Kuningriigi kuulutajad teatavad

Kuulutamine rahutul ajal

APOSTEL Paulus kuulutas ette, et „viimseil päevil tuleb raskeid aegu”. (2. Timoteosele 3:1) Kui õigeks on need sõnad küll osutunud! Inimesed, kes elavad Kesk-Ameerikas Salvadoris, on juba pikka aega kogenud seda kurba tõsiasja. Üle kümmekonna aasta möllas sellel maal kodusõda, mis tõi viletsust ja surma tuhandetele inimestele. Sõda on nüüd küll läbi, kuid viletsus kestab. Pärast sõja lõppu on kuritegevus järsult kasvanud. Üks kohalik telekommentaator tõdes hiljuti: „Vägivallast ja röövimisest on meil saanud lausa igapäevane nähtus.”

Ka Jehoova tunnistajad ei ole selle kuriteotulva eest kaitstud. Vargad on sisse murdnud mitmesse kuningriigisaali ja varastanud sealt helivõimendusseadmeid. Nii mõnelgi korral on relvastatud noortejõugud tormanud kristlike koosolekute ajal kuningriigisaalidesse ja varastanud kohalolijatelt raha, käekelli ja muud väärtuslikku. Röövlid on mitmed tunnistajad nende igapäevatoimetuste juures isegi tapnud.

Vaatamata nendele takistustele, on Jehoova tunnistajad Salvadoris hea sõnumi kuulutamist tublilt jätkanud. Nad teevad seda, kuuletudes Pühakirja käsule: „Kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi.” (Markuse 13:10) Siin maal on ikka veel palju inimesi, kes janunevad Kuningriigi lootuse järele, mida Piibel pakub, ja tunnistajad püüavad igaüheni neist jõuda. Eraviisilise tunnistuse andmine on osutunud tõhusaks kuulutamismeetodiks.

Üks Jehoova tunnistaja kasutas haiglas ravil olles igat võimalust, et rääkida teistele haigetele Piiblis leiduvatest Jumala tulevikutõotustest. Üks raskesti haige patsient kurtis oma kurba saatust: „Varsti ma suren!” Kuigi selle haige tulevikuväljavaade oli sünge, ei vähendanud see tunnistaja julgust jagada temalegi Jumala Kuningriigi head sõnumit. Nii ta lugeski mehele valjult ette Jehoova tunnistajate poolt välja antud raamatut Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal. Mõned päevad hiljem lahkus tunnistaja haiglast, mõeldes kurbusega mehele, kes lamab surivoodil.

Neli aastat hiljem pidi see tunnistaja minema ravile teise haiglasse. Ühel päeval tuli seal tema juurde keegi haige ning ütles: „Kas sa mäletad mind?” See oli mees, keda ta oli neli aastat tagasi kohanud ja keda arvati siis surevat! Milline rõõmus üllatus, kui mees teda embas ja lisas: „Nüüd olen ka mina Jehoova tunnistaja!” See mees oli võtnud omaks Piibli tulevikulootuse, uurinud Jehoova tunnistajatega Piiblit ja pühendanud oma elu Jehoovale. Ta polnud mitte lihtsalt tunnistaja, vaid oli olnud kaks aastat pioneerina täisaegses teenistuses.

Antud juhul olid eraviisilise kuulutamise teel külvatud tõeseemned langenud vastuvõtlikusse südamesse. Selline eesõigus aidata inimestel tõde tundma õppida ajendab tõelisi kristlasi jätkama kuulutustööd, vaatamata nendele „rasketele aegadele”.