„Neil tuleb tunnistada, et mina olen Jehoova”

1., 2. a) Mis mõttes oli Iisrael nagu üksik lammas hundikarja keskel? (Vaata pilti peatüki alguses.) b) Mida iisraellased ja nende kuningad naaberrahvaste surve tõttu tegid?

AASTASADU oli Iisrael nagu üksik lammas hundikarja keskel. Idast ohustasid teda ammonlased, moabiidid ja edomlased. Lääne pool elasid Iisraeli põlisvaenlased vilistid. Põhjas asus pururikas Tüürose linn, tohutu kaubandusvõrgu süda. Lõunas aga laius Egiptus, kus valitses jumalaks peetav vaarao.

² Kui iisraellased olid Jehoovale ustavad, kaitses ta neid vaenlaste eest. Kahjuks aga murdsid iisraellased ja nende kuningad naaberrahvaste surve tõttu ikka ja jälle Jehoovale truudust. Üks selline kuningas oli Ahab, kes valitses Iisraelis ajal, kui Juudas valitses kuningas Joosafat. Ahab võttis naiseks Iisebeli, Tüürose kuninga tütre. Iisebel, kes propageeris fanaatiliselt Baali kummardamist, mõjutas ka Ahabit, nii et õige jumalateenimine rüvetus ennenägematus ulatuses. (1. Kun. 16:30–33; 18:4, 19.)

3., 4. a) Kelle kohta hakkas Hesekiel nüüd Jehoova kohtusõnumeid kuulutama? b) Mis küsimusi me selles peatükis käsitleme?

³ Jehoova oli oma rahvast ustavusetuse tagajärgede eest korduvalt hoiatanud. Viimaks tema kannatus katkes. (Jer. 21:7, 10; Hes. 5:7–9.) Aastal 609 e.m.a tungisid babüloonlased kolmandat korda tõotatud maale. Nende viimasest sissetungist oli möödas ligi kümme aastat. Sel korral tulid nad, et Jeruusalemma müürid maha kiskuda ja kuningas Nebukadnetsarile vastuhakkajad põrmustada. Kui nad olid linna ümber piiranud ja Hesekieli ennustused hakkasid igas sünges üksikasjas täide minema, asus Hesekiel kuulutama Jehoova kohtusõnumeid Iisraeli naaberrahvaste kohta.

⁴ Jehoova andis Hesekielile teada, et Juuda vaenlased rõõmustavad Jeruusalemma hävitamise üle ja kohtlevad ellujäänuid julmalt. Kuid Jehoova mõnitajad ning tema rahva vaenajad ei pidanud jääma karistuseta. Mida me Iisraeli naaberrahvaste näite varal õppida võime? Ja kuidas Hesekieli prohvetikuulutused nende rahvaste kohta meile lootust sisendavad?

5., 6. Millised suhted olid iisraellaste ja ammonlaste vahel?

⁵ Ammonlased, moabiidid ja edomlased olid Iisraeli sugulasrahvad. Kuid hoolimata veresidemetest ja ühisest ajaloost olid nad iisraellaste lepitamatud vaenlased ning põlastasid neid üliväga. (Hes. 25:6.)

⁶ Ammonlased olid Aabrahami vennapoja Loti ja selle noorema tütre järeltulijad. (1. Moos. 19:38.) Ammonlaste keel oli heebrea keelele sedavõrd lähedane, et ilmselt said iisraellased sellest aru. Nende kahe rahva suguluse tõttu ütles Jehoova iisraellastele, et nad ei alustaks ammonlastega sõda. (5. Moos. 2:19.) Ent ammonlastele ei läinud see karvavõrdki korda. Kohtumõistjate päevil rõhusid nad Iisraeli koos Moabi kuninga Egloniga. (Kohtum. 3:12–15, 27–30.) Hiljem, kui Saul oli kuningaks võitud, kavatsesid nad Iisraeli rünnata. (1. Saam. 11:1–4.) Ja kuningas Joosafati päevil ühendasid nad taas oma jõud moabiitidega ning tungisid tõotatud maale. (2. Ajar. 20:1, 2.)

