Nemad otsisid õiget religiooni

MÕNED inimesed on lapsepõlvest alates elu kohta käivatele küsimustele rahuldavaid vastuseid otsinud. Noorena võtsid nad ehk osa religioossetest kombetalitustest. Kuid paljud neist on leidnud, et ei saadud vastused ega kiriklikud rituaalid ole aidanud neil tegelikult eluprobleemidega toime tulla.

Nad võivad öelda, et nad kuuluvad ikka veel oma vanemate religiooni, kuigi võtavad religioossetest kombetalitustest harva osa. Vastavalt anglikaani kiriku piiskopi sõnadele on neile jäänud vaid kasutud usuraasukesed. Nad on religiooni kuskile tagasahtlisse ära pannud. Teised, kelles tekitab vastikust silmakirjalikkus, mida nad religioossetes ringkondades näevad, on religiooni täielikult hüljanud. Kuid oma küsimustele elu kohta pole nad vastuseid leidnud.

Miks mõned tõsiselt kahtlevad

Enamik inimesi teab, et paljudel kirikutel on toimkondi, kelle ülesandeks on abistada kodutuid, jagada toitu puudustkannatajatele ning toetada kultuurisündmusi. Ent peaaegu iga päev kuulevad nad ka uudiseid vägivallast ja verevalamistest, mille juured ei peitu üksnes mittekristlaste religioonis, vaid ka nende religioonis, kes väidavad end olevat kristlased. Kas meid peaks üllatama, kui nad kahtlevad, kas sellise vägivallaga seotud rühmitused tegelevad ikka õige religiooniga?

Paljud religioosse kasvatuse saanud inimesed olid kord arvamusel, et kirikute toetusel tegutsevad lastekodud on tore asi. Kuid viimastel aastatel on neid kohutanud teated sellest, et üha suuremat hulka preestreid süüdistatakse nende hoolde usaldatud laste seksuaalses kuritarvitamises. Algul arvasid inimesed, et süüdi on ainult üksikud preestrid. Nüüd mõtlevad mõned, kas ei ole mitte kirikus endas midagi täiesti viltu.

Mõned, nagu näiteks Eugenia, olid kord oma religiooniga tihedalt seotud. Argentinas kasvanud noorena oli ta nende hulgas, kes tegid palverännakuid, kummardamaks Itatí Neitsit. Ta elas 14 aastat nunnakloostris. Seejärel lahkus ta sealt, et ühineda rahvusvahelise usulis-poliitilise rühmitusega, kes toetas revolutsiooni teel koheste põhjalike muudatuste tegemist ühiskonna sotsiaal- ja majandusstruktuuris. Nähtu ja kogetu põhjal kaotas ta usu ning lootuse Jumalasse. Tegelikult ei otsinudki ta religiooni, millesse ta võiks uskuda. Ta soovis vaid leida teed, kuidas tagada nende õigused, kes on vaesed — ning peale selle sõpra, keda ta võiks usaldada.

Teised näevad, mis kirikutes toimub, ning hoiavad neist eemale. Üks ateist, kelle arvamused avaldati 1991. aastal ajakirjas „Sputnik”, ütles avameelselt: „Ma ei näe mingisugust olulist erinevust paganliku ning kristliku mütoloogia iseloomulike tunnuste vahel.” Näitena kirjeldas ta pidulikku rongkäiku, kus preestrid, riietatuina kuldtikandiga kaunistatud talaaridesse, kandsid aeglaselt läbi Moskva tänavate sarkofaagi, milles oli muumia. See oli „kristliku õigeusupühaku” surnukeha, mis viidi muuseumist üle kirikusse, ja see meenutas autorile muistse Egiptuse preestreid ning muumiaid. Ta tuletas meelde ka seda, et nagu Moskva rongkäigus osalejad uskusid „kristlikku Kolmainsusse”, nii olid ka egiptlased kummardanud jumalate kolmikut: Osirist, Isist ja Horost.

Seesama autor ütles, et kristliku armastuse käsitusele — „Jumal on armastus” ja „armasta oma ligimest” — ei leidu vastet paganlikus Egiptuses. Kuid ta täheldas järgmist: „Vennaarmastus ei ole võidutsenud maailmas, isegi mitte selles maailma osas, mis nimetab end kristlikuks.” Seejärel rääkis ta halvast viljast, mida on kandnud kiriku pidev sekkumine riigi asjadesse. See, mida ta nägi, ei andnud talle põhjust arvata, et ristiusumaailma kirikud pakuvad seda, mida ta otsib.

