„Pöörduge tagasi minu juurde, siis ma pöördun teie juurde”

PEREKOND tundis rõõmu meeldivast jalutuskäigust metsas. Kuid Peeter, kõige noorem, jooksis eemale, kihutades orava järel mäest alla. Taevas tõmbus äkitselt pilve ja vihma hakkas sadama. Alguses oli see õrn tibutamine, kuid järk-järgult läks see üle tugevaks sajuks. Perekond kogus kiiruga kokku oma asjad ja jooksis autosse. Ja kõiki huvitas, kus Peeter võiks olla.

Peeter aga püüdis samal ajal perekonna juurde tagasi jõuda. Ettepoole oli raske näha ja mäe otsa suunduv rada oli vihmaga libedaks muutunud. Ootamatult tundus maa tema jalge alt kaduvat, kui ta komistas ja kukkus sügavasse, varjatud auku. Ta püüdis välja ronida, kuid servad olid liiga libedad.

Vihmavesi voolas mäge mööda alla ja täitis augu mudaga. Peeter oli tõsises uppumisohus. Kuid siis isa leidis ta ja tõmbas ta köie abil välja. Hiljem sai Peeter ärajooksmise eest tõsiselt tõrelda. Kuid ema käte vahel tekkidesse mässitult oli tõrelemist kerge vastu võtta.

See kogemus kujutab väga hästi seda, mis juhtub mõningatega, kes on olnud Jumala rahva seas. Nad on langenud selle asjadesüsteemi sügavasse auku ja püüavad meeleheitlikult välja ronida ning pöörduda tagasi Jehoova organisatsiooni rüppe. Kui meeldiv on teada, et Jehoova on halastav ning valmis ’heitma köit’ ja aitama neid tagasi ohutusse paika!

Jehoova tegeleb halastavalt

Iisraeli päevil, kui tempel oli valmis saanud, esitas Saalomon pühitsemispalve, milles ta palus Jehooval võtta kuulda palveid, mis olid suunatud templi poole. Seejärel ta ütles: „Kui nad [iisraellased] sinu vastu pattu teevad — sest pole inimest, kes pattu ei tee — ja sina vihastud nende peale ning annad nad vaenlase kätte, . . . kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, . . . siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist.” — 1. Kuningate 8:46—49.

Saalomoni palvele vastati mitmel korral Iisraeli ajaloo jooksul. Ikka ja jälle pöördus Jumala rahvas kõrvale ja hülgas ta. Seejärel nad tunnustasid oma eksimust ja pöördusid teda otsides tagasi. Ja Jehoova andestas neile. (5. Moosese 4:31; Jesaja 44:21, 22; 2. Korintlastele 1:3; Jakoobuse 5:11) Jehoova võttis kokku need tuhat aastat, mil ta oli tegelnud oma rahvaga, kui ta ütles Malakia kaudu: „Oma vanemate päevist alates te olete lahkunud mu seadlustest ega ole neid pidanud! Pöörduge tagasi minu juurde, siis ma pöördun teie juurde.” — Malakia 3:7.

Komistamise põhjusi

Nagu oli lugu iisraellastega, pöörduvad tänapäeval paljud Jumala rahva seast kõrvale ja eraldavad end Jehoova organisatsioonist. Miks? Mõned järgnevad millelegi, mis tundub algul süütuna, nagu Peetri kihutamine orava järele. Nii juhtus Adaga. Ta teatab: „Kõigi meie töökaaslaste tavaks oli minna lõuna ajal mõnda lähedalasuvasse restorani lõunatama. Niisiis, kui nad kutsusid mind pärast tööd tassikest kohvi jooma, polnud raske nõustuda. Arutlesin, et ma ei raiska aega, mida tuleks kasutada koosolekute ja kuulutustöö jaoks. Ma ei mõistnud, et see võiks olla 1. Korintlastele 15:33 toodud põhimõtte täitmatajätmine.

Varsti käisin koos nendega laupäeviti ratsutamas. Seejärel läksin nendega kinno ja teatrisse. See viis mõningate koosolekute vahelejätmiseni. Lõpuks ei käinud ma enam ühelgi koosolekul ega võtnud osa kuulutustööst. Kui ma hakkasin mõistma, mis on juhtumas, ei olnud ma enam organisatsiooniga ühenduses.”

Teistel juhtudel võib põhjuseks olla tõsine varjatud patt, mistõttu inimene tunneb, et ta on Jumala teenimiseks kõlbmatu. (Laul 32:3—5) Inimene võib ka komistada millelegi, mida kristlik kaaslane ütles või tegi, mõistmata, et, nagu Saalomon ütles, „pole inimest, kes pattu ei tee”. — 1. Kuningate 8:46; Jakoobuse 3:2.

Teised kaotavad julguse, kui neid distsiplineeritakse. (Heebrealastele 12:7, 11) Materialistliku elustiili külgetõmbavus on viinud paljusid Jumala teenimise katkestamiseni. Tihti on nad ilmalikku edu taotledes niivõrd sukeldunud igapäevatöösse, et nende elus pole kohta Jumala teenimisele. (Matteuse 13:4—9; 1. Timoteosele 6:9, 10) Kas selliste inimeste olukord on lootusetu?

Kas sa vastad Jehoova kutsele?

Jeesus ütles kord midagi sellist, mida oli raske mõista, ja mõned komistasid. Aruanne räägib: „Sellest ajast läksid paljud tema jüngrid ära ta järelt ega kõndinud enam temaga.” Aga mitte kõik ei komistanud. Piibli aruanne jätkab: „Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: ’Kas ka teie tahate ära minna?’ Siimon Peetrus vastas temale: ’Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad.’ ” (Johannese 6:66—68) Jeesuse apostlid tajusid targasti, et Jeesuse mahajätmine oleks hukutav.

