Teenida Jehoovat soodsal ja rahutul ajal

Jutustanud Hal Bentley

ETTEVALMISTUSED Jehoova tunnistajate ringkondlikuks kokkutulekuks ühes väikeses külas Njassamaal (praeguses Malawis) olid tehtud. Ringkonna ja piirkonna ülevaatajad olid tegemas heina- ja bambuselava ning magamiseks mõeldud heintest majakeste viimast ülevaatust. Äkki piiras nad ümber märatsev rahvahulk, kes oli end peitnud lähedalasuvates põõsastes. See märatsev rahvahulk süütas majakesed ja lava ning sundis need kaks venda minema majade poole, kus nad ööbisid.

Piirkonna ülevaataja naine Joyce Bentley tuli joostes vaatama, mis toimub. Temagi aeti tagasi. Märatseva rahvahulga juht karjus, et mzungu (valge mees) peab kohe lahkuma. Rahvahulk ei lasknud meil võtta oma asju ja lükkas meid meie Land-Roverisse. Nad trügisid ümber sõiduki — mehed, naised ja lapsed —, karjudes „Pitani mzungu” (Mine ära, valge mees) ja „Kwacha” (Vabadus). Arvasime, et nad keeravad meie Land-Roveri külili, nii me palusime vaikselt Jehoovat. Kuid märatsev rahvahulk kahanes ja me sõitsime lähimasse politseijaoskonda, mis asus Mzimbas, umbes 50 kilomeetri kaugusel.

Hiljem pöördusime tagasi, saadetuna vaid ühest politseiohvitserist. Kuna teised politseinikud olid hõivatud muude muredega teistes paikades, oli tema ainus, kes võis tulla. Jõudnud tagasi paika, kus meid oli selle märatseva jõugu poolt rünnatud, leidsime, et väljas oli üles tõmmatud Malawi Kongressi Partei lipp ja saviseinale kraabitud partei nimelühend M.C.P. Ent kui politsei oli kohalikega rääkinud, lubasid need meil oma asjad Land-Roverisse viia.

Leidsime ka piirkonna ülevaataja Rightwell Mosese ning samuti tema naise, kes oli rahvajõugu rünnaku ajal põõsastesse jooksnud. Kuid Rightwell oleks lähedalasuvasse jõkke peaaegu ära uputatud. Rahvajõuk oli kaasa võtnud kogu kokkutuleku toiduvaru. Seejärel panid nad vennad marssima ühte suunda ning õed ja lapsed vastassuunda mitmeid kilomeetreid, kuni rahvajõuk väsis ning nad rahule jättis.

See vahejuhtum oli üks paljudest, mille haripunktiks oli töö keelustamine Malawis, mis viis Jehoova tunnistajate ägeda tagakiusamiseni. See tõi endaga kaasa tapmisi, armutuid peksmisi, naiste vägistamisi ja vangistamisi.

Miks me olime Malawis?

Olen sündinud 28. juunil 1916 Leedsi linnas Yorkshires Inglismaal, pere viiest lapsest noorimana. Meie pere ei olnud religioosne ja me ei käinud kirikus.

Aastaks 1939, mil puhkes Teine maailmasõda, olid mu mõlemad vanemad surnud. Aastal 1940, juunis, kui ma olin vaid 24-aastane, panin selga mundri ja teenisin järgmise viie aasta jooksul erinevates motoriseeritud väeüksustes. Kui ma nende aastate jooksul Inglismaa kirderannikul kuulipildujapostidel istudes üles tähistaevasse vaatasin, oli mul tihti võimalus mõelda Jumalale ja imestada, miks taolise aukartustäratava ilu Valmistaja lubab inimeste seas sellist vägivalda, verevalamist ja kannatusi. Alles siis, kui mind oli sõjaväest vabastatud, leidsin ma vastuse paljudele küsimustele, mis olid mulle kaua peamurdmist valmistanud.

Ühel selle aasta külmal talveõhtul koputas keegi mu uksele. Avanud ukse, leidsin eest eaka härrasmehe, kes hakkas rääkima Piiblist. See viis piibliuurimiseni ja minu peatse ristimiseni 1946. aasta aprillis. Lahkusin 1949. aastal töölt ja asusin Jehoova tunnistajana pioneerteenistusse.