 7. Kuidas moabiidid iisraellasi kohtlesid?

⁷ Moabiidid olid Loti ja tema vanema tütre järeltulijad. (1. Moos. 19:36, 37.) Jehoova keelas iisraellastel ka moabiitidega sõda alustada. (5. Moos. 2:9.) Nemad aga ei tasunud head heaga. Selle asemel et Egiptuse orjusest vabanenud sugulasi aidata, püüdsid nad neid takistada tõotatud maale pääsemast. Moabi kuningas Baalak palkas Bileami iisraellasi ära needma ning too andis Baalakile nõu, kuidas Iisraeli mehi hooruse ja ebajumalakummardamise lõksu meelitada. (4. Moos. 22:1–8; 25:1–9; Ilm. 2:14.) Moabiidid rõhusid iisraellasi sajandeid, Hesekieli päevini välja. (2. Kun. 24:1, 2.)

 8. Miks nimetas Jehoova edomlasi iisraellaste vendadeks, ent kuidas nad iisraellastesse suhtusid?

⁸ Edomlased olid Jaakobi kaksikvenna Eesavi järeltulijad. Nii lähedase suguluse tõttu iisraellastega nimetas Jehoova edomlasi nende vendadeks. (5. Moos. 2:1–5; 23:7, 8.) Ometi suhtusid edomlased iisraellastesse vaenulikult alates ajast, kui need Egiptusest välja rändasid, kuni Jeruusalemma hävitamiseni aastal 607 e.m.a. (4. Moos. 20:14, 18; Hes. 25:12.) Vähe sellest, et edomlased tundsid Iisraeli kannatuste üle kahjurõõmu ja õhutasid babüloonlasi Jeruusalemma maatasa tegema, nad lõikasid ka ära iisraellaste põgenemistee ja andsid neid vaenlasele välja. (Laul 137:7; Obadja 11, 14.)

9., 10. a) Mis sai Ammonist, Moabist ja Edomist? b) Too näiteid selle kohta, et mitte kõik nende rahvaste liikmed polnud iisraellaste vastu vaenulikud.

⁹ Jehoova nõudis nendelt rahvastelt iisraellaste julma kohtlemise pärast aru. Ta ütles: „Ma annan Moabi ühes ammonlastega omandiks idamaalastele, nii et ammonlaste mälestus rahvaste seast kaob. Ma mõistan Moabis kohut ja neil tuleb tunnistada, et mina olen Jehoova.” (Hes. 25:10, 11.) See ennustus hakkas täide minema umbes viis aastat pärast Jeruusalemma hävingut, kui babüloonlased vallutasid Ammoni ja Moabi. Edomi kohta oli Jehoova öelnud: „Ma tõstan oma käe ka Edomi vastu ja hävitan sealt nii inimesed kui ka kariloomad ning laastan selle.” (Hes. 25:13.) Viimaks kadusidki Ammon, Moab ja Edom maailmaareenilt, nagu Jehoova oli öelnud. (Jer. 9:25, 26; 48:42; 49:17, 18.)

¹⁰ Kuid mitte kõik nende rahvaste liikmed polnud iisraellaste vastu vaenulikud. Näiteks ammonlane Selek ja moabiit Jitma olid kuningas Taaveti vaprate sõjameeste hulgas. (1. Ajar. 11:26, 39, 46; 12:1.) Ja moablannast Rutist sai Jehoova teenija. (Rutt 1:4, 16, 17.)

11. Mida me Iisraeli suhetest Ammoni, Moabi ja Edomiga õpime?

¹¹ Mida me Iisraeli suhetest nende sugulasrahvastega õpime? Kohe, kui iisraellased valvsuse kaotasid, hakkas teiste rahvaste religioon neid mõjutama. Näiteks kummardasid nad moabiitide jumalat Peori Baali ja ammonlaste jumalat Moolokit. (4. Moos. 25:1–3; 1. Kun. 11:7.) Midagi samasugust võib juhtuda meiega. Meie sugulased, kes pole Jehoova teenijad, võivad avaldada meile survet pidada sünnipäevi, jõule või muid pühi, mille juured on väärusus. Nad võivad küll tahta head, aga kuna nad meie veendumusi ei mõista, võivad nad püüda panna meid oma põhimõtetest taganema. Seepärast ei tohiks me kunagi valvsust kaotada. Iisraeli ajaloost näeme, et üksainus samm ustavusetuse teel võib viia ränkade tagajärgedeni.

12., 13. a) Miks ei peaks meid üllatama see, kui sugulased on meie usu vastu? b) Mis võib olla tulemus, kui jääme Jehoovale ustavaks?

