„Jehoova käsi” minu elus

JUTUSTANUD LAWRENCE THOMPSON

ÜHEL 1946. aasta hilisõhtul istusime isaga autos ja vaatlesime taevalael tantsisklevaid virmalisi. Me rääkisime sellest, kui suur on Jehoova ja kui väikesed oleme meie. Meenutasime vahejuhtumeid aastatest, mil Kanadas oli Jehoova tunnistajate töö keelu all. Isa jutustused sellest, kuidas Jehoova oma rahvast nende aastate jooksul toetanud ja juhatanud oli, avaldasid mulle sügavat muljet.

KUIGI olin ainult 13-aastane, mõistsin, kui õige see küll on, millest isa räägib. Ta tõstis esile ka seda, kui pakiline ja määratu on kuulutustöö, mida on veel vaja teha. Isa tsiteeris 4. Moosese 11:23 sõnu ja rõhutas, et Jehoova käsi ei ole tõepoolest kunagi lühike. Ainult meie usu ja usalduse puudus piirab seda, mida ta meie heaks võib teha. Ma ei unusta seda isa ja poja vahelist toredat vestlust mitte kunagi.

Noorpõlves avaldas mulle tugevat mõju Vahitorni Ühingu väljaannete, eriti 1939. aastal välja antud raamatu Salvation (Pääste) uurimine. Mul ei lähe kunagi meelest selle raamatu alguses toodud dramaatiline näide: „Rahvast täis kiirrong kihutab 160-kilomeetrise tunnikiirusega. See peab ületama umbes 90-kraadise pöörde tegeva jõesilla, mistõttu inimesed, kes istuvad rongi tagumistes vagunites, võivad näha vedurit . . . Kaks meest, kes sõidavad tagumises vagunis . . . , märkavad, et silla kaugeim sildeava on leekides ja variseb jõkke. Nad mõistavad, et nad seisavad silmitsi suure ohuga. Olukord on äärmiselt tõsine. Kas rong suudetakse peatada õigel ajal, et päästa paljude reisijate elu?”

Seda näidet kohaldades tegi see raamat järelduse: „Ka tänapäeval seisavad kõik maailma riigid ja rahvad silmitsi suurima ohuga. Jumala käsu kohaselt hoiatatakse neid peatselt saabuva Harmagedooni hävingu eest. . . . Igaüks, kellele see hoiatus on antud, peab nüüd otsustama, mida ta teeb.”

Kihutav rong, põlev sild ja kuulutustöö pakilisus sööbisid kustumatult minu mällu.

Esimesed sammud kuulutustöös

Kuulutustöös hakkasin osalema 1938. aastal, kui olin viieaastane. Henry ja Alice Tweed, kaks pioneeri (täisaegset teenijat), võtsid mind endaga kaasa, ja me rääkisime inimestega päevas 10 kuni 12 tundi. Olin nende sisukate Jehoova teenistuses veedetud päevade üle väga rõõmus. Nii tundsin ülimat rõõmu ka järgmisel aastal, kui isa ja ema lubasid mul kuulutajaks saada ja ma võisin oma tegevuse kohta aruannet andma hakata.

Nendel varajastel aastatel osalesime informatsiooni levitamiseks mõeldud rongkäikudes, kõndides piki linnade peatänavaid ning kandes rinnal ja seljal plakateid, millel olid valereligiooni paljastavad ja Jumala Kuningriiki kuulutavad hüüdlaused. Kasutasime samuti kaasaskantavaid grammofone ja esitasime nende abil Piiblil põhinevat sõnumit otse korterivaldajate ukselävel. Mängisime ette Vahitorni Ühingu presidendi J. F. Rutherfordi kõnesid, millest mõnda ma teadsin juba peast. Mul kõlab veelgi kõrvus tema ütlus: „Sageli võime kuulda, et religioon on püünis ja väljapressimine.”

Meie töö Kanadas keelustatakse

Teise Maailmasõja ajal oli Kanadas, nagu ka natslikul Saksamaal ja teisteski maades, Jehoova tunnistajate töö keelu all. Niisiis kasutasime ainult Piiblit, kuid jätkasime ikkagi Jumala poolt volitatud tööd, kuuletudes Piibli juhenditele. (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 5:29) Õppisime tulema toime politseihaarangutega meie koosolekutel ja kodudes. Samuti said meist kohtunike ees kogenud tunnistajad ja ristküsitlustele vastajad.