Seejärel teenisin üle kolme aasta Londoni Beetelis ja 1953. aastal kutsuti mind Vahitorni Gileadi Piiblikooli 23. kursusele South-Lansingisse New Yorki, et saada misjonäri ettevalmistus. Vastaval ajal võtsin vastu misjonitööle määramise Njassamaale. Hiljem saadeti mind piirkonna ülevaataja tööle. Viie aastaga reisisin ma vallalise noore mehena selle ilusa maa risti ja põiki läbi. Hakkasin armastama neid inimesi, kes olid nii õnnelikud ja külalislahked, ehkki enamikul oli vähe materiaalseid asju nende maisipõllukeste, väheste kanade ja kitsede või sigade kõrval. Mõned olid head kalamehed. Jagasin nendega nende tagasihoidlikke savielamuid ja käisin nendega kuulutustööl külast külla. Samuti nautisin nende seltskonda vabas looduses toimuvatel kokkutulekutel, kui nad istusid perekonniti ja olid oma tähelepanu jagamatult rääkijaile keskendanud, isegi kui vahel paduvihma sadas!

Kui ma mõnes külas peatusin, tuli igaüks — olgu noor või vana — mind isiklikult tervitama, öeldes: „Moni, muli bwanji?” (Tere, kuidas sul läheb?) Isegi kui läksin külast külla, peatasid inimesed oma põllul kõplamise ja hõikasid tervitusi.

Iga kogudus, mida ma koos ringkonna ülevaatajaga külastasin, ehitas spetsiaalselt mulle maja. Mõnikord oli see õlgkatusega, teivastest valmistatud tugev maja, mida ma väga hindasin. Kuid ma avastasin, et võtab natuke aega, enne kui uus õlgkatus hakkab vett pidama!

Ükskord ehitasid vennad mulle maja, mis oli täielikult tehtud paksust elevandiheinast. Sellel oli kolm seina, neljandaks oli mu Land-Rover. See oli Shire jõe orus, kus on aastaringselt soe ja moskiitod teevad tööd nii-öelda vahetuste kaupa, andmata võimalust puhkamiseks päeval ega öösel! Ilma moskiitovõrgu ja tõrjevahendita oleks olnud peaaegu võimatu hakkama saada.

Saan elukaaslase

Aastal 1960 abiellusin ma Joyce Shaw’ga, kes oli teeninud misjonärina Ecuadoris. Jah, peale seda, kui olin mõned aastad nautinud vallaspõlveandi, õnnistati mind teise anniga — abieluga —, mida ma peale 30 aasta möödumist ikka veel sügavalt hindan. Joyce’i ja mind on õnnistatud paljude ühiste erutavate kogemustega.

Ühel juhtumil ehitasid vennad üle jõe silla, kasutades selleks latte ja heina. Seda tehti selleks, et ma pääseksin üle jõe asuvasse külla, kus mul paluti näidata Ühingu filmi „Uue Maailma Ühing tegevuses”. Kuid Land-Roveri furgoonhaagis takerdus sillal ühe lati taha. Ärevusse sattumata haakisid vennad selle lahti, võimaldades mul autoga sillalt ära sõita ja manööverdasid haagise osavalt üle. Meil oli edukas filminäitamine.

Vahel olid jõed sildade ehitamiseks liialt laiad. Siis võtsid vennad Land-Roverist kõik asjad — kantava generaatori, projektori, filmid, voodi — ja kahlasid läbi jõe, kuna mind toodi üle ühe venna tugevatel õlgadel. Joyce’i kandsid üle kaks õde. Kuid mõned jõed olid liiga sügavad. Need ületasime parvega, mis oli hädaabinõuna tehtud kaheksast kuni kümnest suurest tünnist ja nende peal asetsevast tugevatest plankudest platvormist. Kaks parvetajat tõmbasid meid siis köie abil üle jõe.

Malawi vennad olid ääretult abivalmid ja lahked ning kohtlesid meid sügava lugupidamisega. Ühes paigas olid kohalikud inimesed lubanud maha põletada maja, kus me peatusime; seetõttu olid vennad meie julgeoleku kindlustamiseks kogu öö üleval. Isegi enne, kui Jehoova tunnistajad 1967. aastal keelustati, oli seal ohtlikke situatsioone, näiteks see, mida kirjeldati selle jutustuse alguses. Paljud Malawi vennad ja õed oleksid andnud oma elu meie eest.

Ükskord olin ma majast majja tööl ühe vennaga, kellel oli laubal tohutu muhk. Ta oli mõni päev tagasi kohutavalt läbi pekstud. Ühes majas andis ta rahulikult majaperemehele hea tunnistuse. Pärast lahkumist ütles vend: „See oli see mees, kes mu niimoodi kohutavalt läbi peksis.” Mulle meenusid Pauluse sõnad: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga . . . võida sina kuri ära heaga!”— Roomlastele 12:17—21.