¹² Iisraeli suhetest nende rahvastega võime aga veel midagi õppida. Jehoova ütles iisraellastele selge sõnaga, et nad ei noriks oma sugulasrahvastega tüli. Meiegi ei taha oma usu pärast sugulastega tülli minna või nendega vaidlema hakata. Ent nagu Jeesus ütles, võib sõnum, mida kuulutame, lüüa kiilu „mehe ja ta isa vahele, tütre ja ta ema vahele”. (Matt. 10:35, 36.) Niisiis pole selles midagi üllatavat, kui sugulased on meie usu vastu või meid koguni taga kiusavad. (2. Tim. 3:12.)

¹³ Isegi kui sugulased ei ole selle vastu, et teenime Jehoovat, ei tohiks nad meile saada Jehoovast tähtsamaks. Jehoova väärib seda, et armastaksime teda rohkem kui kedagi teist. (Loe Matteuse 10:37.) Pealegi, kui jääme Jehoovale ustavaks, võivad mõned meie sugulased tänu sellele saada samuti tema teenijaks, nagu said Selek, Jitma ja Rutt. (1. Tim. 4:16.) Siis võivad nemadki kogeda rõõmu, armastust ja turvatunnet, mida toob ainsa tõelise Jumala teenimine.

14., 15. Kuidas vilistid iisraellasi kohtlesid?

¹⁴ Vilistid olid pärit Kreeta saarelt ja nad elasid maal, mille Jehoova tõotas anda Aabrahamile ja tema soole. Nendega tuli tegemist teha nii Aabrahamil kui ka Iisakil. (1. Moos. 21:29–32; 26:1.) Selleks ajaks, kui iisraellased tõotatud maale jõudsid, oli vilistitest saanud suur ja võimas rahvas, kellel oli hirmuäratav sõjavägi. Nad kummardasid väärjumalaid, nagu Baal-Sebubit ja Daagonit. (1. Saam. 5:1–4; 2. Kun. 1:2, 3.) Puhuti teenisid ka iisraellased vilistite jumalaid. (Kohtum. 10:6.)

¹⁵ Iisraellaste ustavusetuse pärast lubas Jehoova vilistitel pikki aastaid nende üle võimutseda. (Kohtum. 10:7, 8; Hes. 25:15.) Vilistid kehtestasid iisraellastele ränki piiranguida ning saatsid paljud neist surma. (1. Saam. 4:10.) Kui aga iisraellased oma patte kahetsesid ja Jehoova juurde tagasi pöördusid, päästis ta nad vilistite käest. Ta tegi seda näiteks Simsoni, Sauli ja Taaveti kaudu. (Kohtum. 13:5, 24; 1. Saam. 9:15–17; 18:6, 7.) Ja nagu Hesekiel ette kuulutas, said vilistid karmilt karistada, kui nende maale tungisid babüloonlased ja hiljem kreeklased. (Hes. 25:15–17.)

16., 17. Mida me võime õppida Iisraeli suhetest vilistitega?

¹⁶ Mida me võime õppida Iisraeli suhetest vilistitega? Ka lähiminevikust leiame näiteid selle kohta, kuidas võimsad riigid on Jehoova rahvast vaenanud. Erinevalt Iisraelist oleme meie aga vankumatult Jehoovale ustavaks jäänud. Siiski võivad õige jumalateenimise vaenlased vahel võidukad tunduda. Näiteks 20. sajandi alguses püüdis Ameerika Ühendriikide valitsus Jehoova rahva tööd peatada, mõistes juhtivad vennad aastakümneteks vangi. Teise maailmasõja ajal üritas Saksamaa natsipartei Jumala rahvast minema pühkida, vangistades tuhandeid ja tappes sadu Jehoova tunnistajaid. Pärast sõda alustas Nõukogude Liit Jehoova teenijate sihikindlat tagakiusamist ning saatis neid sunnitöölaagritesse või küüditas kaugetesse paikadesse.

¹⁷ Valitsused võivad ka edaspidi meie kuulutustööd keelustada, meid vangi panna ja mõned meist isegi hukata. See aga ei peaks meid hirmutama ega meilt usku röövima. Jehoova hoiab oma ustavat rahvast. (Loe Matteuse 10:28–31.) Ajalugu on korduvalt näidanud, kuidas võimsad, rõhuvad valitsused tulevad ja lähevad, samal ajal kui Jehoova rahvas muudkui kasvab. Vilistid olid sunnitud tunnistama Jehoova ülemvõimu. Varsti tuleb seda teha kõigil valitsustel, ja nagu vilistid, pühitakse ka nemad maa pealt minema.

