„Paulus ja Barnabas . . . rääkisid julgelt tänu Jehoova jõule”

1., 2. Mis juhtub, kui Paulus ja Barnabas on Lüstras?

LÜSTRAS on paras möll lahti. Linna on tulnud kaks võõrast meest ja äsja tegid nad terveks mehe, kes on olnud sünnist saati jalust vigane. Rahvas on ekstaasis. Nad arvavad, et jumalad on inimeste kujul maa peale tulnud. Zeusi preester toob meeste auks vanikuid, samuti ohvripulle, kes puhivad ja möirgavad raevukalt. Seda kõike nähes tõstavad Paulus ja Barnabas protestikisa. Nad käristavad oma riided lõhki ja sööstavad rahva sekka. Suurivaevu suudavad nad rahvast tagasi hoida, et see neile ei ohverdaks.

² Seejärel jõuavad kohale Pisiidia Antiookia ja Ikoonioni juudid, kes laimavad Paulust ja Barnabast ning ässitavad lüstralased nende vastu üles. Rahvahulk, kes oli veel veidi aega tagasi Paulust jumaluseks pidanud, keeb nüüd vihast ja hakkab teda kividega loopima. Kui Paulus teadvuse kaotab, arvavad nad, et ta on surnud, ja lohistavad ta linnaväravast välja.

 3. Milliseid küsimusi me hakkame arutama?

³ Milline asjade käik sellise vapustava sündmuseni viis? Mida me võime õppida Barnabase ja Pauluse ning heitliku meelega lüstralaste loost? Ja mida võivad kogudusevanemad õppida apostlite julgusest? (Ap. t. 14:3.)

4., 5. Miks läksid Paulus ja Barnabas Ikoonioni ja kuidas neil seal läks?

⁴ Mõni aeg varem, kui Paulus ja Barnabas olid Pisiidia Antiookias, ässitasid sealsed juudid rahva nende vastu üles ja ajasid nad oma piirkonnast välja. Apostlid aga ei heitunud sellest. Nad „raputasid tolmu oma jalgadelt”, andes mõista, et nad ei vastuta karistuse eest, mille Jumal linnaelanike peale toob. (Ap. t. 13:50–52; 18:5, 6; 20:26; Matt. 10:14.) Nad lahkusid rahumeelselt ja jätkasid rõõmuga oma misjonireisi. Nad rändasid umbes 150 kilomeetrit kagu poole, kuni jõudsid viljakale platoole Tauruse ja Sultani mäestiku vahel.

⁵ Kõigepealt peatusid Paulus ja Barnabas Ikoonionis. See oli üks Galaatia provintsi tähtsamaid linnu ja kreeka kultuuri keskus.a Seal oli tugev ja mõjukas juudi kogukond ning ka paljud sealsed mittejuudid olid juudiusku pöördunud. Nagu Paulusel ja Barnabasel kombeks oli, hakkasid nad juutide sünagoogides Jumala sõna kuulutama. (Ap. t. 13:5, 14.) Nad „kõnelesid seal nii, et suur hulk juute ja kreeklasi hakkas Jeesusesse uskuma”. (Ap. t. 14:1.)

 6. Kuidas me saame kuulutustööl Paulust ja Barnabast eeskujuks võtta?

⁶ Miks saavutasid Paulus ja Barnabas nii häid tulemusi? Paulus tundis väga hästi pühakirja. Ta oskas meisterlikult seostada ajalugu, ennustusi ja Moosese seadust ning tänu sellele tõestada, et Jeesus oli tõotatud messias. (Ap. t. 13:15–31; 26:22, 23.) Barnabasest aga hoovas soojust ja südamlikkust. (Ap. t. 4:36, 37; 9:27; 11:23, 24.) Kumbki neist ei toetunud oma tarkusele, vaid Jehoova sõnadele. Nad teadsid, et räägivad Jehoova volitusel. (Ap. t. 14:3, õppepiibli kommentaar.) Meilgi tuleks piiblit hästi tundma õppida. Kuulutustööks valmistudes võiksime mõelda, millised salmid meie kuulajaid kõnetaksid. Samuti võiksime otsida viise, kuidas väljendada kuulajate vastu hoolivust. Ja meil tuleks alati toetuda Jehoova autoriteedile ning rääkida seda, mis on kirjas piiblis.

