Sinu suhtumine hingesse mõjutab su elu
„Nõnda sai inimene elavaks hingeks.” — 1. MOOSESE 2:7.
1, 2. Mida usub enamik religioone inimesest ja hingest?
PEAAEGU kõik religioonid õpetavad, et inimesel on surematu hing. New Catholic Encyclopedia ütleb, et „Jumal lõi hinge ja istutas selle viljastushetkel kehasse”. See ütleb samuti, et õpetus surematust hingest „on üks nurgakivi” ristiusumaailma kirikutes. Samal ajal on „muhameedlaste käsitlus” vastavalt The New Encyclopœdia Britannica’le see, et „hing tuleb olemasollu samal ajal kui keha; seejärel on sellel oma elu, selle ühendus kehaga on ajutine olukord”.
2 Sellised religioonid usuvad, et hing lahkub kehast surmahetkel ja elab igavesti ning et selle saatuseks on taevane õndsus, ajutine olek puhastustules või igavene piin tulises põrgus. Surma peetakse väravaks igavesse ellu vaimude riigis. Üks kirjanik ütleb oma raamatus We Believe in Immortality (Me usume surematusse): „Minu meelest on surm suur ja ülev seiklus. Mina vaatan surmale nagu jumalikule ülendamisele.”
3. Milline usk on paljudel Ida religioonidel?
3 Hindud, budistid ja teised usuvad hingede rändamisse. See sisaldab usku surma läbi toimuvasse hinge uuestisündi teise inimese või mõne muu elava olendina. Kui inimene on hea olnud, öeldakse, et ta hing sünnib uuesti kõrgemal positsioonil oleva inimesena. Aga kui ta on halb olnud, sünnib ta uuesti madalamal positsioonil oleva inimesena, loomana või isegi putukana.
4, 5. Miks on tähtis teada tõtt hingest?
4 Aga kui inimesel pole surematut hinge? Mis siis, kui surm polegi kõigi nende jaoks, kes surevad, „jumalik ülendamine” ega ka otsene värav igavesse vaimsesse ellu või uuestisündimisse? Siis viiks surematusse hinge uskumine inimese valele teele. Katoliiklikke õpetusi käsitlev raamat Official Catholic Teachings ütleb, et kirik hoiab kinni surematut hinge hõlmavast uskumusest, sest kui sellesse ei usutaks, „teeks see palved, matuserituaalid ja surnute eest sooritatud religioossed kombetalitused tähtsusetuks või arusaamatuks”. Seega on küsimuse all inimese eluviis, kummardamine ja igavene tulevik. — Õpetussõnad 14:12; Matteuse 15:9.
5 On tähtis teada tõde selle uskumuse kohta. Jeesus ütles: „Kes teda [Jumalat] kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” (Johannese 4:24) Tõe inimhinge kohta leiame Jumala Sõnast, Piiblist. Kuna inspireeritud Piibel sisaldab Jumala ilmutusi tema eesmärkidest, siis võime loota, et see räägib meile tõtt. (1. Tessalooniklastele 2:13; 2. Timoteosele 3:16, 17) Jeesus ütles oma palves Jumalale: „Sinu sõna on tõde!” — Johannese 17:17.
Kas inimene loodi surematu hingega?
6. Mida ütleb 1. Moosese raamatu aruanne inimese loomise kohta?
6 Meile öeldakse 1. Moosese raamatus 2:7: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” Aruandes ei öelda, et Jumal oleks istutanud inimesse surematu hinge. Seal öeldakse, et kui Jumala vägi andis Aadama kehale energia, „sai [ta] elavaks hingeks”. Seega inimene on hing. Tal ei ole hinge.
7. Miks loodi inimesed maa peale?
7 Jumal lõi Aadama elama maa peale, mitte taevasse. Maa ei pidanud olema lihtsalt katsepaigaks, et näha, kas Aadam taevasse kõlbab. Jumal valmistas maa, „et seal elataks”, ja Aadam oli selle esimene inimasukas. (Jesaja 45:18; 1. Korintlastele 15:45) Hiljem, kui Jumal lõi Eeva Aadama naiseks, oli Jumala eesmärgiks, et nad asustaksid maa ja muudaksid selle paradiisiks, mis oleks inimkonna igavene kodu. — 1. Moosese 1:26—31; Laul 37:29.
