Mis on juhtunud võimuga?

MÕTLEVAD inimesed teavad, kui vajalik on võimu olemasolu. Ilma ühegi võimustruktuurita valitseks inimühiskonnas peagi täielik segadus. Seepärast teatab prantsuse klassikaline konstitutsiooniõiguse käsiraamat: „Igas inimrühmas võib leida kahte liiki inimesi: neid, kes käsivad, ja neid, kes kuuletuvad, neid, kes teevad korraldusi, ja neid, kes neid täidavad, juhte ja liikmeid, valitsejaid ja valitsetavaid. . . . Võimu olemasolu võib täheldada igas inimühiskonnas.”a

Ometi on alates Teisest maailmasõjast ja eriti alates 1960-ndatest aastatest võimusse suhtumine muutunud. Seda perioodi kommenteerides räägib prantsuse Encyclopædia Universalis „hierarhia- ja võimuvastasest kriisist”. Selline kriis ei üllata Piibli uurijaid. Apostel Paulus ennustas: „Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, Jumala teotajad, sõnakuulmatud vanematele, . . . leppimatud, . . . ohjeldamatud, jõhkrad, . . . upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad.” — 2. Timoteosele 3:1—4, UT.

Võimukriis

See prohvetiennustus kirjeldab tabavalt meie päevi ja aega. Võimu vastu seistakse igal tasandil: perekonnas, koolis, ülikoolis, äriettevõttes, kohalikus ja üleriigilises valitsuses. Seksuaalrevolutsioon, ehtne rapmuusika, üliõpilaste meeleavaldused, kooskõlastamata streigid, passiivne vastupanu riigivõimule ja terrorismiaktid — kõik see märgistab igasuguse lugupidamise kadumist võimu vastu.

Prantsuse Riigiõiguse Instituudi ja Pariisi päevalehe Le Monde poolt organiseeritud sümpoosionil Pariisis nentis professor Yves Mény: „Võim saab olemas olla vaid siis, kui ta toetub seaduslikkusele.” Üks praegusaja võimukriisi põhjusi on see, et paljud kahtlevad, kas võimul olevatel inimestel on selleks seaduslik õigus. See tähendab, nad kahtlevad nende õiguses võimul olla. Ühest küsitlusest selgus, et 1980-ndate aastate alguses pidas 9 protsenti Ühendriikide elanikkonnast, 10 protsenti Austraalia, 24 protsenti Suurbritannia, 26 protsenti Prantsusmaa ja 41 protsenti India elanikkonnast oma riigi valitsust ebaseaduslikuks.

Inimene seadusliku võimu otsinguil

Vastavalt Piiblile oli inimene algselt Jumala otsese võimu all. (1. Moosese 1:27, 28; 2:16, 17) Kuid juba päris alguses nõudsid inimesed endale moraalset sõltumatust oma Loojast. (1. Moosese 3:1—6) Olles hüljanud teokraatia ehk Jumala valitsuse, pidid nad leidma teistsuguseid võimusüsteeme. (Koguja 8:9) Mõned panid oma võimu maksma jõu abil. Nende jaoks oli jõud õigus. Piisas sellest, et nad olid küllalt tugevad, et oma tahet läbi suruda. Ometigi tundis enamik vajadust oma valitsemisõigus seaduslikult kinnitada.

Kõige kaugematest aegadest alates on paljud valitsejad teinud seda nii, et ütlesid end kas olevat jumala või olevat saanud võimu jumalatelt. See on seesama müütiline käsitlus „pühast kuningavõimust”, mida väitsid endal olevat Mesopotaamia esimesed valitsejad ja muistse Egiptuse vaaraod.

