Seista kindlalt ühe karjana” Tšaadis

Nagu nende kaaskristlased kogu maailmas, nii hindavad Jehoova tunnistajad ka Tšaadis iga-aastasi kokkutulekuid, mis organiseeritakse nende vaimseks ülesehitamiseks. See on jutustus väljasõidust mitmetele ühepäevastele erikokkutulekutele, mis peeti selle Kesk-Aafrika sisemaariigi lõunaosas.

Suurte vahemaade ja reisimisraskuste tõttu peetakse Tšaadis kokkutulekuid tavaliselt väikestes gruppides ning nende toimumisaeg sõltub ilmast. Juunist septembrini kestev vihmaperiood muudab reisimise raskeks, mõnes piirkonnas võimatuks. Ühepäevased erikokkutulekud peetakse pärast tugevate vihmade möödumist. Puhkepäevad aasta lõpus on sobivad suuremaks piirkonnakonvendiks. Ja enne kui vihmad algavad uuesti juunis, korraldatakse kahepäevased ringkonnakokkutulekud.

OLI kuum ja lämbelt niiske pühapäeva pärastlõuna. Tšaadi pealinna N’Djamena kuningriigisaal oli tihedalt täis. Seal oli 184 inimest. Kuumusest hoolimata oli nende tähelepanu koondunud peakõnele: „Seista kindlalt ühe karjana”. Samal hommikul oli neil rõõm olla tunnistajaks sellele, kuidas kolm inimest sümboliseerisid Jehoovale pühendumist veeristimisega. See oli esimene kuuest ühepäevasest erikokkutulekust, kus kohalikul reisival ülevaatajal ja minul oli eesõigus teenida.

Tšaadi 267 tunnistajat hindasid eriliselt kokkutulekute teemat „Seista kindlalt ühe karjana”. Nad elavad teiste maade kaaskristlastest kaugel. Kuid see, et nad saavad sama vaimset toitu ja nende eest hoolitsetakse samal viisil, julgustab neid jätkama tööd ühtsuses oma vendadega kogu maailmas. Pealegi kinnitasid selle programmi praktilised nõuanded neid seisma kindlalt vastu Saatana maailma salakavalale mõjule ning tagakiusamise või vastupanu tuultele.

N’Djamenas

Esimene Jehoova tunnistajate kogudus Tšaadis moodustati 1964. aastal N’Djamenas. Praegu on seal rohkem kui 90 Kuningriigi hea sõnumi kuulutajat. Oli rõõm vaadata kuulajaskonda ja näha paljusid, kes on Tšaadis teeninud ustavalt töö alguspäevadest peale. Ühel vennal oli kolm naist, kui ta kuulis esimest korda Piibli tõest. Peagi mõistis ta vajadust viia oma elu kooskõlla Piibli normidega. Ta abiellus seaduslikult oma esimese naisega ja lahutas end teistest, kuid ta tegi siiski nende heaks hoolitsevaid korraldusi. Ta ristiti 1973. aastal ja on olnud sellest ajast peale töös aktiivne.

Üks vanem, kes osales programmis, on elanud üle raske usukatse. Aastal 1975 sundis tolleaegne valitsus kõiki osalema teatud kombetalitustes, mis põhinesid surnute kummardamisel; igaüht, kes sellega ei nõustunud, võidi tappa. Kuna vend seisis kindlalt ja ei läinud oma usus kompromissile, siis hakkasid võimud teda taga otsima. Sel kriitilisel hetkel päästis teda surmast ainult valitsuse vahetus.

Teel Pala poole

Pärast N’Djamenat algas reis lõunasse, et teenida ülejäänud viiel kokkutulekul. Olime seda teed enne tihti läbinud, aga ainult kuival aastaajal. Nüüd aga, septembri lõpus, oli vihmaperioodi lõppedes kõik roheline ja lokkav. See oli reisimiseks nauditav aeg. Me möödusime ühest hirsipõllust teise järel. Teede ääres kasvavatel pikkadel kõrtel olid viljapead juba küpsed. Varsti need lõigatakse, kuivatatakse ja pannakse koonusekujulistesse savist viljaaitadesse, mida siin-seal näha oli. Hirss on enamiku tšaadlaste peamine toit. See tambitakse suures uhmris puruks uhmrinuiaga, mis on sageli pikem kui sellega töötav inimene. Jahu segatakse keeva veega ja vormitakse palliks, mida süüakse okrast või maapähklist valmistatud kastmega.