18. Mis tegi Tüürosest mõjuvõimsa linna?

¹⁸ Muistne Tüürose linnb oli oma aja ühe suurima kaubandusvõrgu süda. Läänes ulatus tema mereteede võrgustik teisele poole Vahemerd. Idas ühendasid rohked maismaateed teda kaugete impeeriumitega. Sajandite jooksul kuhjas Tüüros ulatusliku kauplemisega kokku suure rikkuse. Tema kaupmehed olid nii varakad, et nad pidasid end lausa valitsejaiks. (Jes. 23:8.)

19., 20. Mille poolest erinesid Tüürose elanikud Gibeoni elanikest?

¹⁹ Taaveti ja Saalomoni valitsusajal olid Iisraelil Tüürosega tihedad majandussidemed. Tüüros varustas Iisraeli ehitusmaterjali ja töölistega Taaveti palee ja Saalomoni templi ehituse tarvis. (2. Ajar. 2:1, 3, 7–16.) Tüürose elanikud nägid Iisraeli selle õitseajal. (1. Kun. 3:10–12; 10:4–9.) Seega oli neil suurepärane võimalus õppida tundma Jehoovat, näha oma silmaga, kuidas ta oma rahvast õnnistab, ning hakata ka ise teda teenima.

²⁰ Ent Tüürose elanikud ei hoolinud sellest vähimatki; nad olid kiindunud oma rikkusesse. Nad polnud nagu Kaanani linna Gibeoni elanikud, keda ainuüksi kuuldused Jehoova vägevatest tegudest ajendasid tema teenijaks saama. (Joosua 9:2, 3, 22–10:2.) Viimaks said Tüürose elanikest Jumala rahva vastased, kes koguni müüsid iisraellasi orjusesse. (Laul 83:2, 7; Joel 3:4, 6; Aamos 1:9.)

21., 22. Mis sai Tüürosest ja miks?

²¹ Hesekieli kaudu ütles Jehoova: „Ma olen sinu vastu, Tüüros, ja tõstan su vastu paljud rahvad, nagu meri tõstab kõrgele oma lained. Nad hävitavad Tüürose müürid ja kisuvad maha ta tornid, aga mina kaabin temalt mullagi ja teen temast palja kalju.” (Hes. 26:1–5.) Tüürose elanikud lootsid oma rikkusele, mis pakkus neile samasugust turvatunnet, nagu pakkusid nende saarelinna 46 meetri kõrgused müürid. Nad oleks pidanud võtma kuulda hoiatust, mida sisaldab Saalomoni õpetussõna „Rikka varandus on tema kindluslinn, tema kujutluses kui kaitsemüür”. (Õpet. 18:11.)

²² Kui Hesekieli ennustus hakkas täide minema, tuli Tüürose elanikel tõdeda, et jõukusest ja linnamüüridest tulenenud turvatunne oli olnud pelgalt illusioon. Pärast Jeruusalemma vallutamist ründasid babüloonlased Tüürost. 13 aastat väldanud piiramise järel langes selle mandriosa. (Hes. 29:17, 18.) Hiljem, aastal 332 e.m.a viis Kreeka väejuht Aleksander Suur täide ühe tähelepanuväärse detaili Hesekieli ennustuses.c Tema sõjavägi kogus kokku Tüürose mandriosa jäänused – „kivid, palgid ja mulla” – ning ehitas neist tammi, mida mööda pääses saarelinnani. (Hes. 26:4, 12.) Kreeklased murdsid Tüürose müüridest läbi, riisusid linna paljaks, tapsid tuhanded sõdurid ja linnaelanikud ning müüsid kümned tuhanded inimesed orjusesse. Nii olid Tüürose elanikud sunnitud tunnistama, et nad oleksid pidanud lootma Jehoovale, mitte oma suurele varandusele. (Hes. 27:33, 34.)

23. Mida me Tüürose elanike näite varal õppida võime?

²³ Mida me Tüürose elanike näite varal õppida võime? Rikkuse petliku veetluse tõttu võime meiegi hakata lootma sellele kui kaitsemüürile ja uskuma, et turvatunne sõltub majanduslikust kindlustatusest. (Matt. 13:22.) Kuid pole võimalik kummardada ühtaegu Jumalat ja rikkust. (Loe Matteuse 6:24.) Tõelise turvatunde toob see, kui loodame Jehoovale ja teenime teda kogu hingest. (Matt. 6:31–33; Joh. 10:27–29.) Ennustused selle maailma lõpu kohta lähevad igas üksikasjas täide, nii nagu läksid täide ennustused Tüürose kohta. Peagi teeb Jehoova praegusele ahnele kaubandussüsteemile lõpu. Need, kes loodavad oma varale, on siis sunnitud tunnistama, et nad oleksid pidanud lootma hoopis Jehoovale.