Aleksander Suur, temale järgnenud hellenistlikud kuningad ja paljud Rooma keisrid väitsid end samuti jumalad olevat ning lausa nõudsid, et neid kummardataks. Sellistele valitsejatele alluvaid süsteeme tunti „valitsejakultustena”, ja nende eesmärk oli ühendada paljud vallutatud rahvad ühe valitseja võimu alla. Valitseja kummardamisest keeldumine mõisteti hukka kui riigile vastuhakk. Professor Ernest Barker kirjutas raamatus The Legacy of Rome: „[Rooma] keisri jumalustamine ja temale ta jumalikkuse tõttu osutatav truudus oli ilmselgelt impeeriumi aluseks või igatahes impeeriumit siduvaks teguriks.”

See pidas paika isegi pärast seda, kui keiser Constantinus (valitses aastatel 306—337 m.a.j.) „kristluse” seaduslikuks tunnistas ja keiser Theodosius I (valitses aastatel 379—395 m.a.j.) selle hiljem Rooma impeeriumi riigiusuks kuulutas. Mõnda „kristlikku” keisrit kummardati jumalana kogunisti viienda sajandini m.a.j.

„Kaks võimu”, „kaks mõõka”

Kui paavstivõim tugevnes, muutusid probleemid kiriku ja riigi vahel teravaks. Seepärast tõi paavst Gelasius I viienda sajandi lõpus m.a.j. esile „kahe võimu” põhimõtte: paavstide püha võim on olemas samaaegselt kuningate kuningliku võimuga — kusjuures kuningad alluvad paavstidele. Hiljem arenes see põhimõte „kahe mõõga” doktriiniks: „Vaimse mõõga hoidsid paavstid endale, andes ilmaliku mõõga ilmalikele valitsejatele, kuid viimased pidid sellest hoolimata kasutama ilmalikku mõõka vastavalt paavstide juhenditele.” (The New Encyclopædia Britannica) Selle doktriini põhjal väitis katoliku kirik keskajal endal olevat õiguse kroonida keisreid ja kuningaid, et kinnitada seaduslikult nende võimu, põlistades seega „püha kuningavõimu” muistset müüti.

Kuid seda ei tohiks segi ajada niinimetatud kuningate jumaliku õigusega, hilisema ideega, mis oli mõeldud poliitiliste valitsejate vabastamiseks paavstivõimu alt. Jumaliku õiguse teooria ütleb, et kuningad saavad oma valitsusvõimu otse Jumalalt, mitte aga Rooma paavsti kaudu. Teos New Catholic Encyclopedia teatab: „Ajal, mil paavst riigipeade üle kõikehaaravat vaimset ja isegi ilmalikku võimu rakendas, andis jumaliku õiguse idee rahvusriikide kuningatele õiguse kinnitada, et nende võim on sama jumalik kui paavsti võim.”b

Üldrahvaliku suveräänsuse müüt

Aja möödudes mõtlesid inimesed välja teisi võimuallikaid. Üks neist oli rahva suveräänsus. Paljud usuvad, et see idee tekkis Kreekas. Ent muistset kreeka demokraatiat rakendati ainult mõnes linnriigis ja isegi nendes hääletasid ainult meeskodanikud. Naised, orjad ja seal alaliselt elavad muulased — kes moodustasid arvestuste kohaselt pool kuni neli viiendikku elanikkonnast — jäeti välja. Vaevalt küll, et see oli üldrahvalik suveräänsus!

Kes pani aluse rahva suveräänsuse ideele? On üllatav, et selle võtsid keskajal kasutusele roomakatoliku teoloogid. Thomas Aquinost arvas 13. sajandil, et kuigi suveräänsus lähtub Jumalast, kuulub see rahvale. See idee võitis populaarsuse. Teoses New Catholic Encyclopedia öeldakse: „Seda ideed, mille järgi võimu allikaks on rahvas, toetas valdav enamus 17. sajandi katoliku teolooge.”