Mõned, kes ära langevad, tulevad lõpuks samale järeldusele. Nad mõistavad, et Jumala organisatsiooni mahajätmine oli hukutav samm ja et ainult Jehoova ja Kristuse juures leiavad nad sõnad, mis viivad ellu. Kui nad kord seda on mõistnud, tuleks neil mõista ka seda, et pole kunagi liiga hilja otsust muuta, paluda Jehoovalt andestust ja tulla tagasi tema juurde. Jehoova ise oli see, kes andis kutse: „Pöörduge tagasi minu juurde, siis ma pöördun teie juurde.” — Malakia 3:7.

Tõesti, kus võib siiras kristlane õnne leida kui mitte Jehoova teenimises? Kui keegi triivib eemale pärast seda, kui ta on kuulunud mõningat aega Jumala organisatsiooni, siis mis teda väljaspool maailmas ootab? Ta mõistab kiiresti, et ta on nüüd osa maailmast, mis muutub üha vägivaldsemaks. Ta leiab, et on segatud asjadesüsteemi, mis on täis silmakirjalikkust, valet, pettust ja amoraalsust, maailma, mis on sama ohtlik ja ebameeldiv nagu mudaauk, mis ohustas väikese Peetri elu. Kui ta tuleb mõistusele ja saab aru, et ta igavene elu on ohus, ei peaks ta enam abiotsimisega viivitama, et end sellest olukorrast vabastada. Kuid tagasipöördumine ei ole võib-olla kerge.

Kas sina oled üks neist, kes on püüdnud pöörduda tagasi Jehoova juurde, kuid on pidanud seda raskeks? Siis tea, et sa vajad abi. Usu, et sinu vennad ja õed Jehoova organisatsioonis on valmis sulle abi pakkuma. Aga sa pead pingutama, et Jehoovale oma soovi näidata. On aeg kutset ’südamesse võtta’ ja ’Jehoova poole pöörduda’. — 1. Kuningate 8:47.

Abi tagasipöördumiseks

Ada selgitab, mis aitas tal Jehoova juurde tagasi pöörduda: „Just õigel ajal kutsus õde, kes oli minuga uurinud, mind endaga kaasa ringkonnakokkutulekule. Ta oli nii lahke! Ja ta ei süüdistanud mind üldse! Ta osutas nii palju armastust. Ajast, mil ma viimati koosolekul käisin, oli möödunud üks aasta, kuid ma olin mõtisklenud maailma tühjuse üle ning tõsiasja üle, et selle sädeluse taga oli ainult kurbus, pettumus ja amoraalsus. Niisiis ma otsustasin kokkutulekule minna. Saabunud teatrisse, kus kokkutulekut peeti, läksin viimasesse ritta ja peitsin end pimedasse nurka. Ma ei tahtnud, et vennad mind näevad ja mulle küsimusi esitavad.

Kuid programm andis nõu, mida mul oli väga vaja. Selle lõppedes otsustasin mitte ainult pöörduda tagasi Jehoova rahva juurde, vaid ka pühendada end kogu südamest Jehoovale. Vennad võtsid mind avasüli vastu ja ’kadunud poeg’ pöördus tagasi.” (Luuka 15:11—24) Kõik see juhtus juba mõni aeg tagasi ja Ada on nüüd olnud täisaegses teenistuses rohkem kui 25 aastat.

Ühe teise äraeksinud inimese juhtumil oli samalaadne õnnelik lõpptulemus. Mõned vanemad andsid Joséle nõu, mis peegeldas pigem nende oma mõtteviisi kui Piibli põhimõtteid. José, kes kaotas julguse ja solvus, kaotas aja möödudes aktiivsuse. Ta oli Jumala rahvast kaheksa aastat eraldatud ja abiellus selle aja jooksul uskmatuga ning sai laste isaks, kellest ühel ta lubas minna ristimisele katoliku kirikusse.

Lõpuks sai ta abi, kui ringkonnaülevaataja tegi tema juurde karjasekülastusi ja julgustas ka teisi vanemaid sedasama tegema. Ta võeti tagasi ja ta oli õnnelik, nähes, et ta naine hakkab tõe vastu huvi tundma. José teenib praegu kogudusevanemana. Nagu need kaks kogemust näitavad, ei keela Jehoova õnnistusi neile, kes vastavad tema armastavale kutsele pöörduda tagasi.

Kuid selleks, et taolisi õnnistusi nautida, tuleb esiteks pakutud abi hinnata ja sellele vastata. Enamikus kogudustes peavad vennad meeles neid, kes on kaotanud aktiivsuse, ja külastavad neid aeg-ajalt, püüdes neid aidata. Sellisele abile vastamine ilmutab Jehoova halastuse hindamist. — Jakoobuse 5:19, 20.

Praegu on tõesti aeg vastata Jehoova kutsele: „Pöörduge tagasi minu juurde.” (Malakia 3:7; Jesaja 1:18) Ära oota enam kauem. Maailma sündmused liiguvad tähelepanuväärse kiirusega. Parim paik eesseisvatel tormistel aegadel on Jehoova organisatsioonis, ohutult Jehoova kaitse all. Ainult neil, kes otsivad varjupaika Jehoova juures, on kindel lootus, et nad on varjatud Jehoova viha eest tema suurel vihapäeval. — Sefanja 2:2, 3.

[Pilt lk 30]

Kas sa vastad Jehoova kutsele: „Pöörduge tagasi minu juurde”?