Mida teeb inimene maale?

KOLMSADA aastat tagasi oli inimese elu palju looduslähedasem. Üldjuhul inimtegevuse poolt ülemaailmsele elukeskkonnale põhjustatud muudatused teda ei ähvardanud, nii nagu see on tänapäeval. Tööstusrevolutsioon polnud veel alanud. Ei olnud veel elektrijõujaamu, tehaseid, autosid ega teisi laialdase reostuse allikaid. Oli raske ette kujutada, et inimene võiks kogu maa ära rikkuda.

Kuid juba sellel ajal oli hoiatus ülemaailmsest rikkumisest laialt levinud. See hoiatus leidus Piibli viimases raamatus ja selles ennustati aega, mil Jumal segab vahele inimeste tegevusele, et ’ära rikkuda neid, kes maad rikuvad.’ — Ilmutuse 11:17, 18, VP.

Kõigile neile, kes on mures, et tänapäeva inimene kohtleb halvasti maad, on tõesti lohutav teada, et meie imepärase planeedi Looja säästab selle rikkumisest! Sul võib siiski tekkida kahtlus: „Kas me oleme tõesti jõudnud nii kriitilisse olukorda, et on vaja Jumala vahelesegamist?” Vaatle mõningaid fakte ja otsusta siis ise.

Metsad

Metsad kaunistavad maad ja annavad toitu ning peavarju miljonitele eri liiki olenditele. Samal ajal kui puud kasvavad ja toodavad toitu, täidavad nad ka teisi elutähtsaid ülesandeid, nagu süsihappegaasi sidumine ja väärtusliku hapniku vabastamine. Seoses sellega ütleb ajakiri National Geographic, et „nad on üheks vastukaaluks ülemaailmsele soojenemisele, mis ohustab maakera elu sellisena, nagu me seda praegu tunneme”.

Kuid inimene rikub pärandust, mis tal on metsade näol. Põhja-Ameerika ja Euroopa metsad surevad reostuse tagajärjel. Tööstusmaade vajaduste rahuldamiseks hävitatakse laialdaselt troopilisi vihmametsi. Üks Aafrika ajaleht selgitas, et 1989. aastal „on kavas eksportida 66 miljonit kuupmeetrit [troopilist puitu] — 48 protsenti Jaapanisse ja 40 protsenti Euroopasse”.

Lisaks sellele, mõnedes maades põletavad farmerid metsa, et saada juurde põllumaad. Aga varsti on õrn metsamuld välja kurnatud ja farmerid peavad põletama uusi metsi. On välja arvestatud, et ainuüksi meie sajandil on hävitatud ligi pooled maailma metsadest.

Ookeanid

Ka maailma ookeanid mängivad olulist osa atmosfääri puhastamisel, ja inimtegevus rikub neidki. Ookeanid seovad tohutul hulgal süsinikdioksiidi. Seejärel seob fütoplankton süsinikdioksiidi ja vabastab hapnikku. Dr George Small selgitab selle eluringluse tähtsust: „70 protsenti hapnikust, mis igal aastal meie atmosfääri lisandub, tuleb planktonilt merest.” Kuid mõned teadlased hoiatavad, et fütoplanktonil on tõsine oht hävida atmosfääri osooni vähenemise tõttu, mis usutakse olevat inimtegevuse tagajärg.

Ka heidab inimene ookeani prahti, õli ja isegi toksilisi jäätmeid. Kuigi mõned riigid nõustuvad merre heidetavate jäätmete hulka piirama, keelduvad sellest teised. Üks lääneriik võttis endale isegi õiguse heita merre tuumajäätmeid. Kuulus okeanoloog Jacques Cousteau hoiatab: „Me peame päästma ookeanid, kui me soovime päästa inimkonda.”

Joogivesi

Inimene rikub isegi oma joogivett! Saastunud vee tõttu sureb vaestes maades igal aastal miljoneid inimesi. Rikkamates maades on veeressursid saastatud teiste asjade hulgas ka väetiste ja pestitsiididega, mida uhutakse jõgedesse ja mis imbuvad põhjavette. Maailmas toodeti 1986. aastal 2,3 miljonit tonni pestitsiide ja iga-aastane juurdekasv, nagu teatati, on 12 protsenti.

Veel üks reostuse allikas on keemilised jäätmed. „Kemikaale sisaldavad metalltünnid,” selgitab ajakiri Scientific American, „pole midagi muud, kui viitsütikuga pommid, mis pääsevad valla, kui metall läbi roostetab.” Selline ajakirjas mainitud reostamine toimub „tuhandetes keemiliste jäätmete matmise paikades üle kogu maailma”.

Mis on tulemus? Kogu maakeral on kunagi puhtad jõed muudetud tööstusliku roiskvee kanaliteks. Arvatakse, et 20 miljonit eurooplast saab oma joogivee Reinist, kuigi see jõgi on nii reostatud, et selle põhjast võetavat muda on liiga ohtlik kasutada pinnasetäiteks!

Põllumajanduslik tegevus

Ärevusttekitavalt rikub inimene isegi oma põllumaad. Ainuüksi Ühendriikides on kahjustatud 20 protsenti kunstlikult niisutatavatest maadest, teatab ajakiri Scientific American. Miks? Sest liigne kunstlik niisutamine on tõstnud maapinna soolasust. Paljud riigid on selliselt rikkunud hulgaliselt väärtuslikku maad. „Liigse soolasisalduse tõttu jääb nüüd kasutamata samapalju maad, kui seda uute niisutusmeetodite abil kasutusele võetakse,” märgib The Earth Report. Teine laialtlevinud probleem on ülekarjatamine, mis võib osaliselt kaasa aidata kõrbete pealetungile.

Liiga palju mootorsõidukeid

Nii palju siis meie planeedi maast ja veest. Kuid mida öelda õhu kohta? Ka seda on rikutud, ja süüdlasi on palju. Üheks neist võib nimetada autot. Järgnevad hoiatused on kolmest mõjukast teaduslikust ajakirjast: „Mootorsõidukid paiskavad õhku rohkem saastaineid kui ükskõik milline muu inimtegevus.” (New Scientist) „Planeedil on praegu liikumas umbes 500 miljonit registreeritud autot . . . Nende kütusepaakide täitmiseks kasutatakse ära üks kolmandik kogu maailma naftatoodangust. . . . Autode arv kasvab kiiremini kui rahvastiku arv.” (Scientific American) „Bensiin tootmise kõigis faasides ning selle kasutamine ja jääkproduktid on suurim keskkonna rikkuja ja haigustekitaja.” — The Ecologist.

Meie planeeti on tõepoolest kuritarvitatud, rikutud. Tema mered, joogivesi, põllumaad ja isegi atmosfäär on põhjalikult reostatud. Kindlasti juba ainuüksi sellest piisaks järeldusele jõudmiseks, et Jumala vahelesekkumise aeg on lähedal, et ’ära rikkuda neid, kes maad rikuvad’. (Ilmutuse 11:18, VP) Kuid maad rikutakse veelgi hullemal viisil. Vaatleme siis, kuidas.

[Väljavõte lk 4]

„Me peame päästma ookeanid, kui me soovime päästa inimkonda.” — Jacques Cousteau