Saime vend Jimiga liikuvast sõidukist brošüüride ukselävedele ja verandadele viskamise meistriks. Peale selle tegutsesime kullerina ja mõnikord ka vahimehena, kui Ühendriikidesse konventidele minejad piiri ületasid.

Meie maja asus Ontario provintsis Port Arthuri (praegu Thunder Bay) linna piiril umbes hektarisuurusel maa-alal, mida ümbritsesid puud ja põõsad. Me pidasime lehma, vasikat, sigu ja kanu — see kõik maskeeris suurepäraselt meie tegevust, kui me abistasime noori kaaskristlasi, keda jälitati, selleks et neid Jumala Kuningriigi kuulutamise pärast vangistada.

Öösiti sõitsid meie kõrvalisse aeda ja sealt jälle välja autod, veoautod ja veokid noorte kristlastega. Me majutasime, peitsime, varjasime ja ka toitsime neid noori ning saatsime nad seejärel uuesti teele. Mu isa ja ema ning need teised algusaegade kaastöölised olid kõik tulihingelised sulased, kes mõjutasid minugi noort südant nii, et ma hakkasin Jehoova Jumalat teenima ja armastama.

Augustis 1941 pühendasin oma elu Jehoovale ja mind ristiti väikeses järves sügaval metsas. Hilisõhtul oli onni lambivalgele meid üsna palju selle sündmuse puhul kokku tulnud. Ilmselt meid milleski kahtlustades tegi politsei valveringkäigu, uurides kogu selle aja jooksul prožektorite abil hoolikalt järve, kuid ei avastanud meid.

Täisaegse teenimise mitu tahku

Aastal 1951 lõpetasin ma keskkooli, ja selleks et jõuda Ontariosse Cobourgi, mulle pioneerteenistuseks määratud piirkonda, võtsin ette umbes 1600 kilomeetri pikkuse reisi. Sealne kogudus oli väike ning mul ei olnud pioneeritöökaaslast. Kuid pidasin meeles, et Jehoova käsi ei ole kunagi lühike, ja üürisin toa, tegin ise endale süüa ning olin õnnelik, et teenin Jehoovat. Järgmisel aastal kutsuti mind teenima Vahitorni Ühingu Toronto harubüroosse. Seal sain mitu väärtuslikku õppetundi, mis valmistasid mind ette Kuningriigi teenimiseks tulevikus.

Pärast seda kui ma olin Torontos üle ühe aasta pioneerina teeninud, abiellusin Lucy Trudeau’ga, ja 1954. aasta talvel määrati meid pioneerteenistusse Quebeci provintsis asuvasse Lévis’ linna. Ilm oli lõikavalt külm; meid hirmutasid rahvajõukude ja politseinike korduvad rünnakud; väljakutseks oli ka prantsuse keele õppimine. Kõige selle jooksul ei jäänud Jehoova käsi kunagi lühikeseks, nii et kuigi tuli ette raskeid aegu, sai meile osaks ka rikkalikult õnnistusi.

Näiteks paluti meil üle vaadata kaks laeva (Arosa Star ja Arosa Kulm), mida Ühing kavatses kasutada delegaatide sõidutamiseks 1955. aastal Euroopas toimuvatele suurtele rahvusvahelistele konventidele. Kuigi selle laevanduskompanii juhtivtöötajad olid Ühinguga asjade ajamise pärast mures, osutasid nad vastutulelikkust, mis tõi meile pingelise teenimise ajal Quebecis meeldivat kergendust.

Sügisel 1955 kutsuti mind teenima reisiva ülevaatajana, ja see talv möödus meil jäise Ontario põhjaosa kaugeid kogudusi külastades. Järgmisel aastal käisime Ühendriikides Vahitorni Gileadi Piiblikoolis ja pärast seda määrati meid misjonärideks Lõuna-Ameerikasse Brasiiliasse.