8. a) Mil kombel oli Aadama eksisteerimine tingimuslik? b) Kus oleks Aadam edasi elanud, kui ta poleks pattu teinud?
8 Mitte kusagil Piiblis ei öelda, et osa Aadamast oli surematu. Vastupidi, tema olemasolu oli tingimuslik ja põhines kuulekusele Jumala seaduse suhtes. Ent mis juhtuks, kui ta seda seadust rikuks? Kas ta saaks igavese elu vaimude riigis? Mitte sugugi. Selle asemel peab ta „surma surema”. (1. Moosese 2:17) Ta pöördus tagasi sinna, kust ta oli tulnudki: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 2:7; 3:19) Aadamat polnud enne tema loomist olemas. Samamoodi pole teda olemas ka siis, kui ta peaks surema. Seega oli tal vaid kaks võimalust: 1) sõnakuulelikkus ja elu või 2) sõnakuulmatus ja surm. Kui Aadam poleks teinud pattu, oleks ta elanud maa peal igavesti. Ta poleks mitte kunagi läinud taevasse.
9. Kuidas Piibel surma õigustatult nimetab ja miks?
9 Aadam oli sõnakuulmatu ja ta suri. (1. Moosese 5:5) Surm oli talle karistuseks. See polnud värav „ülevaks seikluseks”, vaid värav olematusse. Seega pole surm sõber, vaid „vaenlane”, nagu Piibel seda nimetab. (1. Korintlastele 15:26) Kui Aadamal oleks olnud surematu hing, mis oleks läinud tema sõnakuulelikkuse korral taevasse, oleks surm talle olnud õnnistuseks. Kuid see polnud nii. See oli needus. Aadama patu läbi läks surma needus kõigisse inimestesse, kuna nad kõik on tema järeltulijad. — Roomlastele 5:12.
10. Milline tõsine probleem tekib, kui usutakse, et Aadamal oli surematu hing?
10 Pealegi, kui Aadam oleks loodud surematu hingega, mida tema patustamise pärast tulises põrgus igavesti piinatud oleks, siis miks teda selle eest ei hoiatatud? Miks talle vaid öeldi, et ta peab surema ja mullapõrmuks saama? Kui ebaõiglane oleks olnud määrata Aadamat igavesse piina sõnakuulmatuse tõttu ja selle eest teda mitte hoiatada! Kuid Jumalas „ei ole ebaõiglust”. (5. Moosese 32:4, NW) Polnud vaja hoiatada Aadamat kurjade inimeste surematutele hingedele mõeldud tulise põrgu eest. Sellist põrgut ei olnud olemas, samuti polnud olemas surematuid hingesid. (Jeremija 19:5; 32:35) Mullapõrmus ei ole igavest piina.
Kuidas Piibel kasutab sõna „hing”
11. a) Millisest heebrea- ja kreekakeelsest sõnast on pärit Piiblis esinev sõna „hing”? b) Kuidas tõlgib King James Version heebrea- ja kreekakeelset „hinge” tähistavat sõna?
11 Piibli Heebrea Kirjades tuleb sõna „hing” heebreakeelsest sõnast neʹfeš, mis esineb üle 750 korra. Kristlikes Kreeka Kirjades on selle vasteks psy·cheʹ, mis esineb üle 100 korra. Ingliskeelne Pühakirja uue maailma tõlge tõlgib järjekindlalt need sõnad „hingeks”. Teised piiblitõlked võivad kasutada palju erinevaid väljendeid. Ingliskeelne King James Version’i tõlge tõlgib sõna neʹfeš nii: asi, elu, himu, hing, hingus, inimene, ise, isik, isu, keha, loodu, loom, meel, surnud (keha), süda. Sõna psy·cheʹ tõlgitakse järgnevalt: elu, hing, meel, süda.
