Erutav teade Nõukogude Liidust
Rõõmus haripunkt saja-aastasele tunnistuse andmisele
„REGISTREERIDA ’NSVL-i Jehoova tunnistajate’ religioossete organisatsioonide Administratiivse Keskuse Põhikiri.”
See on sellel leheküljel toodud venekeelse dokumendi esimeste sõnade tõlge. Need sõnad on tõepoolest vastus paljudele palvetele. See dokument kirjutati alla ja kinnitati Moskvas VNFSV (Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi) Justiitsministeeriumi vastava ametiisiku poolt. See tähendab, et Jehoova tunnistajad on NSVL-is tunnustatud religioosne organisatsioon. Seega jõuti sellel hiigelmaal saja-aastase ajaloo pöördepunktini.
Väga väike algus
Sada aastat ajalugu? Jah. Kaasajal oli selle maa kõige varasem teadaolev kuulutaja Charles Taze Russell, kes teatas oma külaskäigust sinna aastal 1891. Väljaande Zion’s Watch Tower and Herald of Christ’s Presence 1891. aasta septembrinumbris jutustab ta, et käis Euroopa-reisi ajal Venemaal Kišinjovis. Seal kohtus ta kellegi Joseph Rabinowitchiga, kes uskus Kristusesse ja püüdis oma paikkonna juudi perekondadele kuulutada. Russell annab põhjaliku ülevaate oma külaskäigust Rabinowitchi juurde ja nende sügavatest, huvitavatest vestlustest Kuningriigist.
Hea sõnum on jälle kuulda
Peale Russelli visiiti pole alal, mis praegu on NSVL, peaaegu midagi kuulda kuulutamisest, aga see ei tähenda, et midagi poleks korda saadetud. Aastal 1927 saatsid kolm Nõukogude Liidu kogudust Ühingule Mälestusõhtu koosolekute aruande. Kuid kiiret kasvu polnud näha kuni Teise maailmasõjani. See sõda tõi kaasa paljude Euroopa rahvaste dramaatilised ümberpaigutused. Üks nende sündmuste ettenägematu tagajärg oli laialdane Kuningriigi kuulutajate sissevool Nõukogude Liitu.
Näiteks teatab Vahitorni 1946. aasta 1. veebruari väljaanne: „Üle tuhande kuulutaja, kes varem Poola idaosas ukraina keeles kuulutasid, on nüüd Venemaa sügavustesse viidud. . . . Peale selle on sajad vennad, kes Bessaraabias, endises Rumeenia osas, elasid, nüüd Venemaa elanikud ja jätkavad kõigi rahvaste jüngreiks tegemise tööd.”
Hiljem, Teise maailmasõja ajal, said paljudele Nõukogude kodanikele osaks kannatused natslikes koonduslaagrites. Mõned neist ränkadest kogemustest viisid ootamatute õnnistusteni. Üks teade räägib paljudest vene neidudest, kes olid vangis Ravensburgis. Seal kohtusid nad Jehoova tunnistajatega, võtsid vastu tõe ja edenesid ristimiseni. Taolisi asju juhtus ka teistes laagrites. Kui need vastristitud tunnistajad peale sõda vabastati, viisid nad Nõukogude Liitu tagasi minnes hea sõnumi endiga kaasa. Niimoodi tõi Teine maailmasõda kaasa Kuningriigi kuulutajate järsu kasvu Nõukogude territooriumil. Aastal 1946 tõdeti, et seal on 1600 aktiivset kuulutajat.
Vanglas kuulutamine
Jätkuvalt etendasid vanglad tähtsat osa hea sõnumi levimisel Nõukogude Liidus. Peale sõda nägid võimud ekslikult ohtu tunnistajates ja paljud vangistati. Kuid see nende kuulutamist ei peatanud. Kuidas see võiski peatada, kui nad tõepoolest uskusid, et parim sõnum inimkonnale on sõnum Jumala Kuningiigist? Seega sai vangla paljudele neist nende territooriumiks ja lugematul arvul vange, kes neid kuulsid, reageerisid sellele. Aruanne aastast 1957 teatab: „Arvatakse, et kõigist neist, keda Venemaal praegu teatakse tões olevat, on nelikümmend protsenti vanglates või laagrites tõe vastu võtnud.”
