Kas hing jääb pärast surma elama?

„HING: inimese vaimne osa, mille kohta arvatakse, et see jääb pärast surma elama ja on võimeline tundma õnne või kurbust tulevases olekus.” (Sõnaraamat The Compact Edition of the Oxford English Dictionary) Enamik religioone on rohkem või vähem nõus selle definitsiooniga. New Catholic Encyclopedia ütleb: „Õpetus, et inimhing on surematu ja jätkab eksisteerimist pärast inimese surma . . . on üks kristliku filosoofia ja teoloogia nurgakividest.”

Võib-olla sa üllatud, saades teada, et see nurgakiviks peetav uskumus on pärit paganlikust filosoofiast. Kaua enne Jeesuse sündi usuti, et hing kujutab endast midagi mittemateriaalset, mis võib eksisteerida eraldi kehast. Seega võis ta jääda pärast keha surma ellu, elades edasi kummituse ehk vaimuna.

Kreeklased väljendasid seda uskumust filosoofilistes terminites. Kuulus kreeka filosoof Sokrates on öelnud, nagu siin tsiteeritakse: „Hing, . . . kui ta on täiesti eraldunud, võtmata kaasa midagi kehast, . . . läheb ära millessegi, mis on nagu ta ise, nähtamatusse, jumalikku, surematusse ja tarka, ning kui ta sinna jõuab, on ta õnnelik, vaba vigadest ja rumalusest ning hirmust . . . ja kõigist teistest inimlikest puudustest, ning . . . elab tões läbi aegade koos jumalatega.” — Phaedo, 80, D, E; 81, A.

Mitte Piibli õpetus

Kuidas siis seda paganlikku uskumust hinge surematusest hakati õpetama ristiusumaailmas ja judaismis?

New Catholic Encyclopedia pehmendab asja, kui ütleb: „Kujutlust hingest, mis jääb pärast surma elama, pole kerge märgata Piiblis.” Oleks siiski palju täpsem öelda, et õpetust hinge surematusest Piiblis üldse ei leidu! See entsüklopeedia tunnistab: „Arusaamine inimhingest ei ole Vanas Testamendis samasugune, nagu see on kreeka ning tänapäeva filosoofias.”

Niinimetatud Vanas Testamendis esineb heebreakeelne sõna neʹfeš, mida on tavaliselt tõlgitud sõnaga „hing”, 754 korda. Niinimetatud Uues Testamendis esineb kreekakeelne sõna psy·kheʹ, mis on samuti tavaliselt tõlgitud sõnaga „hing”, 102 korda. Kui uurime, kuidas neid sõnu Piiblis kasutatakse, tekib üllatav pilt.

Me loeme 1. Moosese 2:7, et Jumal puhus Aadama ninasse eluõhku ja Aadam „sai . . . elavaks hingeks [heebrea keeles neʹfeš]”. Pane tähele: Aadamale ei antud elavat hinge; ta sai elavaks hingeks. Teiste sõnadega, vastloodud Aadam oli hing! Pole ime, et New Catholic Encyclopedia ütleb kokkuvõtteks: „Hing Vanas Testamendis ei tähenda osa inimesest, vaid kogu inimest — inimest kui elavat olendit.”

Teised kirjakohad kinnitavad seda. Näiteks 3. Moosese 7:20 (VP) räägitakse ’hingest, kes tänuohvri liha sööb’. Ja 3. Moosese 23:30 (VP) ütleb: „Iga hing, kes ial tööd teeb.” Õpetussõnad 25:25 ütleb: „Otsekui külm vesi väsinud hingele on hea sõnum kaugelt maalt!” Ja Laul 105:18 öeldakse meile: „Tema jalgu vaevati pakus, ta ise [„tema hing”, NW] pandi raudu.” Seega, mis on see, mis võib süüa liha, teha tööd, mida saab värskendada veega ja panna raudu? Kas see on mingi inimesest eraldunud vaimne osa või inimene ise? Vastus on ilmselge.

On huvitav, et mitte ainult inimesest ei räägita kui hingest. Meile räägitakse 1. Moosese 1:20 (VP), et ühe loomisetapi ajal Jumal ütles: „Vesi sigitagu suur hulk elavaid hingesid.” Jah, isegi kalad on hinged! Ühel teisel loomisetapil näitas Jumal, et „lojuksed ja roomajad ja metselajad” on hinged. — 1. Moosese 1:24, VP; võrdle 3. Moosese 11:10, 46; 24:18; 4. Moosese 31:28; Iiob 41:13; Hesekiel 47:9.

Piibli „hing” järelikult ei tähenda mingit viirastuslikku vaimset olevust, mis lahkub kehast pärast surma. See tähendab inimest või looma või elu, mida inimene või loom naudib.

Mis juhtub pärast surma?

Arusaadavalt pole siis Piibel nõus paganliku kujutlusega, et inimesel on surematu hing. Mis sa arvad, kes õpetas tõde selles suhtes? Kas paganlikud kreeka filosoofid või Jumala enda lepingurahvas? Kindlasti oli see Jumala rahvas, kellele ta andis oma inspireeritud Sõna.

Kuid veel jääb üks küsimus: mis juhtub hingega pärast surma? Kuna hing on inimene ise, on selge, et hing sureb, kui sureb inimene. Teiste sõnadega, surnud inimene on surnud hing. Seda tõendavad ka kirjakohad. „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” ütleb Hesekiel 18:4. Kohtumõistjate 16:30 me loeme: „Ja Simson ütles: ’Surgu mu hing ühes vilistidega!’ ” Teised kirjakohad näitavad, et hinge võib ära kaotada (1. Moosese 17:14, VP), maha lüüa mõõgateraga (Joosua 10:37), lämmatada (Iiob 7:15) ja uputada (Joona 2:6, NW). Surnud hing on surnud inimene. — 3. Moosese 19:28; 21:1, 11; NW.

