Kuigi me leiname, on meil lootus

„Me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust.” — 1. TESSALOONIKLASTELE 4:13.

 1. Millega inimkond pidevalt silmitsi seisab?

KAS surm on röövinud sinult lähedase inimese? Vaatamata vanusele, oleme kõik tundnud kurbust, mis valdab meid sugulase või sõbra kaotuse puhul. Ehk oli ta meie vanavanem, vanem, elukaaslane või laps. Kõrge vanus, haigused ning õnnetusjuhtumid külvavad pidevalt surma. Kurbust ja leina suurendavad veelgi kuritegevus, vägivald ja sõjad. Igal aastal sureb maailmas üle 50 miljoni inimese. Aastal 1993 suri iga päev keskeltläbi 140250 inimest. Surm nõuab lõivu nii kadunu sõpradelt kui ka perekonnalt, ning kaotusevalu on sügav.

 2. Miks on laste surm ebanormaalne?

² Kas saabki mitte kaasa tunda vanematele, kes kaotasid Ameerika Ühendriikides Californias traagiliselt oma last ootava tütre, kes hukkus seletamatus autoõnnetuses? Ühe hetkega kaotasid nad oma ainukese tütre ja ka beebi, kes pidi olema nende esimene lapselaps. Hukkunu abikaasa kaotas oma naise ja esimese poja või tütre. Vanematele, kel tuleb üle elada oma lapse surm, olgu ta siis väike või juba vanem, on see midagi ebaloomulikku. On ebanormaalne, kui lapsed surevad enne oma vanemaid. Me kõik armastame elu. Seepärast on surm tõepoolest vaenlane. — 1. Korintlastele 15:26.

Surm astub inimperre

 3. Kuidas võis Aabeli surm Aadamat ja Eevat puudutada?

³ Meie esivanemate Aadama ja Eeva vastuhakust alates on patt ja surm valitsenud kuningana ligikaudu kuue tuhande aasta pikkuse inimajaloo kestel. (Roomlastele 5:14; 6:12, 23) Piibel ei räägi meile, kuidas Aadam ja Eeva reageerisid, kui nende poeg Kain mõrvas oma venna Aabeli. Kuid üsna mitmel põhjusel oli see neile kindlasti ränk kogemus. Vaadates oma surnud poega, seisid nad esimest korda inimese surmaga silmitsi. Nad nägid oma vastuhaku ja vaba tahte pideva väärtarvitamise vilja. Vaatamata Jumala hoiatustele, sooritas Kain tahtlikult esimese vennatapu. Me teame, et Aabeli surm puudutas Eevat väga sügavalt, sest Setti ilmale tuues lausus ta: „Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis.” — 1. Moosese 4:3—8, 25.

 4. Mispärast ei võinud müüt hinge surematusest pakkuda pärast Aabeli surma mingit lohutust?

⁴ Meie esivanemad mõistsid tegelikkuses ka seda, mida tähendas neile Jumala langetatud kohtuotsus: kui nad hakkavad talle vastu ja on sõnakuulmatud, siis nad ’peavad surma surema’. Vaatamata Saatana esitatud valele, ei olnud müüti surematust hingest selleks ajaks veel nähtavasti tekkinud ning seepärast ei saanud nad sellestki mingisugust petlikku lohutust ammutada. Jumal oli Aadamale öelnud: ’Sa saad jälle mullaks, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!’ Ta ei maininud midagi selle kohta, et nad kas taevas, põrgus, eelpõrgus, puhastustules või kuskil mujal surematu hingena edasi eksisteerivad. (1. Moosese 2:17; 3:4, 5, 19) Pattu teinud elavate hingedena pidid Aadam ja Eeva viimaks surema ja lakkama eksisteerimast. Kuningas Saalomoni inspireeriti kirjutama: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb! Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib!” — Koguja 9:5, 6.

 5. Mis on surnute tõeline lootus?

⁵ Kui õiged need sõnad küll on! Tõepoolest, kes mäletabki kaks- või kolmsada aastat tagasi elanud esivanemaid? Sageli ei teata isegi seda, kus on nende hauad, või on need siis juba ammu maha jäetud. Kas tähendab see seda, et meie kallitel kadunutel polegi mingit lootust? Sugugi mitte. Marta ütles Jeesusele oma surnud venna Laatsaruse kohta: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!” (Johannese 11:24) Heebrealased uskusid, et Jumal äratab tulevikus surnud üles. Kuid sellele vaatamata leinasid nad oma kalleid kadunuid. — Iiob 14:13.

Ustavad inimesed, kes leinasid

6., 7. Kuidas Aabraham ja Jaakob surma puhul reageerisid?