Kas kaotasid tunnistajad selles pidevas vangistamisohus julguse? Mitte sugugi! Aruanne aastast 1964 ütleb: „Nendes laagrites on Jehoova tunnistajaid, kes on seal teist või kolmandat korda, sest nad ei lakanud pärast vabastamist sõnumit kuulutamast.” Aruanne lisab, et teised olid kriminaalvangid, kes olid vanglasse või laagrisse pandud, ja seal nad kohtusid tunnistajatega. Enne kui nad vabanesid, võtsid nad tõe vastu ja edenesid ristimiseni.
Surve vähenemine
Võimud võtsid 60-ndate aastate keskel tunnistajate suhtes pehmema hoiaku. Ilmselt mõistsid nad, et Jehoova rahvas pole mingil kombel riigi seadusele ja korrale ohuks. Kuigi nende alandlike kristlaste tegevus polnud veel legaalne, arreteeriti neid ning otsiti nende kodusid läbi harvem ja nad olid tänulikud, et surve järele andis. Nende peamine soov oli elada kristlikku elu ja jätkata tööd vaikselt, leebelt ja rahulikult, niipalju kui see neist sõltus. — Roomlastele 12:17—19; 1. Timoteosele 2:1, 2.
Aastal 1966 vabastati kõik need, kes olid pikaks ajaks Siberisse välja saadetud, ja lubati neil asuda elama igasse soovitud paika riigis. Paljud pöördusid pärast pikki eemalolekuaastaid koju tagasi, kuid paljud otsustasid jääda sellele viljakale põllule. Ja mitte kõik, kes tagasi tulid, ei otsustanud jääda. Üks õde, kes noore tütarlapsena koos perekonnaga Siberisse oli viidud, pöördus koos vanematega Lääne-Venemaale tagasi. Kuid ta oli seal vaid lühikest aega. Ta armastas nii väga Siberi tagasihoidlikku ja külalislahket rahvast, et lahkus perekonnast ja kolis tagasi itta, et neile vastuvõtlikele inimestele edasi kuulutada.
Selle aja tüüpiline kogemus oli vennal, kes kolis ühest linnast teise. Mõne aja pärast leidis ta veel kaks tunnistajat. Nad palvetasid kolmekesi, et saada abi, ja said peagi kokku neiuga, kes oli olnud kreekaõigeusu kirikus. Ta võttis kiiresti tõe vastu ja viis vennad kokku veel kahe huvitatud inimesega — ema ja noorema õega. Aruanne lõpetab: „Praegu on nende vendadega ühenduses nelikümmend inimest, neist kolmkümmend õppis tõde tundma viimase kuue kuu jooksul.”
Sellele vaatamata oli Jehoova tunnistajate tegevus ametliku tunnustuse puudumise tõttu takistatud. Koosolekuid peeti ettevaatlikult. Kuulutades oldi valvsad. Ikka veel oli võimalus vangi sattuda ning avalik majast majja kuulutamine polnud võimalik. Kuid vaatamata sellele, jätkasid siiski need ustavad Nõukogude kristlased Jumala teenimist ustavalt ja olid oma maa head kodanikud. (Luuka 20:25) Väljendades oma seisukohta, kirjutas üks neist: „On suur eesõigus kõigis katsetes vastu pidada ja Jehoova Jumalale ustavaks jääda, ülistada oma elus alati Jumalat, et saavutada igavene elu Jehoovalt Jeesus Kristuse kaudu.” Milliseks heaks vastupidavuse ja ustavuse eeskujuks on need Nõukogude tunnistajad olnud!
Lõpuks legaliseerimine!
Aastal 1988 hakkasid Nõukogude Liiduga ühendatud maades asjad muutuma. Hakkas ilmet andma suurema vabaduse õhkkond ja maad, mis Jehoova tunnistajate tegevust piiranud olid, hakkasid uut poliitikat omaks võtma. Poola, Ungari, Rumeenia ja teised maad tunnustasid neid siiraid kristlasi ametlikult, lubades neil tegutseda avalikult, kartmata survevahendeid. Kui õnnelikud on need kolm viimast aastat IdaEuroopas olnud! Kuidas küll sealsed vennad on äsjasaadud vabadust ära kasutanud, et rahurikast Kuningriigi sõnumit levitada! Ja kuidas küll ülejäänud maailma Jehoova tunnistajad koos nendega rõõmustanud on!
