Jõukus võib sinu usu proovile panna
JÕUKUS võib panna õiglase isiku usu proovile. Ainelise jõukuse taotlemine võib viia usu kaotamiseni. (1. Timoteosele 6:9, 10) Kuid jõukus võib usu ka teisel moel proovile panna. Kui mõni õiglane inimene paneb tähele, et paljud ebaõiglased inimesed on aineliselt jõukad, samal ajal kui tema kannatab puudust, võib tal tekkida kiusatus järgida mingit jumalakartmatut teed. See on pannud isegi mõningad Jehoova sulased kahtlema, kas tasub üldse taotleda õiglast elu.
Nõnda juhtus leviidist muusiku Aasafiga Iisraeli kuninga Taaveti valitsusajal. Aasaf lõi laule, mida kasutati avalikus kummardamises. Koos Heemani ja Jedutuuniga kuulutas ta ka prohvetlikult, tuues muusika saatel Jehoova Jumalale kiitust ja tänu. (1. Ajaraamat 25:1; 2. Ajaraamat 29:30) Laul 73 näitab, et vaatamata Aasafi eesõigustele, sai kurjade inimeste aineline jõukus tema usule suureks proovikiviks.
Aasafi ohtlik meelelaad
„Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt! Aga mina — minu jalad oleksid peaaegu komistanud [„kõrvale pöördunud”, NW], mu sammud oleksid kohe libisenud!” (Laul 73:1, 2) Nende sõnadega tunnustas Aasaf, et Jehoova oli Iisraeli rahva vastu hea. Eriti oli ta hea nende vastu, kes olid „puhtad südamelt”, sest nende soov oli osutada Jumalale ainulaadset andumist ja anda oma osa tema püha nime pühitsemiseks. Kui meil on selline meelelaad, õnnistame Jehoovat, rääkides tema kohta head isegi siis, kui kurjade inimeste jõukus või mingi muu olukord meie peale suure katse toob. — Laul 145:1, 2, UT.
Kuigi Aasaf oli teadlik Jehoova headusest, oleksid ta jalad õiglaselt teerajalt peaaegu kõrvale pöördunud. Ta oleks väsitava maratoni ajal justkui jäisel pinnal libastunud. Miks oli tema usk muutunud nii nõrgaks? Ta selgitas: „Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku! Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav! Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi!” — Laul 73:3—5.
Ebaõiglaste inimeste aineline jõukus tegi Aasafi nende peale kadedaks. Olgugi et nad kogusid oma varandust pettuse teel, näis talle, et nende elutee on rahulik. (Võrdle Laul 37:1.) Vaatamata nende kurjadele tegudele, näisid nad pealtnäha kaitstud olevat. Tundus, et nende elu lõpeb ilma hirmsate surmapiinadeta. Mõnikord surid nad rahuliku ja enesekindlana, teadmata midagi vaimsetest vajadustest. (Matteuse 5:3, NW) Teisest küljest kannatavad mõned Jumala sulased valulikke haigusi ja surma, kuid Jumal toetab neid ning neil on imepärane ülesäratamislootus. — Laul 43:1—3; Johannese 5:28, 29.
Paljudel kurjadel inimestel pole terviseprobleeme, mis takistaksid neid nautimast oma külluslikku toidulauda. „Nende keha on lihav”, nad on kõhukad. Lisaks sellele „nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud”, sest erinevalt rahvamassidest ei pea nad eluks hädavajalike asjade saamise pärast võitlema. Aasaf järeldas, et kurje „ei lööda nagu muid inimesi”. Iseäranis on nad kaitstud nende katsete eest, mida jumalakartlikud inimesed kogevad seetõttu, et nad keset Saatana kurja maailma Jehoova õiglastest normidest kinni peavad. — 1. Johannese 5:19.
Kurjade inimeste jõukus ajendas Aasafit jätkama: „Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond! Nende silmad on punnis lihavusest ja süda keeb üle kurjest mõtteist! Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt! Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa!” — Laul 73:6—9.
Kurjad inimesed kannavad uhkust nagu „kaelaehet”, ja nende vägivaldseid tegusid on nii palju, et need ’katavad neid nagu ülikond’. Otsusekindlalt oma tahte läbisurumisega allutavad nad teisi endale. Kurjade silmad pole toidunappusest aukus, vaid need on „punnis lihavusest”, tungides esile õgimisest põhjustatud rasvumise pärast. (Õpetussõnad 23:20) Nad on oma kavalusega nii edukad, et nende „süda” koguni ’keeb üle kurjadest mõtetest’. Nad räägivad oma pettusest uhkelt ja „kõrgilt”. Tõesti, „nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa”! Kuna neil pole ühegi taevase ega maise olendi vastu austust, teotavad nad Jumalat ja laimavad inimesi.