Miks panid rahva suveräänsuse ideele aluse sellise kiriku teoloogid, kus rahval ei olnud mingisugust hääleõigust paavsti, piiskopi või preestri valimisel? Sellepärast, et mõned Euroopa kuningad muutusid paavstivõimu all üha rahutumaks. Üldrahvaliku suveräänsuse teooria andis paavstile võimu keiser või monarh vajaduse korral kukutada. Ajaloolased Will ja Ariel Durant kirjutasid: „Üldrahvaliku suveräänsuse pooldajate seas oli palju jesuiite, kes nägid selles vaates abivahendit, millega nõrgestada kuninglikku võimu ja säilitada paavstivõimu. Kardinal Bellarmin arutles, et kui kuningate võim on pärit rahvalt ja seepärast allub sellele, siis allub see võim ilmselgelt paavstide võimule . . . Hispaania jesuiit Luis Molina järeldas, et rahvas võib ilmaliku võimu allikana ebaõiglase kuninga õigusega — ent korra järgi toimides — troonilt tõugata.”

„Korra järgi toimimist” dirigeeriks loomulikult paavst. Selle kinnituseks tsiteerib prantsuse katoliiklik teos Histoire Universelle de l’Eglise Catholique teost Biographie universelle, kus öeldakse: „Bellarmin . . . õpetab levinud katoliikliku doktriinina seda, et vürstid saavad võimule rahva valikul ja et rahvas saab seda õigust kasutada ainult paavsti mõju all.” (Meie kursiiv.) Seega sai üldrahvalikust suveräänsusest tööriist, mida paavst sai kasutada selleks, et mõjutada valitsejate valimist, ja vajaduse korral ka selleks, et neid troonilt tõugata. Veel hiljemgi on see võimaldanud katoliiklikul hierarhial mõjutada katoliiklastest hääletajaid rahvaesinduslikes demokraatlikes riikides.

Praegusaja demokraatlikes riikides põhineb valitsuse seaduslikkus niinimetatud „valitsetavate nõusolekul”. Kuid parimal juhul on see „enamuse nõusolek”, ja hääletajate ükskõikse suhtumise pärast ning poliitiliste manipulatsioonide pärast on see „enamus” tegelikkuses tihtipeale vaid elanikkonna vähemus. Tänapäeval ei tähenda „valitsetavate nõusolek” tihti mitte midagi rohkemat kui lihtsalt „valitsetavate soostumist ehk alistumist”.

Rahvusliku suveräänsuse müüt

Püha kuningavõimu müüt, mida edendasid esimesed paavstid, andis kuningate jumalikuks õiguseks muutudes paavstivõimule tagasilöögi. Üldrahvaliku suveräänsuse teooria osutus samamoodi bumerangiks, mis tabas katoliku kirikut. Ilmalikud filosoofid, nagu inglased Thomas Hobbes ja John Locke ning prantslane Jean Jacques Rousseau, mõtisklesid 17. ja 18. sajandil üldrahvaliku suveräänsuse idee üle. Nad arendasid välja „ühiskondliku lepingu” ehk valitsejate ja valitsetavate vahelise lepingu teooria variandid. Nende põhimõtted ei rajanenud mitte teoloogial, vaid „loodusõigusel”, ja nende käsitus kulmineerus ideedes, mis kahjustasid tõsiselt katoliku kirikut ning paavstivõimu.

Natuke aega pärast Rousseau surma puhkes Suur Prantsuse revolutsioon. See revolutsioon hävitas küll mõned seaduslikkuse ideed, kuid lõi samas uue, rahvusliku suveräänsuse idee. Teos The New Encyclopædia Britannica kommenteerib: „Prantslased hülgasid kuningate jumaliku õiguse, aadelkonna mõjuvõimu, roomakatoliku kiriku eesõigused.” „Kuid,” ütleb Britannica, „revolutsiooni ajal valmis uus väljamõeldis, rahvusriik.” Revolutsionäärid vajasid seda uut „väljamõeldist”. Miks?