Nõukogude tunnistajad on laienevast vabadusest juba kasu saanud. Tuhanded — mõned kaugelt Aasia Vaikse ookeani rannikult — võtsid osa epohhiloovatest konventidest Poolas aastal 1989 ja uuesti 1990. aastal, kusjuures Nõukogude Liidust oli siis Varssavis 17454 tunnistajat. Millised mälestused nad endaga koju kaasa võtsid! Enamik neist oli Jumalat kummardanud vaid koos väikese arvu kaaskristlastega. Nüüd olid nad koos rahvahulkadega, mis ulatusid kümnetesse tuhandetesse!
Nad pöördusid tagasi Nõukogude Liitu, mis oli muutumas ikka enam ja enam sallivamaks. Kogu maailma tunnistajad ootasid valvsalt ja küsisid endalt: „Millal Jehoova tunnistajaid Nõukogude Liidus ametlikult tunnustatakse?” See toimuski aastal 1991 — täpselt sada aastat peale Charles Taze Russelli visiiti sinna! „NSVL Jehoova Tunnistajate Religioossete Organisatsioonide Administratiivne Keskus” registreeriti 1991. aasta 27. märtsil dokumendis, mille kirjutas alla VNFSV justiitsminister. Milline vabadus tunnistajatele anti?
Äsjaregistreeritud kogu ametlik põhikiri sisaldab järgmise deklaratsiooni: „Religioosse Organisatsiooni eesmärk on viia läbi religioosset tegevust, tehes teatavaks Jehoova Jumala nime ja tema armastavaid korraldusi inimkonna hüvanguks tema taevase Kuningriigi kaudu, mis allub Jeesus Kristusele.”
Kuidas kavatsetakse seda teha? Loetelu sisaldab avalikku kuulutamist ja inimeste kodude külastamist; Piibli tõdede õpetamist inimestele, kes soovivad kuulata; nendega tasuta piibliuurimise läbiviimist piibliuurimiseks mõeldud väljaannete abil; ja Piiblite tõlkimise, sissevedamise, väljaandmise, trükkimise ning levitamise korraldamist.
Dokument toob peamistes joontes esile Juhtiva Kogu poolt juhitava tunnistajate organisatsiooni, mis hõlmab kogudusi koos vanematekogudega, maa seitsmeliikmelist Juhtivat [Harubüroo] Komiteed ja ringkonna- ning piirkonnaülevaatajaid.
On selge, et Jehoova tunnistajad võivad nüüd Nõukogude Liidus vabalt ja avalikult tegutseda, nii nagu nad seda paljudes teistes maades teevad. Kujutle seitsmest nende viie Juhtiva Komitee liikme ja viie kauaaegse kogudusevanema rõõmu, kellel oli eesõigus sellele ajaloolisele dokumendile alla kirjutada ja näha, kuidas Ühiskondlike ja Religioossete Ühingute Registreerimise Osakonna Juhataja selle pitsatiga kinnitas! Oli kohane, et juures viibisid ka Milton Henschel ja Theodore Jaracz Jehoova Tunnistajate Juhtivast Kogust, et olla selle kaaluka sündmuse tunnistajaks. Nendest VNFSV-s kinnitatud rühmitustest olid Jehoova tunnistajad esimesed, kes said ametliku registreerimisdokumendi. Milline autasu neile ustavatele vene vendadele peale nii paljusid kannatliku vastupidavuse aastaid!
Jehoova tunnistajad on kõikjal tänulikud Nõukogude võimudele, kes andsid selle ametliku tunnustuse. Eriti tänavad nad kogu südamest Jehoovat oma Nõukogude vendade uue vabaduse eest. Nad rõõmustavad NSVL-is ja teistes Ida-Euroopa maades koos kaastunnistajatega, kes võivad nüüd Jehoova Jumalat tunduvalt avalikumalt teenida. Õnnistagu Jehoova neid rikkalikult, kui nad seda vabadust tema püha nime ülistamiseks täielikult ära kasutavad.
[Pilt lk 9]
Moskva Kreml
[Pilt lk 10]
Vene delegaadid väljaspool Nõukogude Liitu 1990. aastal toimunud konvendil