Hispaaniakeelse Piibli võitlus allesjäämise eest

ÜHEL 1559. aasta oktoobripäeval kogunes umbes 200 000 hispaania katoliiklast põhjapiirkonnas asuvasse Valladolidi linna. Neid tõmbas ligi autodafee, kus „kaks ohvrit põletati elusalt ja kümme kägistati”. Nad olid „ketserid”.

Populaarne noor kuningas Felipe II juhtis isiklikult seda toimingut. Kui üks hukkamõistetud mees armu palus, sähvas kuningas: „Kui minu enda poeg oleks selline kelm nagu sina, kannaksin ma ise puid, et teda põletada.” Milles seisnes selle õnnetu ohvri kuritegu? Ta oli lihtsalt lugenud Piiblit.

Samal ajal oli katoliku inkvisitsiooni aparaadil palju tegemist Andaluusia linnas Sevillas. Seal oli grupp San Isidro del Campo kloostri munki äsja saanud kätte salajase hispaaniakeelse Piiblite saadetise. Kas äraandjad reedavad nad? Mõned, kes mõistsid, et nad on surmaohus, põgenesid maalt. Aga järelejäänud 40 inimesel oli vähem õnne ja nad põletati postil, nende hulgas ka mees, kes Piiblid salaja maale oli toimetanud. Kuueteistkümnenda sajandi Hispaania oli Piibli lugejate jaoks ohtlik koht — vaid vähesed pääsesid inkvisitsiooni küüsist.

Nende väheste hulgas oli endine munk Casiodoro de Reina (u. 1520—1594). Ta põgenes Londonisse, kuid isegi seal ei olnud ta ohutus paigas. Inkvisitsioon pakkus tema pea eest välja tasu ja Hispaania suursaadik Inglise õukonnas võttis nõuks meelitada ta kas õigusega või valskusega tagasi Hispaania poolt kontrollitavale territooriumile. Lühikese ajaga sundisid valesüüdistused abielurikkumises ja homoseksualismis teda Inglismaalt lahkuma.

Nappide ressurssidega ja pidevalt kasvava perekonnaga, kes oli tema toita, leidis ta kõigepealt varjupaiga Frankfurtis. Hiljem viisid tema religioosse asüüli otsingud ta Prantsusmaale, Hollandisse ja lõpuks Šveitsi. Kuid kogu selle aja jooksul oli ta pidevalt hõivatud. „Välja arvatud aeg, mil olin haige või reisil, . . . ei pannud ma sulge käest,” selgitas ta. Ta kulutas palju aastaid Piibli tõlkimiseks hispaania keelde. Reina Piibli 2600 eksemplari trükkimist alustati lõpuks 1568. aastal Šveitsis ja lõpetati 1569. aastal. Reina tõlke üks silmapaistev joon oli see, et see kasutas Tetragrammatoni, nelja heebrea tähega kirjutatud Jumala pärisnime tõlkimisel sõna Señor asemel nime Iehoua (Jehová).

Hispaaniakeelse Piibli valmimine

On paradoksaalne, et ajal, mil Piiblite arv Euroopas tänu trükipressi kasutuselevõtmisele kasvas, olid Piiblid Hispaanias muutumas harulduseks. Aga alati pole see nii olnud. Sajandeid oli Piibel Hispaanias kõige laialdasemalt levinud raamat. Käsitsikirjutatud koopiad olid kättesaadavad ladina ja väheseid sajandeid isegi gooti keeles. Üks ajaloolane selgitas, et keskajal „oli Piibel kui inspiratsiooni ja autoriteedi allikas ning usu ja käitumise mõõdupuu Hispaanias enam levinud kui Saksamaal või Inglismaal”. Mitmesugused Piibli ajalood, psalterid (ehk laulud), sõnastikud, moraliseerivad jutustused ja muud taolised tööd said tolle aja bestsellereiks.

Õppinud ümberkirjutajad reprodutseerisid hoolikalt oivalisi Piibli käsikirju. Kuigi ainuüksi ühe esmaklassilise käsikirja valmistamiseks kulus 20 kirjutaja aastane töö, oli 15. sajandi Hispaanias liikvel palju ladinakeelseid Piibleid ja tuhandeid selle kommentaare.

Pärastpoole, kui hispaania keel arenema hakkas, kasvas huvi rahvakeelse Piibli vastu. Juba 12. sajandil tõlgiti Piibel romaani ehk varahispaania keelde, mida rääkis lihtrahvas.