Sellepärast, et selle süsteemi all, mida Rousseau oli pooldanud, oleks valitsejate valimise korral kõikidel kodanikel olnud võrdne sõnaõigus. Selle tulemuseks oleks olnud demokraatia, mis rajaneb põhimõttel, et valimisõigus on igal inimesel — mida aga Suure Prantsuse revolutsiooni juhid heaks ei kiitnud. Professor Duverger selgitab: „Just selleks, et vältida niisugust tulemust, tulemust, mida ei soovitud näha, mõtlesid Asutavas Kogus olnud kodanlased aastatel 1789 kuni 1791 välja rahvusliku suveräänsuse teooria. Nad samastasid inimesed ’Rahvaga’, keda nad pidasid reaalseks iseseisvaks olelusvormiks, mis on selgesti eristatav oma koostisosadest. Ainult Rahval on oma esindajate kaudu õigus suveräänsusele ja selle kasutamisele . . . Kuigi rahvusliku suveräänsuse doktriin paistab olevat demokraatlik, ei ole see kaugeltki tõeliselt demokraatlik, kuna seda saab kasutada praktiliselt iga valitsusvormi, eriti aga autokraatia õigustamiseks.” (Tema kursiiv.)

Inimeste pingutused on luhtunud

Rahvusriigi tunnustamine võimu seadusliku allikana viis natsionalismini. Teos The New Encyclopædia Britannica ütleb: „Tihtipeale arvatakse, et natsionalism on väga vana; mõnikord peetakse seda ekslikult poliitilise käitumise püsiteguriks. Tegelikult võib selle esimesteks jõulisteks avaldusteks pidada Ameerika ja Prantsuse revolutsioone.” Nendest revolutsioonidest alates on natsionalism haaranud endasse Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Euroopa, Aafrika ja Aasia. Julmad sõjad on natsionalismi nimel seaduslikuks tunnistatud.

Briti ajaloolane Arnold Toynbee kirjutas: „Natsionalismi vaim on uue Demokraatia-nimelise veini hapu käärollus Hõimkondluse vanades pudelites. . . . See kummaline kompromiss Demokraatia ja Hõimkondluse vahel on olnud meie tänapäeva läänemaailma praktilises poliitikas kaugelt kangem kui Demokraatia ise.” Natsionalism ei ole maailma rahurikkaks teinud. Toynbee ütles: „Ususõdadele on pärast lühikest hingetõmbeaega järgnenud Natsionalismisõjad; ja meie tänapäeva läänemaailmas kujutavad religioosse fanatismi vaim ning rahvusliku fanatismi vaim endast ilmselgelt üht ja sedasama õelat kirge.”

„Püha kuningavõimu”, „kuningate jumaliku õiguse”, „üldrahvaliku suveräänsuse” ja „rahvusliku suveräänsuse” müütide abil on valitsejad püüdnud oma võimu kaasinimeste üle seaduslikult kinnitada. Ent olles vaadelnud inimvalitsejate tegusid, ei saa kristlane jätta nõustumata Saalomoni mõttega: „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha!” — Koguja 8:9.

Selle asemel et kummardada poliitilist Riiki, kummardavad kristlased Jumalat ning tunnustavad teda kogu võimu seadusliku allikana. Nad nõustuvad laulukirjutaja Taavetiga, kes ütles: „Sinul, Jehoova, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal! Sinul, Jehoova, on kuningriik [„suveräänsus”, The New Jerusalem Bible] ja sa oled ennast tõstnud kõigile peaks!” (1. Ajaraamat 29:11) Ometigi ilmutavad nad austusest Jumala vastu kohast lugupidamist võimu vastu nii ilmalikus kui ka vaimses valdkonnas. Seda, kuidas ja miks nad saavad seda rõõmsameelselt teha, uuritakse kahes järgmises artiklis.

[Allmärkused]

[Pilt lk 15]

Katoliku kirik väitis endal olevat autoriteedi kroonida keisreid ja kuningaid

[Allikaviide]

Karl Suure pühitsemine: Bibliothèque Nationale, Paris