12. Kuidas kasutab Piibel heebrea- ja kreekakeelseid „hinge” tähistavaid sõnu?
12 Piibel nimetab mereloomi sõnaga neʹfeš: „Kõigist elavaist hingedest vees.” (3. Moosese 11:10) See sõna võib viidata maismaaloomadele: „Maa toogu välja elavad hinged nende sou järele, lojuksed ja metselajad.” (1. Moosese 1:24, VP) Sadu kordi tähendab neʹfeš inimesi. „Kõiki hingi, kes Jaakobi niudeist olid väljunud, oli seitsekümmend hinge.” (2. Moosese 1:5) Samas tähenduses on kasutatud sõna psy·cheʹ tekstis 1. Peetruse 3:20. Siin räägitakse Noa laevast, „milles mõned üksikud, see on kaheksa hinge, päästeti läbi vee”.
13. Kuidas kasutab Piibel sõna „hing”?
13 Piibel kasutab sõna „hing” mitmel muul kombel. Esimese Moosese 9:5 (NW) ütleb: „Teie hingede verd ma nõuan taga.” Siin öeldakse, et hinges on verd. Teise Moosese 12:16 ütleb: „Ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage.” Siin öeldakse, et hing sööb. Viies Moosese 24:7 (NW) räägitakse mehest, kes on „hinge varastanud oma vendadelt”. Surematut hinge ei saanud kindlasti varastada. Laul 119:28 (NW) ütleb: „Mu hing on olnud unetu kurbuse pärast.” Nii võib juhtuda, et hing ei saa isegi und. Ka näitab Piibel, et hing on surelik, see tähendab, ta sureb ära. „Sellesama hinge peab ära kautama tema rahva seast.” (3. Moosese 7:20, VP) „Ta ei tohi minna surnukeha [„surnud hinge”, NW] juurde.” (4. Moosese 6:6) „Meie hinged surgu.” (Joosua 2:14, NW) „Iga hing, kes seda prohvetit ei kuula, kaotatakse ära rahva seast!” (Apostlite teod 3:23) „Suri iga elav hing.” — Ilmutuse 16:3.
14. Mida Piibel hingest selgesti ütleb?
14 See, kuidas Piibel kasutab sõnu neʹfeš ja psy·cheʹ, näitab selgesti, et hing on isik ehk loomade puhul olend. See pole mingi surematu osa inimesest. Sõna neʹfeš kasutatakse isegi Jumala enda kohta: „Õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing!” — Laul 11:5.
Paljud õpetlased nõustuvad
15. Mida ütlevad paljude õpetlaste teosed hinge surematuse õpetusest?
15 Paljud õpetlased nõustuvad, et Piibel ei räägi surematust hingest. Juudi entsüklopeedia The Concise Jewish Encyclopedia selgitab: „Piibel ei esita hinge surematuse õpetust, ka ei tule see selgelt esile varasemas rabinistlikus kirjanduses.” Teine juudi entsüklopeedia The Jewish Encyclopedia ütleb: „Usk, et hing jätkab pärast ihu hävinemist olemasolu, kuulub pigem filosoofilise või teoloogilise arutelu kui otsese lihtsa usu juurde, samuti ei õpetata seda selgesõnaliselt mitte üheski kohas Pühakirjas.” Üks piiblitselgitav teos The Interpreter’s Dictionary of the Bible tõdeb: „Neʹfeš . . . ei jätka sõltumatult kehast oma olemasolu, vaid sureb koos sellega. . . . Mitte ükski piiblikoht ei toeta väidet, et ’hing’ surma hetkel kehast eraldub.”
16. Milliseid mõtteid toovad mõned asjatundjad hinge kohta?
16 Lisaks ütleb Piibli sõnaraamat Expository Dictionary of Bible Words: „’Hing’ Vanas Testamendis ei viita mitte mingile inimolendeis olevale mittemateriaalsele osale, mis eksisteerib pärast surma. [Neʹfeš] tähendab põhiliselt elu, nagu seda kogevad ainult olevused isiklikult. . . . [Psy·cheʹ] põhitähendust kinnitab pigem selle Vanas Testamendis esinev vaste kui selle tähendus kreeka kultuuris.” Ja üks teine Piibli entsüklopeedia The Eerdmans Bible Dictionary mainib, et Piiblis sõna hing „ei tähenda inimese osa, vaid pigem kogu isikut. . . . Selles mõttes inimestes pole hinge — nad on hinged.” — Meie kaldkiri.