Pühendusime kogu südame ja hingega oma uuele ülesandele ning peatselt olime võimelised kuulutama ja õpetama portugali keeles. 1957. aasta alguses määrati mind jälle reisivaks ülevaatajaks. Nüüd tuli põhja jäise külmuse asemel võidelda kõrvetava kuumusega. Pidime palju kordi peatuma ja kingadest põletavaid liivateri välja puistama või suhkruroogu raiuma, et seda mäludes oma jõuvarusid taastada. Kuid oli ka õnnistusi.

Regente Feijo linnas rääkisin politseiülemaga, mispeale ta andis korralduse sulgeda kõik kauplused ja käskis kõigil linnaväljakule minna. Seal ühe laialehise õitseva puu all pidasin kogu linnarahvale piiblilise kõne. Praegu on seal üks Jehoova tunnistajate kogudus.

Kasvatasime oma lapsed üles Brasiilias

Kui Lucy jäi 1958. aastal rasedaks, seadsime end sisse Juiz de Forasse ja teenisime eripioneeridena. Järgmise kahe aasta jooksul sündisid meile tütred Susan ja Kim. Nad osutusid teenimises tõeliseks õnnistuseks, kuna nad said linna vaatamisväärsuseks. Kui me neid vankriga piki munakivisillutisega tänavaid lükkasime, tulid inimesed välja neid vaatama. Kuna Recifes, mis asub ekvaatorist veidi lõuna pool, oli Kuningriigi kuulutajate järele suur vajadus, kolisime sellesse äärmiselt kuuma paika.

Aastal 1961 sain ka lisaks São Paulosse konvendile lennata soovivate tunnistajate sõidu korraldamisele ka ise sellel meeldejääval konvendil käia. Kui me umbes 20 minutit lennanud olime, sööstis lennuk äkitselt otse maa suunas, paisates reisijad salongi laiali. Lennuki sisemus oli segi paisatud, istmed tulid oma kinnituskohtadelt lahti, reisijad said kõvasti muljuda ja nende haavad veritsesid. Õnneks suutis piloot lennuki kukkumisest päästa ja me maandusime ohutult. Ükski meist ei olnud tõsiselt vigastatud, nii et me saime São Paulosse teise lennukiga edasi sõita. Nautisime seda imelist konventi, kuid tõotasin endale, et ma ei lenda enam kunagi!

Aga kui ma konvendilt koju tagasi jõudsin, ootas mind uus ülesanne. Ma pidin hoolitsema Piauí osariigis Teresina lähedal asuvas sügavas džunglis toimuva konvendi eest. Mul tuli sinna lennata. Hirmunud, nagu ma olin, võtsin Jehoova käele toetudes selle ülesande vastu.

Aastal 1962 sündis Recifes meile poeg Greg. Kuigi oma suurenenud pere tõttu ei saanud ma enam pioneerteenistuses osaleda, suutsin ma siiski sealsele väikesele kogudusele positiivset mõju avaldada. Lapsed olid alati innukalt valmis koos meiega teenimises osalema, sest me tegime selle neile huvitavaks. Igaüks neist oskas alates kolmandast eluaastast ustel esitlusi teha. Meil oli alati harjumuseks koosolekutel käia ja põlluteenistuses osaleda. Isegi siis, kui üks pereliige oli haige ja keegi teine pidi temaga koju jääma, läksid teised ikkagi koosolekule või põlluteenistusse.

Kõigi nende aastate jooksul rääkisime regulaarselt koos perega laste koolitööga seotud probleemidest ja nende elu eesmärgist, valmistades neid ette eluaegseks teenimiseks Jehoova organisatsioonis. Me olime ka hoolikad, et nad ei satuks nõrgestavate mõjude alla, nagu näiteks televisioon. Me ei muretsenud endale televiisorit enne, kui lapsed teismeliseks said. Ja kuigi meil oli raha, ei rikkunud me neid materiaalsete asjadega. Näiteks ostsime ainult ühe jalgratta, mida nad kolmekesi kordamööda kasutada said.

Me tegutsesime koos nii palju kui see oli võimalik: mängisime korvpalli, käisime ujumas ja tegime perega väljasõite. Meie sõidud olid seotud kristlike konventide ja eri maade Beeteli kodude külastamisega. Nendel reisidel oli meil aega koos vabalt rääkida, ja nii saime Lucyga õppida tundma seda, mis on meie laste südames. Oleme Jehoovale nii tänulikud nende meeldivate aastate eest!