Vastandina sellele on teised leidnud rahuldavaid vastuseid, kuid mitte ristiusumaailma kirikutest.

Ta sai teada tõe surnute kohta

Magdalena, kes on praegu 37-aastane, elab Bulgaarias. Pärast oma äia surma aastal 1991 oli ta väga masendunud. Ikka ja jälle küsis ta endalt: kuhu surnud lähevad? kus on minu äi? Ta läks kirikusse ning palvetas kodus ikooni ees, kuid ta ei saanud mingeid vastuseid.

Siis helistas talle aga naaber ühel päeval ja kutsus teda enda poole. Naabrile oli külla tulnud noormees, kes uuris Piiblit Jehoova tunnistajatega. Magdalena kuulas, mida ta rääkis Jumala Kuningriigist ning Tema eesmärgist muuta maa paradiisiks, kus inimesed saaksid igavesti õnnelikena elada. Laual oli raamat Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal. Selle abil juhtis noormees tema tähelepanu piiblitekstile Koguja 9:5, kus öeldakse: „Surnud ei tea enam midagi.” Tol õhtul luges Magdalena raamatut edasi. Ta sai teada, et pärast surma ei ela inimesed edasi ei taevas ega põrgus; nad ei tea enam midagi, otsekui oleksid nad sügavas unes. Ta võttis rõõmuga vastu kutse tulla Jehoova tunnistajate kohaliku koguduse koosolekule. Pärast koosolekut oli ta nõus hakkama korrapäraselt Piiblit uurima. Ta pani koosolekul tähele, kuidas Jehoova poole palves pöörduti, ning ta hakkas ka ise Jehoovalt abi paluma, et saada võitu ühest sügavalt juurdunud nõrkusest. Pärast seda kui tema palvele vastati, teadis ta, et on leidnud õige religiooni.

Nad leidsid elu, millel on mõte

André kasvas üles rangelt katoliiklikus kodus Belgias ja ta oli teeninud kohaliku preestri abilisena. Ent tolle aja jooksul nägi ta asju, mis õõnestasid tema lugupidamist kiriku vastu. Seetõttu oli ta katoliiklane vaid nime poolest.

Ta oli 15 aastat professionaalne jalgpallur olnud. Kord, kui tema meeskond mängis ühel turniiril Itaalias, kutsuti nad paavsti juurde audientsile. See külastus ei pakkunud midagi vaimselt ülesehitavat, ning paavsti ümbritsenud ilmalik rikkus häiris Andréd. Tema kahtlused seoses kirikuga süvenesid. Tema eraelu ei olnud kahe purunenud abielu tõttu õnnelik. Maailma olukord tekitas temas pettumust. Aastal 1989 kirjutas ta oma päevikusse: „Mis mõte on kõigil meie ümber toimuvatel nõmedustel?” Omaenda religioonist ta oma küsimustele vastust ei leidnud.

Aastal 1990, mil André jalgpallitreenerina Islandil töötas, sai ta kokku Jehoova tunnistajate misjonäri Iirisega. Ta võttis vastu kirjandust ja palus misjonäril tagasi tulla. Viimane tuligi tagasi koos oma mehe Kjelliga. Kui nad siis maha istusid ning Andréga rääkima hakkasid, sai selgeks, et ta on Piibli mõistmisest sügavalt huvitatud. Tema naine Ásta oli samuti huvitatud. Keskpäeviti jäi Andrél treeningute keskel kolm tundi vaba aega ja nad otsustasid seda aega Piibli uurimiseks kasutada. „Piibli uurimine kosutab mind rohkem kui lihtsalt puhkamine,” ütles ta. Järk-järgult said nad Piiblist oma küsimustele vastused. Pikkamisi kasvas nende usk Jehoovasse ja tema Kuningriiki. Piibli hiilgavad tõotused rahulikust uuest maailmast, maailmast, mis on vaba „kõigist nõmedustest”, muutusid neile reaalsuseks. Nii André kui ka Ásta jagavad nüüd endi vastleitud usku teistele.

Magdalena, André ja Ásta on kindlad, et nad on lõpuks leidnud õige religiooni. Ka Eugenia leidis pärast seda, kui ta oli püüdnud maailma probleeme poliitiliste vahendite kaudu lahendada, Jehoova tunnistajate keskelt religiooni, mis tundus tema meelest õige olevat. Aga mis määrab tegelikult selle, kas religioon on õige? Vaata palun järgmist artiklit.

[Pilt lk 7]

Korrapärane Piibli uurimine koos Jehoova tunnistajatega aitab rohkem kui viiel miljonil inimesel oma küsimustele rahuldavaid vastuseid leida