⁶ Kui Aabrahami naine Saara ligikaudu neli tuhat aastat tagasi suri, ’tuli Aabraham Saarat leinama ja taga nutma’. See ustav Jumala sulane väljendas sügavaid tundeid oma armastatud ja lojaalse naise kaotuse pärast. Kuigi ta oli mehine mees, ei olnud tal häbi oma leina pisaratega väljendada. — 1. Moosese 14:11—16; 23:1, 2.

⁷ Sarnane oli ka Jaakobi juhtum. Kuidas ta reageeris sellele, kui ta pandi pettuse teel uskuma, et metsloom on tapnud tema poja Joosepi? Me loeme 1. Moosese 37:34, 35: „Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega. Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: ’Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!’ Ja tema isa nuttis teda taga.” Tõepoolest on täiesti inimlik ja ka loomulik väljendada oma leina lähedase inimese surma puhul.

 8. Kuidas heebrealased tihti oma leina väljendasid?

⁸ Mõned võivad mõelda, et nüüdisaegsete või kohalike tavadega võrreldes oli Jaakobi käitumine liialdatud ja teatraalne. Kuid ta elas teisel ajajärgul ja teises kultuurikeskkonnas. Jaakob väljendas oma leina sellega, et kandis kotiriiet, ning see on esimene kord, kui Piiblis seda tava mainitakse. Kuid nagu Heebrea Kirjad näitavad, väljendati leina veel sellega, et nuteti kibedasti, loodi nutulaule ja istuti tuhas. Ilmselt väljendasid heebrealased oma leina takistamatult ja siiralt.a — Hesekiel 27:30—32; Aamos 8:10.

Lein Jeesuse ajal

9., 10. a) Kuidas reageeris Jeesus Laatsaruse surma puhul? b) Mida me selle reaktsiooni põhjal Jeesusest teada saame?

⁹ Mida me võime öelda Jeesuse esimeste jüngrite kohta? Näiteks kui Laatsarus suri, leinasid ta õed Marta ja Maarja teda taga suure silmaveega. Kuidas reageeris täiuslik inimene Jeesus, kui ta kohale jõudis? Johannese jutustus ütleb: „Kui siis Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja teda nägi, heitis ta maha tema jalgade ette ning ütles talle: ’Issand, oleksid sa siin olnud, mu vend ei oleks surnud!’ Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja juute, kes temaga olid tulnud, ka nutvat, ärritus ta vaimus ja võpatas. Ja ta ütles: ’Kuhu te olete ta pannud?’ Nad ütlesid temale: ’Issand, tule ja vaata!’ Jeesus nuttis.” — Johannese 11:32—35.

¹⁰ „Jeesus nuttis.” Need paar sõna annavad meile väga palju teada Jeesuse inimlikkuse, kaastunde ja tunnete kohta. Kuigi Jeesus oli ülestõusmislootusest täiesti teadlik, ’valas ta pisaraid’. (Johannese 11:35, UT) Jutustus jätkub kõrvalseisjate sõnadega: „Vaata, kuidas ta [Laatsarust] armastas!” Kui täiuslik inimene Jeesus valas oma sõbra kaotuse pärast pisaraid, pole sugugi häbiasi, kui mõni mees või naine tänapäeval leinab ja pisaraid valab. — Johannese 11:36.

Milline lootus on surnutel?

11. a) Mida me võime õppida Piibli näidetest leinamise kohta? b) Mispärast me ei leina nagu need, kellel pole lootust?

¹¹ Mida me võime nendest Piibli näidetest õppida? Seda, et leinamine on täiesti inimlik ja ka loomulik ning et me ei peaks häbenema oma leina välja näidata. Isegi juhul, kui meie valu vaigistab ülestõusmislootus, on lähedase inimese surm siiski valulik kaotus, mida raskelt üle elatakse. Äkitselt ja traagiliselt on katkenud niit, mis aastaid, võib-olla isegi aastakümneid, ühendas lähedasi kaaslasi ja nende ettevõtmisi. On tõsi, et me ei leina selliselt nagu need, kellel pole lootust või kellel on petlikud lootused. (1. Tessalooniklastele 4:13) Samuti ei eksita meid mingisugused müüdid selle kohta, nagu oleks inimesel surematu hing või nagu elaks ta edasi reinkarnatsiooni kaudu. Me teame, et Jehoova tõotuse kohaselt saabuvad „uued taevad ja uus maa, kus õigus elab”. (2. Peetruse 3:13) Jumal „pühib ära kõik pisarad [meie] silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud”. — Ilmutuse 21:4.

12. Kuidas väljendas Paulus usku ülestõusmisse?

¹² Milline lootus on neil, kes on surnud?b Kristlikku kirjanikku Paulust inspireeriti jagama meile lohutust ja lootust järgnevate sõnadega: „Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!” (1. Korintlastele 15:26) Uus Testament ja Psalmid ütleb: „Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.” Miks võis Paulus selles nii kindel olla? Sellepärast, et teda oli usule pööranud ja õpetanud Jeesus Kristus, kes oli surnuist üles tõusnud. (Apostlite teod 9:3—19) Seepärast sai Paulus veel öelda: „Kui juba surm on tulnud inimese [Aadama] kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese [Jeesuse] kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.” — 1. Korintlastele 15:21, 22.