Lühiaegne ärkamine

Aga see ärkamine ei kestnud kaua. Kui valdeslased, lollardid ja hussiidid kasutasid Piiblit oma uskumuste kaitseks, oli reaktsioon kiire ning vägivaldne. Katoliku võimud vaatasid Piibli lugemisele kahtlustavalt ja värsked rahvakeelsed tõlked mõisteti avalikult hukka.

Toulouse’i (Prantsusmaa) katoliku kirikukogu, mis tuli kokku aastal 1229, kuulutas: „Kellelgi ilmikul ei tohi olla rahvakeelde tõlgitud Uut või Vana Testamenti. Kui keegi vaga inimene soovib, siis võib tal olla Psalter või Breviaar [hümnide ja palvete raamat] . . . aga mingil juhul ei tohi tal olla romaani keelde tõlgitud ülalnimetatud raamatuid.” Neli aastat hiljem andis Juan I Aragonist (kes valitses suuremat osa poolsaarest) kõigile, kellel oli rahvakeelne Piibel, vaid kaheksa päeva aega, et need kohalikule piiskopile põletamiseks üle anda. Kui vaimulik või ilmik seda ei teinud, võidi teda kahtlustada ketserluses.

Vaatamata sellele põlu alla panemisele — mida küll alati rangelt ei järgitud — õnnestus mõnedel hispaanlastel keskaja lõpupoole varjata, et neil on romaanikeelne Piibel. Sellele tuli järsk lõpp Hispaania inkvisitsiooni rajamisega kuninganna Isabeli ja kuningas Fernando valitsuse all aastal 1478. Ainuüksi Salamanca linnas põletati 1492. aastal 20 hindamatu väärtusega Piibli käsitsikirjutatud koopiat. Ainsad allesjäänud romaanikeelsed Piibli käsikirjad olid need, mis olid kuninga ja mõnede väljaspool kahtlust viibivate mõjuvõimsate aadlike isiklikes raamatukogudes.

Järgmise kahesaja aasta jooksul ainuke Hispaanias välja antud ametlik katoliku Piibel peale ladinakeelse Vulgata oli Complutensian Polyglott, esimene mitmekeelne Piibel, mida toetas kardinal Cisneros. See oli kindlasti õpetlastöö, sugugi mitte hariliku inimese jaoks mõeldud. Sellest tehti ainult 600 koopiat ja vähesed suutsid seda mõista, sest selles oli Piibli tekst heebrea, aramea, kreeka ja ladina keeles, mitte hispaania keeles. Pealegi oli hind pööraselt kõrge. See maksis kolm kuldtukatit (mis vastas keskmise töölise kuue kuu palgale).

Hispaaniakeelne Piibel läheb põranda alla

Kuueteistkümnenda sajandi algul tõusis Francisco de Enzinase isikus esile hispaania „Tyndale”. Rikka hispaania maaomaniku pojana hakkas ta juba noore õpilasena tõlkima Kristlikke Kreeka Kirju hispaania keelde. Hiljem trükiti tema tõlge Madalmaades ja aastal 1544 püüdis ta vapralt saada kuninga luba selle levitamiseks Hispaanias. Hispaania imperaator Carlos I oli sel ajal Brüsselis ning Enzinas kasutas seda võimalust oma projektile kuningliku nõusoleku palumiseks.

See ebaharilik jutuajamine kahe mehe vahel olevat olnud selline: „Missugune raamat see on?” küsis imperaator. Enzinas vastas: „See on Püha Piibli osa, mida nimetatakse Uueks Testamendiks.” „Kes on raamatu autor?” küsiti temalt. „Püha vaim,” vastas ta.

Imperaator kiitis väljaande heaks, aga ainult ühel tingimusel — kui tema isiklik pihiisa, üks hispaania munk, samuti oma heakskiitva pitseri annab. Õnnetuseks Enzinasele sellist heakskiitu ei antud ja inkvisitsioon vangistas ta peagi. Kahe aasta pärast õnnestus tal põgeneda.

Mõni aasta hiljem trükiti Itaalias Veneetsias selle tõlke parandatud väljaanne ja see oli seesama Pühakirja väljaanne, mille Julián Hernández salaja Hispaaniasse Sevillasse viis. Aga ta saadi kätte ja pärast kaheaastast piinamist ning vangistust hukati ta koos kaaspiibliuurijatega.a

Trento kirikukogul (1545—1563) kordas katoliku kirik veelkord oma hukkamõistu rahvakeelsete piiblitõlgete suhtes. Ta avaldas keelatud raamatute nimistu, kuhu kuulusid kõik piiblitõlked, mis olid tehtud ilma kiriku heakskiiduta. Praktiliselt tähendas see, et kõik hispaania rahvakeelsed Piiblid tehti seadusevastasteks ja et ainuüksi selle eest, et inimesel oli üks nendest, võidi ta surma mõista.