 7. a) Millist mõju võib hea sõnum avaldada? b) Mida hoida meeles, kui hea sõnum on sinu peres lõhesid tekitanud?

⁷ Sugugi mitte kõigile Ikoonionis ei meeldinud see, mida Paulus ja Barnabas rääkisid. Luukas kirjutab: „Need juudid, kes ei uskunud, ässitasid ja kihutasid mittejuudid vendade vastu üles.” Apostlid mõistsid, et nad peaksid jääma sinna ja head sõnumit kaitsma. „Seepärast viibisid Paulus ja Barnabas seal pikemat aega ja rääkisid julgelt . . . Aga linnarahvas jagunes kaheks: ühed olid juutide, teised apostlite poolt.” (Ap. t. 14:2–4.) Tänapäeval võib juhtuda midagi sarnast: ühtesid hea sõnum ühendab, teisi aga lahutab. (Matt. 10:34–36.) Kui hea sõnum on su peres lõhesid tekitanud, siis pea meeles, et see võib olla tingitud kuulujuttudest või laimust. Oma tegudega võid sa laimu kummutada ja sinu lähedaste hoiak võib ajapikku leebuda. (1. Peetr. 2:12; 3:1, 2.)

 8. Miks Paulus ja Barnabas Ikoonionist lahkusid ja mida me sellest õpime?

⁸ Mõne aja pärast sepitsesid Ikoonioni elanikud plaani Paulus ja Barnabas kividega surnuks visata. Kui misjonäridele sellest teada anti, lahkusid nad sealt ning kuulutasid edasi mujal. (Ap. t. 14:5–7.) Meilgi tuleks kuulutustööl arukalt toimida. Kui meile halvasti öeldakse, ei löö me araks, vaid püüame head sõnumit kaitsta. (Filipl. 1:7; 1. Peetr. 3:13–15.) Samas ei ole me hulljulged ega sea enda või teiste elu tarbetult ohtu. (Õpet. 22:3.)

9., 10. Kus asus Lüstra ja mida me selle elanike kohta teame?

⁹ Paulus ja Barnabas suundusid Lüstrasse, Rooma kolooniasse, mis asus umbes 30 kilomeetrit Ikoonionist edelas. Ilmselt oskasid Lüstra elanikud kreeka keelt, kuid nende emakeel oli lükaoonia keel. Sel linnal olid tugevad sidemed Pisiidia Antiookiaga, ent erinevalt viimasest ei olnud seal suurt ja mõjukat juudi kogukonda. Kuna sünagoogi linnas arvatavasti polnud, hakkasid Paulus ja Barnabas kuulutama tänaval. Mõni aeg tagasi oli Peetrus tervendanud Jeruusalemmas mehe, kes oli sünnist saadik jalust vigane olnud, ja sama tegi Paulus nüüd Lüstras. Pärast Peetruse imetegu olid paljud saanud Kristuse jüngriteks, aga Pauluse imeteo tulemus oli sootuks teistsugune. (Ap. t. 3:1–10; 14:8–10.)

¹⁰ Nagu peatüki alguses juttu oli, tegid lüstralased vigase mehe tervendamist nähes täiesti vale järelduse. Nad pidasid Barnabast peajumal Zeusiks ning Paulust Zeusi pojaks ja jumalate käskjalaks Hermeseks. (Vaata kasti „Lüstra linn ning Zeusi ja Hermese kultus”.) Apostlid aga ei tahtnud mingil juhul, et au selle imeteo eest läheks paganlikele jumalatele, vaid tõelisele Jumalale Jehoovale. (Ap. t. 14:11–14.)

