulka noomida või vähemalt ülistuse tagasi lükata. Tema aga nautis seda täiel rinnal. Herodese puhul leidis kinnitust tõdemus „Uhkus on enne langust”. (Õpet. 16:18.) Loos öeldakse: „Sedamaid lõi Jehoova ingel Herodest.” Seda egomaniakki ootas õudne lõpp: ussid sõid ta ära. (Ap. t. 12:23.) Ka Josephus ütleb, et Herodes jäi ootamatult haigeks ning et ta sai aru, et sureb, kuna nautis rahvahulga meelitusi. Viis päeva olevat ta piinelnud, misjärel ta heitis hinge.b

²⁰ Vahel võib näida, et inimesed, kes teevad kõiksugu kurja, pääsevad puhtalt. See ei üllata meid, kuna „kogu maailm on Saatana võimuses”. (1. Joh. 5:19.) Siiski võime taoti olla väga häiritud sellest, et kurjad karistamatult tegutsevad. Seepärast ongi niisugused lood nagu eeltoodu suureks lohutuseks. Need kinnitavad meile, et Jehoova armastab õigust ega vaata toimuvat ükskõikselt pealt. (Laul 33:5.) Varem või hiljem seab ta õigluse jalule.

21. Miks võib öelda, et Apostlite tegude 12. peatükk on midagi palju enamat kui lihtsalt huvitav lugemine?

²¹ Lugu lõpeb positiivsel noodil: „Jehoova sõna aina levis ja paljud said usklikuks.” (Ap. t. 12:24.) Need sõnad võivad viia meie mõtted sellele, kuidas Jehoova on praegusaegset kuulutustööd õnnistanud. Apostlite tegude 12. peatükis olev jutustus pole lihtsalt haarav lugu ühe apostli surmast ja teise imelisest pääsemisest. See on midagi palju enamat. Jehoova ei lasknud Saatanal kristlikku kogudust hävitada ega kuulutustööd peatada. Kõik rünnakud, mis on suunatud Jumala rahva vastu, on nurjumisele määratud. (Jes. 54:17.) Seevastu nende töö, kes on Jehoova ja Jeesuse poolel, ei lähe kunagi tühja. On tõesti suur au Jehoova sõna levikule kaasa aidata!