Lõpuks jätsid need kümme troopikas ekvaatori lähedal veedetud aastat Lucy tervisele oma jälje. Seetõttu olime rõõmsad, kui meid määrati selle piirkonna lõunapoolsesse, mõõdukama kliimaga Paraná osariiki Curitibasse.

Tagasi Kanadasse

Kui olin Lucyga 20 aastat Brasiilias olnud, läksime aastal 1977 koos lastega tagasi Kanadasse, et hoolitseda minu põdura isa eest. Milline kultuurišokk see kolimine meie perele küll oli! Kuid vaimses mõttes ei olnud see šokk, sest jätkasime samal kombel armastava kristliku vennaskonnaga läbikäimist.

Kui meie tütred Kanadas järgemööda täisaegsesse pioneerteenistusse astusid, sai täisaegne teenimine meie pere ühistegevuseks. Kõik andsid perekondlikule ettevõtmisele oma osa. Kogu osaajalisest tööst saadud sissetulek pandi summa hulka, mis olid mõeldud selleks, et hoolitseda kodu ning kolme auto eest, mida me hõredalt asustatud territooriumil töötamiseks vajasime. Igal nädalal rääkisime pärast perekondlikku uurimist oma pere plaanidest. Need vestlused aitasid igaühel mõista, mis plaanid tal on ja milliseid otsuseid ta oma elus langetab.

Ka meie poeg Greg, nagu tema vanemad õedki, oli oma eesmärgiks seadnud täisaegse teenimise. Juba viieaastaselt väljendas ta oma soovi teenida Ühingu harubüroos, mida kutsutakse Beeteliks. Ta ei kaotanud kunagi seda eesmärki silmist, ja pärast keskkooli lõpetamist küsis ta emalt ja minult: „Mis te arvate, kas ma peaksin Beeteli avalduse täitma?”

Kuigi südamel oli raske lasta pojal lahkuda, vastasime kõhklemata: „Kuskil mujal ei ole Jehoova käsi sulle nii lähedal kui Beetelis — Jehoova organisatsiooni südames.” Kahe kuu möödudes oli ta Kanada Beetelis. See juhtus 1980. aastal, ja ta on seal siiani teeninud.

Meile Lucyga tõid 1980-ndad aastad uusi väljakutseid. Jõudsime tagasi sinna, kust alustasime — olime jäänud kahekesi. Selleks ajaks oli Susan abiellunud ja osales koos oma abikaasaga pioneerteenistuses, ning nii Kim kui Greg teenisid Beetelis. Mida me peaksime tegema? See küsimus sai kiiresti vastuse 1981. aastal, kui meid kutsuti teenima ühte portugalikeelsesse ringkonda, mis võtab Kanadas enda alla umbes 2000 kilomeetri laiuse ala. Me tunneme sellest reisivast tööst siiamaani rõõmu.

Hiljem Kim abiellus ning käis Gileadis, ja ta teenib praegu koos oma abikaasaga ringkonnatööl Brasiilias. Susan ja tema abikaasa on siiani Kanadas ja kasvatavad kahte last; Susani abikaasa teenib pioneerina. Kuigi meie perekond on viimastel aastatel täisaegse teenimise mitmesuguste ülesannete tõttu füüsiliselt lahutatud, oleme jäänud vaimselt ja emotsionaalselt lähedaseks.

Igatseme väga koos Lucyga näha helget tulevikku, mil meie perekond saab elada puhastatud maal. (2. Peetruse 3:13) Nagu vanaaja Mooseski, oleme otseselt kogenud, et vastus 4. Moosese 11:23 esitatud retoorilisele küsimusele peab tõesti paika: „Kas Jehoova käsi on jäänud lühemaks? Nüüd sa saad näha, kas mu sõna sulle tõestub või mitte!” Tõepoolest, miski ei saa takistada Jehoovat õnnistamast oma sulaseid, kes teda kogu hingest teenivad.

[Pilt lk 25]

Koos oma naise Lucyga