11.–13. a) Mida Paulus ja Barnabas lüstralastele ütlesid? b) Mida me võime Pauluse ja Barnabase sõnadest õppida?

¹¹ Isegi sellises ebatavalises olukorras püüdsid Paulus ja Barnabas oma kuulajate südant puudutada. Nad ütlesid: „Miks te seda teete? Meiegi oleme inimesed, kellel on samasugused puudused nagu teil. Me kuulutame teile head sõnumit, et te pöörduksite nende tühisuste juurest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal on. Möödunud aegadel lubas ta kõigil rahvastel elada nii, nagu neile meeldis, kuid ta on siiski andnud endast tunnistust. Ta on teinud head ja andnud teile vihma taevast, viljarikkaid aegu ja külluslikult toitu ning täitnud teie südame rõõmuga.” (Ap. t. 14:15–17.)

¹² Mida me võime nendest sõnadest õppida? Esiteks, Paulus ja Barnabas ei pidanud end oma kuulajatest paremaks – nad tunnistasid, et nemadki on vaid ebatäiuslikud inimesed. Tõsi küll, Paulus ja Barnabas olid saanud püha vaimu, nad polnud valeõpetuste kammitsais ja neil oli lootus valitseda koos Kristusega taevas. Aga nad mõistsid, et kõik see võiks saada osaks ka lüstralastele, kui nad kuuletuksid Kristusele.

¹³ Kuidas on lood meiega? Kas peame oma kuulajaid endaga võrdseks? Kas oleme piibli tõdesid õpetades alandlikud või soovime pälvida imetlust? Charles Russell, kes oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kuulutustöö esirinnas ning oli silmapaistev õpetaja, on heaks eeskujuks. Ta kirjutas: „Me ei taha, et meid või meie kirjutisi erilisel moel austataks; samuti ei soovi me, et kedagi meist kutsutaks pühaks isaks või rabiks.” Ta oli samasuguse meelelaadiga nagu Paulus ja Barnabas. Meiegi ei peaks kuulutustööl otsima au iseendale, vaid tegema kõik, mis meie võimuses, et aidata inimestel pöörduda elava Jumala poole.

14.–16. Mida me võime Pauluse ja Barnabase sõnadest veel õppida?

¹⁴ Teiseks õpime seda, et meil tuleb oma kuulajatega arvestada. Erinevalt Ikoonionis elavatest juutidest ja proselüütidest ei tundnud Lüstra elanikud pühakirja ega olnud kursis Iisraeli rahva ajalooga. Apostlid püüdsid leida nendega ühist keelt muul moel. Lüstra asus paigas, kus oli hea kliima ja viljakas maa ning inimesed tegelesid põllumajandusega. Seega püüdsid Paulus ja Barnabas tutvustada neile Loojat nii, et mainisid just põllundusega seonduvat, näiteks viljarikkaid aegu. (Rooml. 1:19, 20.)

¹⁵ Selle kohta, kuidas kuulajatega arvestada, võiks tuua järgmise võrdluse. Põllumees, kes külvab seemet, peab arvesse võtma, milline on pinnas. Mõni põld on kohe valmis külvamiseks, mõni teine aga vajab ettevalmistust, kusjuures ettevalmistamiseks tuleb ehk kasutada erinevaid võtteid. Kuulutustööga on sama lugu. Seeme, mida külvame, on kuningriigisõnum ja see on alati sama. Kuid pinnas, kuhu me külvame, on erisugune. Seega tuleb meil püüda aru saada, millised on inimese olud ja taust, ning võtta seda hea sõnumi kuulutamisel arvesse. (Luuka 8:11, 15.)

¹⁶ Kolmandaks õpime Lüstra loost seda, et kõik ei olene meist. Nagu Jeesus ütles, kukub seeme vahel kaljule või siis teeäärsele pinnasele, kust linnud selle ära nokivad. (Matt. 13:18–21.) Me ei peaks aga sellest masenduma. Paulus kirjutas roomlastele: „Niisiis tuleb igaühel meist [sealhulgas neil, kellega me piiblist räägime] enda kohta Jumalale aru anda.” (Rooml. 14:12.)