Meie teenistuse laiendamine

Ikka veel Malawis olles käisime Joyce’iga sageli külas lähedalasuvas Mosambiigis. Tema hispaania keele oskus, mille ta oli omandanud Ecuadoris, oli kasulik, sest portugali keelt kõnelevad inimesed said temast aru. Mõne aja möödudes olime mõlemad võimelised suhtlema portugali keeles. Me jätkasime Mosambiigis käimist ka meile järgmiseks määratud piirkonnast, Zimbabwest. Katoliku kirik oli vihaselt kuulutustöö vastu ja õhutas rahutusi. Kuid järgmise kümne aasta jooksul kogesime tihti Jehoova armastavat hoolitsust ja kaitset, kui me otsisime seal lambasarnaseid inimesi.

Ühe meie külaskäigu ajal Mosambiiki külastasime üht huvitatud daami, kes elas sadamalinnast Beirast põhja pool. Ta õde, kes elas Portugalis, oli talle kirjutanud ja loetlenud mõningaid imelisi asju, mida ta oli õppinud Jehoova tunnistajatega uurides. See daam oli kontrollinud neid oma Piiblist ja oli hakanud neist isegi oma naabritele rääkima. Kuid ainus aadress, mis meil oli, oli autotöökoja nimi, kus töötas tema abikaasa.

Kui me lähenesime töökoja uksele, küsis üks mees meilt, kas ta saaks meid aidata. Küsisime, kas me saaksime näha proua abikaasat. Ta viitas ühe auto juures töötavale mehhaanikule ning lahkus kiiresti. Tutvustasime end mehhaanikule ja ütlesime, et tahaksime külastada tema abikaasat. Ta oli väga närviline. Kui ta saatis meid oma koju, selgitas ta, et mees, kellega me alguses rääkisime, läks meie saabumisest teatama kohaliku P.I.D.E. (salapolitsei) ülemale. Olime sattunud lõksu! Ta selgitas veel, et tema abikaasa oli oma kuulutustegevuse pärast mõni aeg politsei järelvalve all olnud ja et politsei oli saanud kätte kirja, kus me teatasime, et tuleme talle külla. Nad olid tema naiselt Piibli ära võtnud, kuid teise Piibli oli ta ettenägelikult ära peitnud! Samuti olid nad toonud katoliku piiskopi, et see püüaks naist veenda, et ta lõpetaks Jehoovast ja Kuningriigist rääkimise!

Kui me kohtasime huvitatud daami, ei suutnud ta emotsioone tagasi hoida ja kallistas Joyce’i. Ta palus oma meest, et see lubaks meil jääda nende juurde, kuid mees keeldus ja läks tagasi tööle. Me püüdsime selle lühikese külaskäiguga anda talle võimalikult palju, andes talle Piiblist julgustust ja tunnustades tema kindlat seisukohavõttu. Lahkusime seejärel, et mitte põhjustada talle edaspidiseid probleeme, kuid lubasime hiljem, kui olukorrad on paranenud, tagasi tulla. Kui me majast lahkusime ja ka siis, kui täitsime tanklas oma auto kütusepaaki, märkasime, et meid jälgitakse. Kuid meid ei arreteeritud. Seejärel läksime Beirasse ning külastasime enne Zimbabwesse tagasipöördumist sealset väikest kogudust. Mõned kuud hiljem tulime tagasi ning võisime nautida ühist söömaaega selle huvitatud daami, tema mehe ja tütrega. Lõpuks ristiti ta Portugali-külaskäigu ajal ja temast sai innukas Kuningriigi kuulutaja.

Kaugemal põhjas külastasime sageli selliseid paiku nagu Quelimane, Nampula ja väike sadamalinn Nacala. Nacalas külastasime tihti Soareste perekonda. Härra Soares oli tõde esimest korda kuulnud Portugalis. Aga kui ta immigreerus Mosambiiki, uurisid vennad tema ja ta perega edasi Mosambiigi pealinnas Lourenço Marquesis (praegune Maputo). Nad hindasid kõrgelt seda, et olime valmis sõitma sadu kilomeetreid, külastamaks kaugelasuvat perekonda. Nad tegid häid edusamme. Hiljem läksid nad Lõuna-Aafrikasse, kus nende tütar Manuela teenib Beetelis portugali keele tõlkijana.