Mõned aastad pärast Reina tõlke väljaandmist parandas seda Cipriano de Valera, üks teine endine munk, kes oli põgenenud Sevilla inkvisitsiooni viha eest. See tõlge trükiti Amsterdamis aastal 1602 ja mõned eksemplarid toimetati salaja Hispaaniasse. Hispaaniakeelsete protestantide hulgas on Reina-Valera Piibel selle alg- ja parandatud variandis ikka veel üks kõige laiemalt kasutatud tõlkeid.

Tammid avanevad

Lõpuks, 1782. aastal, määras inkvisitsioonitribunal, et Piiblit võib välja anda, kui see sisaldab selgitusi ajaloost ja dogmadest. Segovia katoliku piiskop Felipe Scio de San Miguel tõlkis 1790. aastal ladina Vulgatat kasutades Piibli hispaania keelde. Õnnetuseks oli see kallis — 1300 reaali, mis oli sel ajal ületamatult kõrge hind — ja selle sõnastus oli nii segane, et üks hispaania ajaloolane kirjeldas seda kui „väga ebaõnnestunut”.

Mõned aastad hiljem lasi Hispaania kuningas Fernando VII Astorga piiskop Félix Torres Amatil teha parandatud tõlke, mis põhines samuti ladina Vulgatal. See tõlge tuli välja 1823. aastal ja sel oli laiem levik kui Scio tõlkel. Kuid kuna see ei põhinenud heebrea ja kreeka algkeelel, olid sellel tõlke järgi tehtud tõlke tavapärased puudused.

Neile edusammudele vaatamata polnud kirik ega maa valitsejad ikka veel veendunud, et lihtrahvas peaks Pühakirja lugema. Kui Briti ja Välismaa Piibliseltsi esindaja George Borrow küsis 1830-ndatel aastatel luba hispaaniakeelse Piibli trükkimiseks, ütles valitsuse minister Mendizábal talle: „Minu kallis härra, me ei taha mitte Piibleid, vaid pigemini püsse ja püssirohtu, et suruda maha mässe, ja üle kõige raha, et võiksime maksta sõjaväele palka.” Borrow jätkas Luuka evangeeliumi tõlkimist hispaania mustlaskeelde, ning 1837. aastal ta vangistati oma pingutuste pärast!

Lõpuks ei suudetud tulvavett enam kinni hoida. Hispaania kirik trükkis 1944. aastal oma kõige esimese algkeeltel põhineva Püha Piibli tõlke — seda ligikaudu 375 aastat pärast Casiodoro de Reina tõlget. See oli katoliku õpetlaste Nácari ja Colunga tõlge. Sellele järgnes 1947. aastal Boveri ja Cantera tõlge. Sellest ajast peale algas hispaaniakeelsete piiblitõlgete uputus.

Kindel võit

Kuigi hispaaniakeelne Piibel pidi sajandeid oma allesjäämise eest võitlema, see võitlus lõpuks võideti. Vaprate Reina-sarnaste tõlkijate suured ohvrid polnud kindlasti asjatud. Kui paljud inimesed, kes tänapäeval ostavad Piibli, peatuvad, et mõelda ajale, mil Piibli omamine oli keelatud?

Tänapäeval on Piibel Hispaanias ja hispaania keelt kõnelevates maades bestseller ning saadaval on palju tõlkeid. Nende hulgas on Versión Moderna (Nüüdisaegne tõlge, 1893), mis kasutab järjekindlalt Jumala nime Jehová; Pauline Piibli väljaanne (1964), mis kasutab Heebrea Kirjades nime Yavé; Nueva Bible Española (Uus hispaania Piibel, 1975), mis kahjuks ei kasuta ei nime Jehová ega Yavé; ja Traducción del Nuevo Mundo (Uue maailma tõlge, 1967), mis on välja antud Vahitorni Ühingu poolt ja mis kasutab nime Jehová.

Jehoova tunnistajad külastavad igal nädalal miljonite hispaania keelt kõnelevate inimeste kodusid, et aidata neil mõista Püha Piibli väärtust — see on raamat, mis on väärt, et selle eest surra, ja väärt, et selle järgi elada. Lugu hispaaniakeelse Piibli võitlusest allesjäämise eest on tegelikult järjekordne tõestus selle kohta, et „meie Jumala sõna püsib igavesti”. — Jesaja 40:8.

[Allmärkus]

[Pilt lk 10]

Complutensian Polyglott on reprodutseeritud ja seda võib hõlpsasti uurida. (Vaata 8. lehekülge)

[Allikaviide]

Courtesy of the Biblioteca Nacional, Madrid, Spain