17. Mida kaks katoliku teatmeteost „hinge” kohta tunnustavad?
17 Isegi New Catholic Encyclopedia möönab: „Piiblis hinge tähendavad sõnad märgivad tavaliselt kogu isikut.” Ta lisab: „Vanas Testamendis ei ole jagunemist ihuks ja hingeks. . . . Kuigi sõna [neʹfeš] on tõlgitud sõnaga hing, ei tähenda see mitte kunagi kehast või üksikisikust eraldatavat hinge. . . . Uue Testamendi väljend [psy·cheʹ] vastab sõnale [neʹfeš]. . . . Uskumust hingest, mis pärast surma ellu jääb, ei ole Piiblist kerge leida.” Prantsuse katoliiklik Pühakirja professor Georges Auzou kirjutab oma raamatus La Parole de Dieu (Jumala Sõna): „Sellist ’hinge’ käsitlust, mis tähendaks ’kehast’ eraldiolevat puhtalt vaimset, mittemateriaalset reaalsust, . . . Piiblis ei esine.”
18. a) Kuidas selgitab üks entsüklopeedia sõna „hing” kasutamist Piiblis? b) Kust said teoloogid mõtte, et pärast keha surma jääb midagi ellu?
18 Nii märgib ka The Encyclopedia Americana: „Vana Testament käsitleb inimest kui tervikut, mitte kui hinge ja keha ühendust. Kuigi heebreakeelne sõna [neʹfeš] tõlgitakse tihti ’hing’, oleks ekslik näha siin kreekalikku tähendust. . . . [Neʹfeši] ei käsitleta mitte kunagi kehast eralditegutsevana. Uues Testamendis tõlgitakse kreeka sõna [psy·cheʹ] tihti ’hingena’, kuid taas ei tuleks kohe mõtelda, et sõnal on kindlasti sama tähendus nagu see oli kreeka filosoofide jaoks. . . . Piibel ei esita selget pilti sellest, mis saab inimesest pärast surma.” Ta lisab: „Teoloogid on pidanud toetuma filosoofide arutlustele, et anda piisavat kirjeldust indiviidi olekust pärast surma.”
Mitte Piibel, vaid filosoofia
19. Kuidas on kreeka filosoofia seotud uskumusega surematust hingest?
19 On tõsi, et teoloogid on omaks võtnud paganlike filosoofide mõtted, et sõnastada õpetust surematust hingest. Prantsuskeelne Piibli entsüklopeediline sõnaraamat Dictionnaire Encyclopédique de la Bible ütleb: „Surematuse mõiste on kreeka mõtteviisi tulemus.” The Jewish Encyclopedia kinnitab: „Usk hinge surematusse tuli juutidele siis, kui nad olid seotud kreeka mõtteviisiga, ja mis põhiline, Platoni filosoofiaga.” Neljandal sajandil enne Kristust elanud Platon uskus: „Hing on surematu ja hävitamatu ja meie hinged jätkavad tõepoolest eksisteerimist teises maailmas!” — The Dialogues of Plato.
20. Millal ja kuidas ilmus paganlik filosoofia kristlusesse?
20 Millal see paganlik filosoofia imbus kristlusse? The New Encyclopœdia Britannica ütleb: „Meie ajaarvamise teise sajandi teisest poolest alates arvasid mõningal määral kreeka filosoofiaga kokkupuutunud kristlased, et nad peaksid oma usku selle terminitega rikastama. See võimaldas rahuldada nii nende intellektuaalseid vajadusi kui ka pöörata õpetatud paganaid. Platoni filosoofia sobis neile kõige paremini.” Niisiis, nagu ütleb Britannica, „võtsid varakristlikud filosoofid omaks kreekaliku käsitluse surematust hingest”. Isegi paavst Johannes Paulus II möönis, et õpetus surematust hingest sisaldab „mõningate kreeka filosoofia koolkondade teooriaid”. Kreeka filosoofia teooriate omaksvõtmine tähendas tegelikult seda, et ristiusumaailm oli hüljanud 1. Moosese 2:7 toodud selge tõe: „Inimene [sai] elavaks hingeks.”