24.–26. a) Miks nimetas Jehoova Egiptust õlekõrreks? b) Kuidas ignoreeris kuningas Sidkija Jehoova öeldut ja millised olid tagajärjed?

²⁴ Egiptusel oli tõotatud maa piirkonnas suur poliitiline mõjuvõim juba enne Joosepi aega ja see püsis seni, kuni babüloonlased Jeruusalemma vallutasid. Oma iidsete juurte tõttu võis Egiptus näida tugev nagu põline puu. Kuid Jehoovaga võrreldes oli ta habras kui õlekõrs. (Hes. 29:6.)

²⁵ Juuda usutaganejast kuningas Sidkija aga ei mõistnud seda. Jehoova oli talle prohvet Jeremija kaudu selgelt öelnud, et tal tuleks Babüloni kuningale alistuda. (Jer. 27:12.) Sidkija oli isegi andnud Jehoova nimel vande, et ei tõsta Nebukadnetsari vastu mässu. Kuid ta murdis oma vannet ja palus Egiptuselt abi babüloonlastega võitlemiseks, ignoreerides täielikult Jehoova öeldut. (2. Ajar. 36:13; Hes. 17:12–20.) Egiptusele lootmine oli aga ränk viga. (Hes. 29:7.) Kuigi Egiptus oli nagu suur mereelukas – tugev ja näiliselt võitmatu –, ütles Jehoova, et ta talitab temaga nagu kütid Niiluse krokodillidega: paneb konksud tema lõugadesse, tõmbab ta kaldale ja jätab surema. See ennustus läks täide, kui Jehoova saatis babüloonlased Egiptust vallutama. (Hes. 29:3, 4, 9–12, 19.)

²⁶ Mis sai Sidkijast? Kuna ta hakkas Jehoovale vastu, ennustas Hesekiel, et talt võetakse kroon ja tema kuningavõim variseb põrmu. Kuid Hesekieli ennustus sisaldas ka lootust. (Hes. 21:25–27.) Ta andis teada, et trooni saab keegi kuningasoost isik, kellel on sellele seaduslik õigus. Järgmises peatükis räägitakse, kes see ennustatud kuningas on.

27. Mida me võime õppida Iisraeli suhetest Egiptusega?

²⁷ Mida me võime õppida Iisraeli suhetest Egiptusega? Oleks rumal loota poliitilistele liitudele, arvates, et need tagavad meile turvalisuse. Me peaksime isegi mõtetes end maailmast lahus hoidma. (Joh. 15:19; Jaak. 4:4.) Selle maailma poliitiline süsteem võib näida tugev, nagu näis ka Egiptus, kuid tegelikult on see habras kui õlekõrs. Seepärast lootkem kõikvõimsa Jumala Jehoova, mitte surelike inimeste peale. (Loe Laul 146:3–6.)

28.–30. Mis erinevus on sellel, kuidas rahvad tunnistavad Jehoova ülemvõimu ja kuidas meie seda teeme?

²⁸ Hesekieli raamatus ütleb Jehoova rahvaste kohta korduvalt: „Neil tuleb tunnistada, et mina olen Jehoova.” (Hes. 25:17.) Need sõnad läksid täide, kui Jumal mõistis kõigi Iisraeli vaenlaste üle kohut. Ja need täituvad ka tulevikus, kuid siis juba suuremas ulatuses.

²⁹ Nagu Iisrael vanal ajal, on Jumala rahvas ka tänapäeval näiliselt kaitsetu, otsekui üksik lammas huntide keskel. (Hes. 38:10–13.) Selle väljaande 17. ja 18. peatükis räägitakse, et peagi korraldavad riigid üleilmse rünnaku Jumala rahva vastu kavatsusega see maa pealt minema pühkida. Nad on sunnitud aga tunnistama Jehoova ülemvõimu. Harmagedoonis teeb Jehoova hoopis neile lõpu. (Ilm. 16:16; 19:17–21.)

³⁰ Seevastu Jehoova rahvas tunnistab juba praegu tema ülemvõimu. Me loodame talle, kuuletume talle ja teenime teda õigel viisil, just nagu ta seda väärib. Seepärast võime olla kindlad, et Jehoova kaitseb ja õnnistab meid ka tulevikus. (Loe Hesekiel 28:26.)