Ilmselt polnud Aasaf ainus, keda nähtu halvasti mõjutas. Ta ütles: „Sellepärast pöördub ta rahvas sinna ja nad rüüpavad vett täie sõõmuga! Ja nad ütlevad: ’Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?’ ” (Laul 73:10, 11) See heebrea tekst võib tähendada seda, et kurjade inimeste näilise jõukuse tõttu võtavad mõned Jumala rahva liikmed omaks vale seisukoha ja langevad seadusetute inimestega samale tasemele, öeldes: ’Jumal ei tea, mis toimub, ja ta ei tegutse seadusetuse vastu.’ Teisest küljest on selle nägemine, kuidas halvad inimesed näiliselt karistamatuses seadusetult tegutsevad, justkui kibeda rohu joomine, mis paneb õiglasi inimesi küsima: „Kuidas võib Jumal selliseid asju sallida? Kas ta ei näe, mis toimub?”
Võrreldes enda olukorda kurjade omaga, ütles Aasaf: „Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust! Päris asjata ma olen hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi; ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul!” (Laul 73:12—14) Aasafile näis, et õiglaselt elamisest pole kasu. Kurjad inimesed elasid külluses ja tõenäoliselt ’kogusid nad jõukust’ ebaausal viisil. Tundus, et nad pääsevad karistusest ka kõige halvema üleastumise puhul, kuid Aasafit löödi „kogu päeva” — alates hommikusest ärkamisest kuni õhtuse magamaheitmiseni. Talle näis, et Jehoova distsiplineerib teda igal hommikul. Kuna see ei tundunud õiglasena, pani see Aasafi usu proovile.
Mõtteviisi parandamine
Aasaf mõistis viimaks, et tema mõtteviis on väär, ja ütles: „Kui ma oleksin mõelnud: ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu! Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev, kuni ma tungisin Jumala pühisse saladusisse [„suurde pühamusse”, NW] ja mõistsin nende otsa! Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks! Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega! Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, kui sa ärkad, ei hooli nende varjukujudest!” — Laul 73:15—20.
Oli hea, et Aasaf ei hakanud kaeblema, sest selle avalik väljaütlemine, et Jehoova teenimine on kasutu, oleks võinud teha araks tema pere, mis koosnes Jumala kummardajatest, või oleks võinud õõnestada pere liikmete usku. Kui palju parem on jääda vaikseks ja teha nii nagu tegi Aasaf! Et mõista, miks tundub, et kurjad võivad takistamatult halba teha, samal ajal kui õiged kannatavad, läks ta Jumala pühamusse. Sealne ümbrus võimaldas Aasafil Jehoova kummardajate hulgas rahulikult mõtiskleda, ja tema mõtteviis paranes. Ärgem ka tänapäeval eraldagem ennast, kui see, mida me näeme, meid segadusse ajab, vaid otsigem vastuseid oma küsimustele Jumala rahvaga läbikäimise teel. — Õpetussõnad 18:1.
Aasaf hakkas mõistma, et Jumal on pannud kurjad „libedale [„pinnale”, NW]”. Kuna nende elu keerleb aineliste asjade ümber, on neil oht kogeda äkilist krahhi. Lõpuks tabab neid vanas eas surm, ja ebaausalt saadud rikkus ei kindlusta neid pikema elueaga. (Laul 49:7—13) Nende jõukus on nagu kiirelt mööduv unenägu. Õigusemõistmine võib nende tegevuse enne vanaduseni jõudmist lõpetada, sest nad lõikavad seda, mida nad külvavad. (Galaatlastele 6:7) Kuna nad on pööranud selja Temale, kes ainsana neid aidata võib, jäävad nad abitult lootusetusse seisundisse. Kui Jehoova nende vastu tegutseb, vaatab ta nende „varjukujusid” — nende toredust ja positsiooni— põlgusega.
Ole valvas oma reaktsiooni suhtes
Olles reageerinud valesti sellele, mida ta nägi, möönis Aasaf: „Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted, siis ma olin totter ega teadnud midagi; ma olin päris lojus su ees! Ometigi jään mina ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest! Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse!” — Laul 73:21—24.