Millises olukorras on siis surnud hinged? Lihtsalt öeldes on surm elu vastand. Kõik meie meeled on seotud meie füüsilise kehaga. Meie võime näha, kuulda ja mõelda sõltub meie silmade, kõrvade ja aju õigest funktsioneerimisest. Ilma silmadeta me ei suuda näha. Ilma kõrvadeta me ei suuda kuulda. Ilma ajuta me ei suuda midagi teha. Kui inimene sureb, lakkavad kõik need füüsilised organid funktsioneerimast. Me lakkame olemast.

Kooskõlas sellega ütleb Koguja 9:5, 10: „Surnud ei tea enam midagi . . . Sest surmavallas [hauas], kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” Sarnaselt väljendab ka Laul 146:3, 4: „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim [elujõud] väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” Niisiis, kui inimesed (hinged) surevad, lakkavad nad lihtsalt olemast.

Paganlikust õpetusest kiriklikuks doktriiniks

Mõni võib küsida: „Aga kas mitte Uus Testament ei õpeta hinge surematust?” Üldsegi mitte. New Catholic Encyclopedia märgib: „Uus Testament jääb truuks sellele [Vana Testamendi] arusaamale surmast.” Teiste sõnadega, „Uus Testament” õpetab, et hing sureb. Jeesus Kristus näitas, et ta ei uskunud hinge surematusse. Ta küsis: „Kas tohib hingamispäeval teha head või kurja, et elu [„hinge”, NW] päästa või hukata?” (Markuse 3:4) Samuti kinnitas kristlik apostel Paulus „Vana Testamendi” vaadet hingele, tsiteerides 1. Moosese 2:7: „Nõnda on ka kirjutatud: ’Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.’ ” — 1. Korintlastele 15:45.

Kuidas siis sai Platoni mõtlemisviisist kiriklik doktriin? James Hastingsi teatmeteos Encyclopœdia of Religion and Ethics selgitab: „Kui kristlik evangeelium väljus juudi sünagoogi seinte vahelt Rooma impeeriumi areenile, kanti põhiliselt heebrea ettekujutus hingest üle kreeka mõtteviisiga keskkonda, milline kohandumisprotsess ei toimunud mitte just kergete tagajärgedega.” Kirikuõpetajad püüdsid oma sõnumit muuta „arusaadavamaks kreeka mõttelaadiga maailmale”, kasutades „kreeka psühholoogias väljakujunenud väljendusi ja mõisteid”. Ka hakkasid juudi teoloogid oma kirjutistes väljendama „tugevaid platonismi mõjusid”. — Encyclopœdia Judaica.

Seega heideti Piibli õpetus hingest kõrvale ja asendati doktriiniga, mis oli selgelt paganlik. Seda ei saa kuidagi õigustada selle põhjendusega, et sedasi tehti kristlus külgetõmbavamaks massidele. Kui apostel Paulus kuulutas kreeka kultuuri südames Ateenas, ei õpetanud ta Platoni doktriini hingest. Hoopis vastupidi, ta kuulutas kristlikku õpetust ülestõusmisest, vaatamata sellele, et paljudel tema kreeklastest kuulajatel oli raske tema sõnu vastu võtta. — Apostlite teod 17:22—32.

Apostel Paulus tegelikult hoiatas Piiblil põhineva tõe ja paganluse ükskõik millise ühendamise eest, kui ta ütles: „Mis on ühist valgusel pimedusega? Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga?” (2. Korintlastele 6:14, 15) On ilmselge, et lubades paganlikul õpetusel saada oma filosoofia ja teoloogia üheks nurgakiviks, on ristiusumaailm häbistanud otseselt Jumalat ennast!

Lootus surnutele

Inimestel on vabadus uskuda, mis neile meeldib. Kuid ei saa eitada fakti, et õpetus hinge surematusest on Piibli vastane. Kas siis inimestel pole enam mingit elulootust peale surma?

Kui Hiiob oli esitanud küsimuse: „Kas [mees] ärkab jälle ellu?”, andis ta ka inspireeritud vastuse. Ta ütles: „Sa [Jehoova] hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” (Iiob 14:14, 15) Jah, Piibel annab ülestõusmislootuse kõigile, kes on Jumala mälestuses. Tema igatseb tuua oma ustavad sulased, nagu seda oli Hiiob, tagasi ellu! Kristus Jeesus kinnitas selle lootuse reaalsust, öeldes: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, NW], kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.” — Johannese 5:28, 29.

Kui tuleb aeg selle prohvetiennustuse täitumiseks, siis tõotab Jesaja 25:8, et Jumal „neelab surma ära igaveseks ajaks”. See tähendab maailma, kus, nagu Ilmutuse 21:4 ütleb, „surma ei ole enam”. Kas sa tahaksid elada maailmas, kus pole enam matuseid ega kabeleid, hauakive ega surnuaedu, kus ei ole enam murepisaraid, vaid ainult rõõmupisarad?

Võib-olla sind on tõepoolest kasvatatud uskuma hinge surematuse doktriini. Kuid uurides Piiblit, võid sa endas arendada usku Piibli vabastavatesse tõotustesse.a Sa võid ka õppida, mida sa pead tegema, et pärida Piibli tõotus mitte surematu hingena ellu jäädes, vaid saades „igavese elu” Paradiisis maa peal! — Johannese 17:3; Luuka 23:43.

[Allmärkus]