Külastasime korduvalt Lourenço Marquesi kogudust. See nõudis üle 1100 kilomeetri pikkust reisi Blantyrest mööda konarlikke teid. Kaks korda oli meil tõsine tegemine sõidukiga ja seda oli vaja parandamiseks Salisburysse (praegune Harare) pukseerida. Kuid suur rõõm oli näha, kuidas väike grupp Lourenço Marquesis kasvas tubliks koguduseks vaatamata sellele, et nad töötasid keelu all. Regulaarselt viidi läbi väikseid ringkondlikke kokkutulekuid. Nad pidid pidama neid põõsastikes, justkui oleksid vennad vaid suur grupp, kes naudib väljasõitu rohelisse. Enamikel juhtudel korraldati kokkutulek teisel pool piiri Lõuna-Aafrikas Nelspruitis. See aitas Maputo vendadel hinnata Jehoova organisatsiooni ja vaimselt kasvada.

Ka Beira kogudus sai tugevaks. Poliitiliste ülestõusude tõttu Mosambiigis on selle maa vennad nüüdseks hajutatud Portugali, Lõuna-Aafrikasse, Kanadasse, Brasiiliasse, Ameerika Ühendriikidesse ja teistesse paikadesse. Kogu austus kuulub Jehoovale, kes ’laseb seemne kasvada’. (1. Korintlastele 3:6, 7) Jah, kümne aasta jooksul oli meil eesõigus aidata vendi, kes elasid Mosambiigis Portugali valitsuse all. Tagasi vaadates imestame selle üle, kuidas Jehoova avas meile ukse kõige selle tegemiseks.

Ükskord, kui me külastasime põhjas asuvat Nampulat, arreteeriti meid ühe P.I.D.E. liikme poolt. Kõik meie kirjandus, kaasa arvatud Piiblid, võeti ära ja meile öeldi, et meid ei lubata enam kunagi Mosambiiki. Sellele vaatamata saime Jehoova abiga teha veel palju reise sellele maale. Iga kord, kui jõudsime piirini, palusime temalt abi ja juhtimist, et võiksime täita tema tahtmist ja anda seal maal elavatele vendadele hädavajalikku julgustust ja õpetust.

Aastal 1979 saadeti meid Botswanasse. See on suur maa-ala, umbes pool Lõuna-Aafrikast. Aga kuna tohutu suur osa sellest on Kalahari kõrb, on seal alla miljoni elaniku. Seal olid meil sellised eesõigused, nagu seda on kaasaaitamine kuningriigisaali ja misjonäride kodu ehitamisele pealinna Gaborone’isse. Teiseks eesõiguseks on olnud Angoolast tulnud portugali keelt kõnelevate pagulaste aitamine ja nendega Piibli uurimine.

Samuti oleme saanud aidata kahte Zimbabwest tulnud noormeest. Juhtus nii, et sellel naabermaal said Jehoova tunnistajad spetsiaalse korralduse õpetada Piiblit mõnes koolis. See äratas nendes noortes inimestes huvi. Kui nad hiljem Botswanasse kolisid, võtsime nendega ühendust ja nad palusid, et nendega uuritaks Piiblit. Nende vanemad olid siiski selle vastu, seega pidid nad uurimiseks tulema misjonäride kodusse. Nad arenesid hästi ja said ristitud tunnistajateks.

Kui ma vaatan tagasi 41 täisaegse teenistuse aastale kaheksal maal, tunnen sügavat tänutunnet Jehoova vastu paljude õnnistuste eest, mida olen saanud nautida. See ei ole olnud kerge, kuid Joyce’il ja minul on olnud suur rõõm aidata paljudel võtta kindel seisukoht Kuningriigi poolel ja näha head edasiminekut, vaatamata paljudele probleemidele ja tugevale vastuseisule. On tõesti olnud aeg ’kuulutada sõna ning teha seda tungivalt nii soodsal kui ka rahutul ajal’. Jah, täisaegne teenistus on väärtuslik kogemus ja suur eesõigus, mida südamest soovitame neile, kellel on võimalik oma elu selle nautimiseks kohandada. — 2. Timoteosele 4:2, NW.

[Kaart lk 21]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ANGOLA

SAMBIA

MALAWI

Mzimba

Blantyre

MOSAMBIIK

Nacala

Beira

Maputo

ZIMBABWE

Harare

NAMIBIA

BOTSWANA

Gaborone

LÕUNA-AAFRIKA

INDIA OOKEAN

600 km

400 mi

[Pilt lk 24, 25]

Kui jõed olid liialt sügavad, tõmbasid kaks parvetajat meid köie abil üle jõe