Kurjade inimeste ainelise jõukuse üle ja õiglaste inimeste kannatamise üle mõtisklemine võib teha inimese südame raskeks ja kibestada teda. Sügaval Aasafi sisemuses — tema neerudes — tekitas selle olukorra segadus talle suurt valu. Jehoova silmis sai ta mõistmatu looma sarnaseks, kes reageerib ainult aistingutele. Aga Aasaf ’jäi ikka Jumala juurde, kes oli haaranud kinni ta paremast käest’. Kui meie eksime oma mõtteviisis, ent otsime Jehoovalt nõu, nagu tegi Aasaf, võtab Jumal meie käest kinni, et meid toetada ja juhtida. (Võrdle Jeremija 10:23.) Üksnes siis, kui me rakendame tema nõuanded ellu, on võimalik juhtida meid õnnelikku tulevikku. Meil tuleb mingil ajal ehk taluda alandust, aga Jehoova toob olukorda pöörde, ’võttes meid vastu ausse’.
Mõistes vajadust loota Jehoovale, lisas Aasaf: „Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga ühes olles ei meelita mind miski maa peal! Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti! Sest vaata, kes sinust eemale lähevad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes hoorusega sinust loobuvad! Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi! Issanda Jehoova peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid!” — Laul 73:25—28.
Sarnaselt Aasafiga pole meil peale Jehoova kedagi teist, kellelt võime loota tõelist julgeolekut ja lohutust. (2. Korintlastele 1:3, 4) Seega teenigem Jumalat ja kogugem varandusi taevasse, selle asemel et ihaldada kellegi maiseid rikkusi. (Matteuse 6:19, 20) See, et oleme Jehoova ees heakskiidetud seisundis, peaks valmistama meile suurimat rõõmu. Isegi juhul, kui meie liha ja süda nõrgaks jäävad, kinnitab ta meid ning annab meie südamesse kindlust, et me ei kaotaks lootust ja julgust keset raskusi. Lähedane sõprus Jehoovaga on hindamatu varandus. Sellest loobumine tooks meile hukatust, nagu kõigile neile, kes tema hülgavad. Mingem siis sarnaselt Aasafiga Jumalale ligi ja heitkem kogu oma mure tema peale. (1. Peetruse 5:6, 7) See aitab kaasa meie vaimsele heaolule ja ajendab meid teistele Jehoova imelistest tegudest jutustama.
Jää Jehoovale lojaalseks
Aasafit tegi rahutuks see, et ta nägi oma kodumaal Iisraelis kurjade inimeste õitsengut. Jehoova lojaalsete sulaste hulgas oli „kurje inimesi”, kes olid süüdi hooplemises, uhkuses, vägivallas, pilkamises ja pettuses ning kes väitsid, et Jumal ei tea, mida nad teevad. (Laul 73:1—11) Milline hoiatus! Et Jehoova Jumalale meeldida, peame hoiduma uhkuse, vägivalla, pilkamise ja ebaaususe ilmutamisest. Nagu Aasafki, „tulgu” kõik Jehoova sulased ’Jumala suurde pühamusse’, kogunedes korrapäraselt koos Tema lojaalsete kummardajatega. Tõepoolest mingu kõik, kes armastavad Jehoovat, ’Jumalale ligi’, lootes temale, et ta aitaks neil taluda neile osaks saavaid kannatusi, olenemata sellest, mida teised ütlevad või teevad. — Laul 73:12—28, NW; 3. Johannese 1—10.
Kurjade inimeste aineline jõukus võib tõepoolest meie usu proovile panna, nagu juhtus Aasafiga. Ent me võime selles katses vastu pidada, kui keskendame oma elu Jehoova teenimisele. Selle tegemise eest saame tasu, sest ’Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära meie teod ja armastuse, mida oleme osutanud tema nimele’. (Heebrealastele 6:10) Meie katsed on ’silmapilksed ja kerged’, võrreldes meie tasuga. (2. Korintlastele 4:17) Isegi 70 või 80 aastat kannatusi on vaid kui hingetõmme, kui võrdleme seda igavese õnneliku eluga, mida Jehoova oma lojaalsetele sulastele tõotab. — Laul 90:9, 10.
Ärgem eales lubagem kurjade inimeste ainelisel jõukusel vastandina meie kannatustele, mida me õigluse nimel talume, takistada meil ilmutamast usku, mis on Jumala püha vaimu vili. (Galaatlastele 5:22, 23, NW; 1. Peetruse 3:13, 14) Saatanale meeldiks, kui me jäljendaksime kurje inimesi, kelle jõukus saavutatakse sageli nende südametunnistuse arvel. Selle asemel austagem Jehoova nime, seistes vastu kiusatustele hüljata tema õiglased normid. (Sefanja 2:3) Ärgu kurvastagu meid kurjade edu, sest parimal juhul saavutavad nad ainult ainelise jõukuse. Ja mis väärtust sellel on? Seda ei saa isegi mitte võrrelda vaimse jõukusega, millest tunnevad rõõmu need, kes näitavad üles usku Suverääni Issandasse Jehoovasse.