Lõunasse sõites nägime üha rohkem puuvillapõlde. Kuna maastik on selles paigas väga tasane, siis tundus, et õitsvad põllud ulatuvad lausa horisondini. Varsti tulevad terved pered põllule käsitsi puuvilla noppima. Puuvill on Tšaadi suurim eksportartikkel ja 1988. aastal koristati seda 133000 tonni. Õhtul möödusime Léré järvest. Siin on maa künklik ja väga maaliline, eriti sel aastaajal. Olles seal just õigel ajal, saime osta värskelt püütud karpkala, mida kohe tee ääres küpsetati. See oli söök, mille pakkumise üle oleks uhke iga peremees.

Sel aastaajal raskendab reisimist see, et saju ajal pannakse teedele tõkkepuud liiklusvoolu katkestamiseks. Mispärast? Sellepärast, et kaitsta teid. Niisiis, kui nägime, kuidas taevas tõmbub eespool mustaks kui tint, muutus meie meel väga kurvaks. Meile ei valmistanud sugugi rõõmu jääda vihma kätte tee äärde laagrisse. Ja mis veelgi tähtsam: me oleksime hilinenud järgmisele ühepäevasele erikokkutulekule. Õnneks ei langenud nende hilisvihmade kõige suuremad hood tee peale. Isegi kuigi me pidime mitme tõkkepuu taga tükk aega ootama, jõudsime hilisööl vigastamata ja tervena Palasse, umbes 32000 elanikuga linna. Kuidas küll meid vastu võeti! Vihmajärgne ilma kuuvalguseta taevas andis meile maalilise pildi tähtedest ja Linnuteest, tõepoolest hämmastava vaate, mida enamik linnaelanikest kunagi ei näe. See tuletas meile meelde põhjuse, miks me seisame kindlalt — et austada imelise universumi Suurt Loojat.

Palasse kogunesid kaks väikest kogudust ja üks eraldiasuv grupp. Kolm noort venda käisid jalgsi üle 100 kilomeetri, et jõuda sellele kokkutulekule. Kuna lõunapool on kokkutulekud väikesed ja seal on vähe vanemaid, siis osa N’Djamena kokkutuleku programmist lindistati ja mängiti uuesti ette. See kindlustab kõrgetasemelise programmi ka vähese hulga kohalolijate puhul. Olime õnnelikud, et üks inimene läks ristimisele.

Innukas grupp Kélos

Järgmiseks oli lühike reis Kélosse, kus pühapäevast programmi kuulas 194 inimest. Paljud väikeste lastega pered käisid üle 30 kilomeetri, et kohal olla. Ristitama pidi kaks äsjapühendunud inimest. Kuival ajal on ristimine sageli probleemiks, kui kokkutuleku paiga lähedal pole jõge; sellepärast on paljusid inimesi olnud vajalik ristida tünnis. Aga nüüd me olime seal vihmaperioodi lõpus ja see tegi asjad lihtsamaks. Sellele vaatamata oli kohase paiga leidmiseks vaja sõita üle 20 kilomeetri.

Üks ristimiskandidaatidest oli noor tüdruk, kelle usk pandi raskele katsele. Tema perekond oli lubanud ta mehele, kes polnud Piibli uurimisest huvitatud. Pealegi eelistas mees saada ühendatud suguharu kommete kohaselt ametliku registreerimise asemel. Kuna ta oli nõus maksma suurt mõrsjahinda, siis tüdruku perekond avaldas talle suurt survet. Ta pidi isegi ajutiselt mujale kolima, et vältida astumist sellesse pühakirjavastasesse ühendusse, mida perekond soovis. Tüdruk püsis vaatamata kõigele sellele kindlana ja edenes hästi. Tema ristimisest saadik on lakanud ka perekonna vastuseis. Me täname Jehoovat, et meie keskel on selliseid ustavaid inimesi.

Siinelavatel vendadel on ka muid põhjusi olla Jehoovale tänulikud. Tšaad kannatas raske kodusõja all ja seejärel, 1984. aastal, tõsise näljahäda all. Üks kohalik kogudusevanem meenutab, et ta vaatas kord selle näljahäda ajal kuningriigisaalis ringi ja mõtles, kas keegi juuresviibijaist on veel elus ka mõne kuu pärast. Siiski, Jehoova organisatsioon saatis toiduabi, mis nende rasket olukorda kergendas. Selle hindamine väljendub nüüd nende innukas teenimises. Kélos on tugev pioneerivaim. Enam kui kolmandik Kuningriigi kuulutajatest korraldas 1989. aasta oktoobris oma asjad nii, et nad saaksid osaleda kuulutustöös täisaegselt.

