Nad leiavad tõelist õnne „paradiisis”
PARADIIS! See sõna tuleb inimestele tihti meelde, kui nad mõtlevad Havaile — ja mitte asjata. Mahe kliima, sinine taevas, õõtsuvad palmipuud, värskendavad tuuled ja liivarannad — siin on külluslikud looduslikud tingimused, milliseid paljud ehk paradiislikeks peavad.
Need tunnusjooned on tõmmanud ligi inimesi kaugelt ja lähedalt. Nad on tulnud Aasiast, Vaikse ookeani saartelt, Ameerikast ja isegi taolistest paikadest nagu Kariibi saared ja Euroopa. Paljud on kolinud siia seepärast, et siin valitseb aastaringne pehme kliima. Teised on tulnud otsima majanduslikku turvalisust — ja muidugi ka õnne. Tulemuseks on rahvuste ja etniliste rühmituste sulatusahi koos kultuuride ja religioonikäsitluste värvika mitmekesisusega.
Ent asjal on ka teine külg. Nagu paljudes kaunites paikades maakeral, on Havail nuhtluseks kuritegevus, narkootikumid, õiguserikkumine, saastamine ja veel palju probleeme, mis ründavad inimperet, vaatamata sellele, kus keegi elab. Inimeste hooletuse ja omakasupüüdlikkuse tõttu röövitakse Havai saartelt järk-järgult nende looduslik ilu. Inimesed küll soovivad paradiisi, aga mitte kõik, kes siin elavad, ei kanna küllaldaselt hoolt, et muuta need saared paradiisiks või vähemalt hoida neid paradiislikena. Paradiis tähendab enamat kui vaid kaunist loodust ja meeldivat kliimat.
Ent siin selles paradiislikus keskkonnas elab üha kasvav inimrühm, kes naudib tõelist õnne. Need on inimesed, kes on omaks võtnud Piibli tõe ja kes võtavad südamesse Jumala imepärase tõotuse: „Ma loon uued taevad ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde.” Need inimesed vaatavad õnnelikult tulevikku, meeles apostel Peetruse sõnad: „Meie ootame tema tõotuste järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab!” (Jesaja 65:17; 2. Peetruse 3:13) Kes need inimesed on? Kuidas nad õppisid tundma imepärast lootust, mis on esitatud Piiblis? Milliseid muudatusi on nad oma elus teinud?
Ületatakse surmahirm
Isabel ja ta abikaasa George on sünnipäralt filipiinlased. Isabel kasvatati üles oma vanemate roomakatoliku religiooni järgijaks, kuigi ta polnud kunagi Piiblisse pilku heitnud. Talle õpetati, et inimhing on surematu. Kuidas ta sellele valeõpetusele reageeris? Tal oli hirm surmale mõelda, sest ta kujutles, et ta on maetud igaveseks elusalt kirstu, kust ta hing arvatavasti kunagi välja ei pääse. Ent aastal 1973 hakkas Isabel koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Kui ta õppis, et inimhing pole surematu ja et Jumal kaotab surma ülestõusmise kaudu, oli ta ülimalt rõõmus ja tundis suurt kergendust. (Hesekiel 18:4, 20; Johannese 5:28, 29) Piibli tõde avaldas talle sellist mõju, et ta tegi kiireid edusamme.
Kuidas oli lugu George’iga? Ka tema võttis Piibli aruteludest osa, kuid ainult mõttega tõestada, et tunnistajatel pole õigus. Kuid ta ei suutnud leida midagi väära selles, mida talle ja ta naisele õpetati. Tegelikult varsti pärast seda, kui nad olid hakanud uurima, kerkis üles küsimus vere kohta. Kuni selle ajani meeldis George’ile süüa vereroogasid. Aga kui ta nägi, et Piibel mõistab selgelt hukka vere söömise, lakkas ta neid söömast. (1. Moosese 9:3, 4; 3. Moosese 17:10—12; Apostlite teod 15:28, 29) Ta jätkas piibliuurimist ja oli rõõmus, et ta oli lõpuks tõe leidnud. Praegu naudivad George, Isabel ja nende neli last tõelist õnne, elades Jumala normide järgi.
Tõeline kristlus tõmbab ligi
Jaapanlasest mees nimega George ja ta portugallannast naine Lillian on üle 60 aasta vanused. Nad mõlemad on sündinud ja kasvanud Havail. Kuna George’i vanemad ei jaganud talle mingit religioosset õpetust, ei võtnud ta kunagi religiooni tõsiselt. Ometigi uskus ta alati Jumalasse. Kuid Lilliani vanemad omalt poolt kasvatasid ta üles oma religiooni kohaselt roomakatoliiklaseks.
Kuigi George polnud innukas Piibli lugeja, oli ta umbes 30 aastat ajakirju Vahitorn ja Awake! lugenud. Seega oli ta Piiblist palju teada saanud. Ent kuna ta suitsetas palju ja tarvitas ohtralt alkoholi, tegi ta väga aeglaselt oma elus muudatusi. Aastate möödudes jätkas George ajakirjade lugemist ja käis aeg-ajalt kuningriigisaalis kristlikel koosolekutel. Mispärast? Sest, nagu ta selgitas, „teised religioonid on nii silmakirjalikud”, sallides paljusid halbu asju, mida Piibel hukka mõistab. Ta tajus, et Jehoova tunnistajad on teistsugused.