21. Kui kaugele tagasi ulatub usk surematusse hinge?
21 Kuid õpetus surematust hingest oli tuntud ammu enne Platonit. Morris Jastrowi raamatust The Religion of Babylonia and Assyria (Babüloonia ja Assüüria religioon) võib lugeda: „Surematuse probleemile sai . . . osaks Babüloonia teoloogide tõsine tähelepanu. . . . Surm oli üleminek teistsugusesse ellu.” Lisaks öeldakse Siegfried Morenzi raamatus Egyptian Religion: „Varased egiptlased pidasid surmajärgset elu lihtsalt maapealse elu jätkuks.” The Jewish Encyclopedia märgib ära seose nende igivanade religioonide ja Platoni vahel, kui ütleb, et Platon jõudis hinge surematuse mõteteni „Orfeuse ja Eleusise müsteeriumide kaudu, milledega olid kummaliselt segatud Babüloonia ja Egiptuse tõekspidamised”.
22. Miks võib ütelda, et surematut hinge hõlmava õpetuse seeme külvati juba inimajaloo alguses?
22 Niisiis on mõte surematust hingest igivana. Tegelikult ulatuvad selle juured inimajaloo alguseni! Seejärel, kui Aadamale öeldi, et kui ta on sõnakuulmatu Jumalale, peab ta surema, ilmutati Aadama naisele Eevale vastupidine väljavaade. Talle öeldi: „Te ei sure kummatigi mitte.” Siin külvati surematu hinge õpetuse seeme. Ja sestsaadik on üks kultuur teise järel võtnud omaks paganliku tõekspidamise et ’inimene tegelikult ei sure, vaid elab pidevalt edasi’. Nii on teinud vastu Jumala eesmärke ja tahet ka ristiusumaailm, mis on oma järelkäijad viinud usust taganemisele. — 1. Moosese 3:1—5; Matteuse 7:15—23; 13:36—43; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Tessalooniklastele 2:3, 7, NW.
23. Kes arendas välja õpetuse surematust hingest ja miks?
23 Kes pani inimesed sellesse valesse uskuma? Jeesus osutas sellele, kui ta ütles oma aja religioonijuhtidele: „Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järgi te tahate teha! . . . Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!” (Johannese 8:44) Tõepoolest, Saatan ise arendas välja mõtte surematust hingest, et inimesi tõelisest kummardamisest kõrvale pöörata. Seega juhitakse inimese eluviisid ja tulevikulootus valele teele, kui ta usub õpetusi, mis on välja arenenud esimesest valetamisest, mis on kirja pandud Piiblis. Kahtlemata sai Eeva tol ajal maost aru, et ta ei pea kunagi lihas surema.
24. Milliseid küsimusi on sobiv esitada igavese elu ja surematuse kohta?
24 Piibel ei õpeta, et inimesel on surematu hing. Miks ta siis räägib igavese elu lootusest? Kas ei ütle Piibel lisaks 1. Korintlastele 15:53: „See surev peab riietuma surematusega?” Kas ei läinud Jeesus pärast ülestõusmist taevasse ja kas ta ei õpetanud, et ka teised võivad minna taevasse? Neid ja teisi küsimusi vaatleme järgmises artiklis.
Küsimused kordamiseks
◻ Mida enamik religioone hinge kohta usub?
◻ Kuidas näitab Piibel, et inimesele ei ole loodud surematut hinge?
◻ Mis saab selgeks viisist, kuidas Piibel kasutab heebrea- ja kreekakeelseid „hinge” tähistavaid sõnu?
◻ Mida ütlevad paljud õpetlased Piibli vaate kohta hingele?
◻ Kui kaugele ajalukku ulatub õpetus surematust hingest?
[Pilt lk 20]
Need kõik on hinged