17. Kuhu läksid Paulus ja Barnabas Derbest ja miks?

¹⁷ Pildunud Paulust kividega, lohistasid lükaoonlased Pauluse Lüstrast välja ja jätsid surnu pähe maha. Kui aga jüngrid teda vaatama tulid, tõusis ta püsti ja läks ööseks linna. Järgmisel päeval võtsid Paulus ja Barnabas ette 100 kilomeetri pikkuse rännaku Derbesse. Võime vaid kujutleda, kui raske see teekond Paulusele oli, kuna alles eelmisel päeval oli teda kividega visatud. Kuid ta pidas vapralt vastu ja nad jõudsid Derbesse. Sealgi kuulutasid Paulus ja Barnabas head sõnumit ning paljud said jüngriteks. Seejärel ei läinud nad lühemat teed pidi tagasi Süüria Antiookiasse, vaid naasid Lüstrasse, Ikoonioni ja Pisiidia Antiookiasse, kus nad kosutasid jüngreid ja ergutasid neid jääma usus kindlaks. (Ap. t. 14:20–22.) Nad panid usukaaslaste heaolu enda omast ettepoole. Tänapäeva reisivad ülevaatajad ja misjonärid on samasuguse ennastohverdava vaimuga.

18. Kuidas kogudusevanemaid ametisse määratakse?

¹⁸ Peale selle, et Paulus ja Barnabas jüngritele oma sõnade ja tegudega toeks olid, tegid nad veel midagi: nad määrasid igas koguduses ametisse vanemaid. Kuigi neid oli misjonitööle saatnud püha vaim, palvetasid ja paastusid nad, enne kui jätsid need mehed Jehoova hoolde. (Ap. t. 13:1–4; 14:23.) Tänapäeval järgitakse organisatsioonis sama malli. Enne kui kogudusevanemad soovitavad kedagi ametisse määrata, palvetavad ja kaaluvad nad, kas see vend vastab piiblis kogudusevanemale või -abilisele esitatud nõuetele. (1. Tim. 3:1–10, 12, 13; Tiit. 1:5–9; Jaak. 3:17, 18; 1. Peetr. 5:2, 3.) Seejuures pole peamine mitte see, kui kaua on vend Jehoova teenija olnud, vaid see, kas tema kõne, eluviis ja maine nii koguduses kui väljaspool annab tunnistust sellest, et tema elu juhib püha vaim. (Gal. 5:22, 23.) Kui ringkonnaülevaataja on vanematekogu soovitusega nõus, määrab ta venna ametisse. (Vrd 1. Tim. 5:22.)

19. Mida kogudusevanemad teavad ja kuidas nad Paulust ja Barnabast jäljendavad?

¹⁹ Kogudusevanemad teavad, et neil tuleb Jumalale aru anda selle kohta, kuidas nad usukaaslasi kohtlevad. (Heebr. 13:17.) Samuti on nad eestvedajad kuulutustöös, nagu olid Paulus ja Barnabas. Nad kosutavad vendi-õdesid oma sõnadega ning seavad nende heaolu enda mugavusest ettepoole. (Filipl. 2:3, 4.)

20. Kuidas mõjuvad meile lood usukaaslaste ennastsalgavast tööst?

²⁰ Kui Paulus ja Barnabas naasid viimaks Süüria Antiookiasse, kust nad olid misjonireisi alustanud, „rääkisid nad kõigest, mida Jumal oli nende kaudu teinud ja kuidas ta oli mittejuutidele usu ukse avanud”. (Ap. t. 14:27.) Ka tänapäeval meeldib meile kuulda lugusid sellest, kuidas Jehoova on meie vendade ja õdede ennastsalgavat tööd õnnistanud. See annab meile indu rääkida ka edaspidi julgelt Jehoova sõnumit.