Mis tõmbas Jumala Sõna tõe ligi George’i ustava naise Lilliani, kuigi teda mõjutas sügavalt ta vanemate religioon? Ta lihane õde kutsus teda kuningriigisaali koosolekutele. „Mulle meeldisid õnnelik perekondlik õhkkond ja sõbralikud naeratused,” meenutab Lillian. Ehtne armastus, mida ta nägi valitsemas Jehoova rahva seas, kinnitas talle, et see on tõde. (Johannese 13:34, 35) Ta nõustus piibliuurimisega, pühendas lõpuks oma elu Jehoova Jumalale ja ta ristiti mõni kuu pärast abikaasa ristimist.
George ei suitseta ega joo end enam purju ja Lillian on kõik oma ebajumalakujud minema visanud. Süda täis armastust, jagavad nad õpitut teistega, kaasa arvatud 25 lapselapse ja 4 lapselapselapsega. Vaata vaid George’i ja Lilliani nägu, ja sa näed, kui õnnelikud nad nüüd on!
Saavutatakse rahu ja õnn
Nii keskeas iirlane Patrick kui ka ta juuditarist naine Nina kolisid Havaile Ühendriikide edelaosast. Varem olid nad harrastanud niinimetatud vaba eluviisi, mille juurde kuulusid narkootikumid, religioossed katsetused ja lodev moraal. Nad kuulusid aastaid ühe religioosse kultuse harrastajate hulka, püüdes saavutada kõrgemat teadvust narkootikumide, meditatsiooni ja isikliku guru kaudu. Aja möödudes tüdines Patrick väidetavasti „kõrgema teadvusastme” omandanud kultuseharrastajate vahelisest kadedusest, võistlusest ja pidevast tülitsemisest. Ta lahkus sellest grupist ja pöördus tagasi Havaile, kus ta kord elanud oli, lootes leida meelerahu. Seejärel veenis ta Ninat, oma tookordset sõbrannat, endale külla tulema. Lõpuks nad abiellusid ja jäid Havaile elama.
Patrick ja Nina ei osanud aimatagi, et nende rahu- ja õnneotsingud viivad nad lõpuks piibliuurimiseni koos Jehoova tunnistajatega. Olnud kogu elu veendunud ateist, hakkas Nina leidma rahuldustpakkuvaid Piibli vastuseid sellistele mõistatuslikele küsimustele nagu, miks on olemas kurjus ja miks juhtub heade inimestega halbu asju. Samamoodi õnnelikult lõppesid ka Patricku kümneaastased tõeotsingud. Peagi hakkas see, mida ta koos Ninaga Piiblist õppis, muutma nende moraaliväärtusi. Pärast pikka ja ränka võitlust sai Patrick lahti sügavale juurdunud tubakanarkomaaniast. Nüüd elab ta koos naisega juba peaaegu kümme aastat Jumala normidele vastavat puhast, moraalset elu. Nad naudivad otsitud rahu puhta südame ja hea südametunnistusega.
Ohvrid ja tasu
„Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest, sest paljud, ütlen ma teile, püüavad sisse minna, aga ei jaksa mitte!” (Luuka 13:24) Need Jeesus Kristuse sõnad näitavad selgelt, et pole kerge teenida Jumalat ja elada Piibli normide järgi. Igaüks, kes soovib nõnda teha, ei pea tegema mitte ainult tarvilikke jõupingutusi, vaid tooma ka vajalikke ohvreid. Selles jutustuses mainitud inimestega oli lugu kindlasti nõnda. Aga kui imelise tasu nad on saanud!
Mõtle näiteks äsjamainitud Patrickule ja Ninale. Nad tegid oma elustiilis suure muudatuse: varem teenisid nad palju raha, nüüd on nad täisaegses kristlikus teenistuses ja elatuvad osaaegsest ilmalikust tööst. Ent nad on veendunud, et vaimne kasu ületab kaugelt kõik nende toodud materiaalsed ohvrid. Nad on tõesti õnnelikud.
Kõrge ea tõttu pole George’il ja Lillianil olnud kerge muudatusi teha. Kristlikel koosolekutel käimine ja teenistuses osalemine nõuab aega, tähelepanu ja füüsilisi pingutusi. Nende suureks rõõmuks on nende tervis siiski paranenud, ja nende praeguse elu kohta võib vaid öelda, et see on toimekas, rahuldustpakkuv ja õnnelik.
Mis puutub George’i ja Isabeli, siis nende suurim väljakutse seisneb oma laste õpetamises ja eluteele aitamises. Nõuab palju aega ja pingutusi, et valmistada nelja last ette kristlikeks koosolekuteks või võtta neid kaasa kristlikku teenistusse. Teatud ajal põhjustas pidev surve seda, et George ja Isabel täitsid loiult oma vanemlikke kohustusi. Kuid piibliteemaline loeng pealkirjaga „Ennastohverdava vaimu uuendamine” ajendas neid kahekordistama oma pingutusi pühendada oma neljale lapsele täit tähelepanu ja anda neile vajalikku õpetust, mida on tarvis, et ’kasvatada neid Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises’. On tarbetu öelda, et taolised pingutused toovad rikkalikku tasu. — Efeslastele 6:4, NW.
Mitte kaunis maastik, soodus kliima ega aeglane elutempo ei too tõelist õnne neile ja paljudele teistele inimestele. See on hoopis teadmine, et nad kasutavad oma elu Jumala tahtega kooskõlas ja elavad tema Sõna Piibli normide kohaselt. (Koguja 12:13) Lisaks täidab nende südant õnnetunne, kui nad mõtisklevad selle rõõmurikka aja üle, millal maine paradiis taastatakse kogu maailmas. — Luuka 23:43.
[Pilt lk 25]
George, Isabel ja nende lapsed tunnevad headmeelt Piibli lugemisest
[Pilt lk 26]
George ja Lillian leiavad õnne kristlikust teenimisest
[Pilt lk 27]
Patrick ja Nina naudivad Jehoova teenistuses tõelist rahu