Nende näljahädakogemus õpetas neile, et ka nemad peavad olema heldekäelised. Eelmisel aastal jäi üks kogudusevanem äkitselt haigeks ja suri. Temast jäi maha üheksa lapsega perekond, noorim neist vaid mõne kuu vanune. Sugulased avaldasid tema naisele tugevat survet, et ta osaleks leinatalitustes, mis hõlmasid surnute kummardamist. Vennad andsid talle vajalikku toetust, nii et ta suutis sellele rängale survele vastu seista. Seejärel töötas kogudus üheskoos, et ehitada maja talle ja tema noorematele lastele, lisaks aidati teda ka muul materiaalsel viisil. See andis linnas väga head tunnistust ja näitas kristluse ellurakendamise õnnelikke tulemusi. — Apostlite teod 20:35.

Koumra, Doba ja Bongor

Meie järgmine peatuspaik oli Koumra. Kruusateed tegid 300-kilomeetrise reisi palju kergemaks. Teel läbisime Moundou linna, enam kui saja tuhande elanikuga tööstuskeskuse. Koumras oli kohal 71 inimest. Üks noor vend, kes polnud iialgi saanud kooliharidust, kõneles lavalt. Ta selgitas, kuidas kuningriigisaalis korraldatud kirjaoskuse õpetamise programm teda aitas ja andis talle vajaliku kindlustunde. Nüüd viib ta läbi piibliuurimisi nelja inimesega.

Pärast ühepäevast erikokkutulekut Koumras suundusime tagasi N’Djamena poole ja peatusime meie seeria viienda kokkutuleku jaoks Dobas. Mõned kohalviibijatest olid jäänud hilise vihma kätte ja pidid öö teel veetma. Ometi jõudis igaüks õigeaegselt programmi alguseks Dobasse. Kohal oli 51 inimest ja üks inimene esitas end ristimiseks.

Viimane peatuspaik oli Bongor. See on riisikasvatuspiirkond ja me imestasime, kuivõrd tasane maa seal on. Bongori juuresviibijatega kokku ulatus nende koguarv, kes Tšaadis programmi kuulasid, 630-ni. Ja kui Bongoris ristiti veel kaks inimest, oli ristitute koguarv üheksa.

N’Djamenasse naastes saime oma reisi pikkuseks üle 2000 kilomeetri. Oli rõõm olla koos Jumala sulastega, kes on püsinud palju aastaid kindlalt, samuti kohtuda paljude uutega, kes teevad suurepäraseid edusamme. Nende innukus teenimisel oli eriliselt julgustav. Oktoobris 1989 saavutati Tšaadis uus kõrgarv — 267 kuulutajat, mis tähendas eelmise aastaga võrreldes 20-protsendilist kasvu.

Kaugel, ent siiski ühendatud

Läbi selle maa reisides tajusime, milline väljakutse on levitada head sõnumit maal, kus räägitakse rohkem kui 200 keelt. Kuigi Tšaadi riigikeeled on prantsuse ja araabia keel, pidi igal ühepäevasel erikokkutulekul programm tõlgitama prantsuse keelest erinevasse keelde. Ja ka siis ei osanud paljud kokkutulekule tulnud kohalikku keelt, niisiis oli ikkagi probleemiks aidata neil programmist aru saada.

Kõigis paikades, mida me külastasime, kohtlesid vennad ja õed meid külalislahkelt. Toiduks olid peamiselt hirsi- või riisijahukakud ning varemmainitud vürtsitatud kaste. Vahel tõi noor neiu toidu kandikul, mis oli kaetud erksavärvilise linaga. Kandik oli graatsiliselt tema pea peal tasakaalus ja me võisime vaid imetleda tema graatsiat.

Põhja-Tšaadi elanikest on enamik muhameedlased; lõunas on inimesed peamiselt katoliiklased, protestandid või animistid. Valitsus toetab usuvabadust ja me oleme õnnelikud, et saame vabalt koos käia.

Ühepäevase erikokkutuleku programm aitas Tšaadi väikesel tunnistajate rühmal hinnata, et kuigi nad on oma vendadest teistes maailma osades geograafiliselt kaugel, on nad nendega tõeliselt üheks karjaks ühendatud. See programm tegi nad võimeliseks ’seisma kindlalt ühes vaimus’, hoolimata survest ja vastupanust, mida nad kogevad. — Filiplastele 1:27, NW.