Kuningriigi kuulutajad teatavad
„Jehoova nimi on tugev torn”
ME ELAME ebakindlal ajal. Meie näiliselt kindel elu võib üleöö muutuda, ja mõned inimesed on ootamatult sattunud suurde hädaohtu, enne kui nad sellest arugi on saanud. Ohu võivad luua poliitilised murrangud, vägivaldne ründaja, loodusõnnetus või raske haigus. Kelle poole peab kristlane pöörduma, kui ta elu on hädaohus, olgu siis tegemist mistahes juhtumiga?
David, ühes Vahitorni Ühingu harubüroos elav misjonär, leidis vastuse sellele küsimusele ühe kohutava kogemuse kaudu. Töötades autojuhina, kelle ülesandeks oli tuua kohale väljaspool harubürood elavaid vabatahtlikke Beeteli töölisi, asus ta varahommikul teele. Oli veel pime. Ta oli Rosalía peale võtnud ja möödus parajasti politseijaoskonnast, kui kuulis esimest lasku.
Seejärel toimus kõik kiiresti. Ta kuulis suurt kärgatust ja mõistis, et ühest rattakummist jookseb õhk sisinal välja. Äkki nägi ta keset teed seisvat sõdurit, kes vintpüssiga otse teda sihtis. Peaaegu samaaegselt juhtus kolm asja: rida laske tegi maastikuauto külje sõelapõhjaks ja purustas aknad; David ja Rosalía tõmbusid küüru; sõdur tulistas silmekõrguselt läbi auto tuuleklaasi.
Samal ajal kui autot tabas kuulirahe, püüdis David nii hästi kui võimalik autot peatada, olles ikka veel kummargil. Nii David kui ka Rosalía arvasid, et nad saavad surma. Nad palvetasid valjul häälel Jehoova poole ja palusid temalt kaitset. Hiljem ütles Rosalía, et neil hetkedel mõtles ta sellele, kuidas ta perekond reageerib, kui tema surmast kuulda saab!
Ikka elus!
Lasud ja puruneva klaasi klirin vaibus lõpuks ning David heitis pilgu Rosalíale. Kui ta nägi Rosalía seljal pisikest ümmargust vereplekki, jäi ta süda peaaegu seisma. Kuid selga oli tunginud klaasikild, mitte kuul. Rosalia põlved veritsesid klaasikildude tekitatud haavade tõttu, kuid muidu paistis temaga kõik korras olevat.
Sõjaväevormis mehed, kellel oli valge side käsivarrel, tulid auto juurde ja käskisid neil, käed üleval, autost välja tulla. Mees, kellel paistis olevat kõrgem auaste, pöördus sõduri poole ja ütles: „Teil ju keelati tsiviilisikute tulistamine.” Sõdur hakkas vabandama, väites, et ta kuulis laske ning arvas, et need tulid maastikuautost.
Kui David tegi teatavaks, et nemad Rosalíaga on Jehoova tunnistajad, muutus neisse suhtumine paremaks. Aga kuigi ta selgitas, mida ta oli seal parajasti tegemas, tahtsid sõdurid ikkagi neid vahistada. Ilmselt oli üks sõjaväeline fraktsioon korraldanud varastel hommikutundidel riigipöörde, ning kui David ja Rosalía maastikuautoga mööda sõitsid, võtsid need sõdurid parajasti politseijaoskonda üle.
Rosalía oli küll tugevasti vapustatud, kuid säilitas vapralt rahu, samal ajal kui David palus, et nad vabastataks. Lõpuks lubati neil lahkuda — kuid ilma autota. Neil tuli kõndida lähedalasuva maanteeni ja sõita bussiga harubüroo juurde, kus Rosalía eest haigetoas hoolitseti.
Palve vägi
David õppis sellest kogemusest nii mõndagi: seda, et eales ei saa alahinnata tõsise palve väge, ja seda, et kunagi ei tohi unustada enda kui Jehoova tunnistaja julget tutvustamist, mis on tihti kaitseks. See, et „Jehoova nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju”, võib sõnasõnaliselt paika pidada. — Õpetussõnad 15:29; 18:10; Filiplastele 4:6.
[Pildi allikaviide lk 19]
Fotografía de Publicaciones Capriles, Caracas, Venezuela