13. Kuidas reageerisid pealtnägijad, kui Laatsarus üles äratati?

¹³ Jeesuse õpetus pakub meile suurt lohutust ja lootust tulevikuks. Näiteks kuidas Jeesus toimis Laatsaruse juhtumil? Ta läks selle hauapaiga juurde, kus Laatsaruse keha oli olnud juba neli päeva. Jeesus tegi palve, „ja kui ta seda oli öelnud, hüüdis ta suure häälega: ’Laatsarus, tule välja!’ Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütleb neile: ’Päästke ta lahti ja laske ta minna!’ ”. Kujutle vaid, milline üllatus ja rõõm peegeldus Marta ja Maarja näol! Kuivõrd hämmastunud olid küll naabrid, kui nad seda imet nägid! On täiesti mõistetav, et paljud kõrvalseisjad hakkasid Jeesusesse uskuma. Kuid tema religioossed vaenlased pidasid „üheskoos nõu teda ära tappa”. — Johannese 11:41—53.

14. Mille eelkuma oli Laatsaruse ülesäratamine?

¹⁴ Jeesus sooritas selle unustamatu ülesäratamise paljude pealtnägijate silme all. See oli eelkuma tulevikus asetleidvast ülesäratamisest, mida ta oli kord varem ennustanud: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema [Jumala Poja] häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.” — Johannese 5:28, 29.

15. Millised tõendid olid Paulusel ja Ananiasel Jeesuse ülesäratamise kohta?

¹⁵ Nagu juba enne mainiti, uskus apostel Paulus ülestõusmisse. Kuid mille alusel? Varem oli ta olnud kurikuulus Saulus, kristlaste tagakiusaja. Tema nimi ja maine tekitasid usklikes hirmu. Kas polnud just tema see, kes kiitis heaks kristliku märtri Stefanose kividega surnuksviskamise? (Apostlite teod 8:1; 9:1, 2, 26) Kuid teel Damaskusesse pani ülesäratatud Kristus Pauluse sügavalt järele mõtlema, kui ta Pauluselt mõneks ajaks nägemise ära võttis. Saulus kuulis, kuidas hääl talle ütles: „’Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?’ Tema vastas: ’Issand, kes sa oled?’ Ja Issand ütles: ’Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad!’ ” Seejärel juhatas seesama ülesäratatud Kristus Ananiase, kes elas Damaskuses, sinna majja, kus Saulus palvetamas oli, et ta annaks talle nägemise tagasi. Seega oli nii Saulusel kui ka Ananiasel isikliku kogemuse põhjal küllaldaselt põhjust uskuda ülestõusmisse. — Apostlite teod 9:4, 5, 10—12.

16., 17. a) Mille põhjal me teame, et Paulus ei uskunud kreeka käsitust sünnipärasest surematust inimhingest? b) Millise kindla lootuse annab meile Piibel? (Heebrealastele 6:17—20)

¹⁶ Pane ka tähele, mida Saulus ehk apostel Paulus kostis maavalitsejale Feeliksile, kui ta tagakiusatud kristlasena tema ette toodi. Me võime seda lugeda Apostlite teod 24:15 sõnadest: „Mul on see lootus Jumala peale . . . , et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” On selge, et Paulus ei uskunud paganliku kreeka käsitust sünnipärasest surematust inimhingest, mis arvati elavat mingis mütoloogilises hauataguses elus või allmaailmas. Ta uskus ülestõusmisse ning aitas ka teistel sellesse uskuda. Mõningatele inimestele tähendab see seda, et nad saavad kingiks surematu elu ning elavad vaimolevustena koos Kristusega taevas, kuid suurem osa inimesi hakkab jälle elama täiuslikul maal. — Luuka 23:43; 1. Korintlastele 15:20—22, 53, 54; Ilmutuse 7:4, 9, 17; 14:1, 3.

¹⁷ Seega annab Piibel meile selge tõotuse ja kindla lootuse, et tänu ülestõusmisele näevad paljud just siin maa peal, kuid täiesti teistsugustes tingimustes, kord jälle oma lähedasi inimesi. — 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:1—4.

Praktiline abi neile, kes leinavad

18. a) Milline kasulik abivahend anti välja „Jumalakartuse” konventidel? (Vaata kasti.) b) Millistele küsimustele tuleb nüüd vastused leida?

¹⁸ Senini on meie osaks aga mälestused ja lein. Mida me võime teha selleks, et tulla toime selle katsumusterohke leinaajaga? Mida võivad teised teha nende aitamiseks, kes leinavad? Ja veel, mida me saaksime teha nende siiraste inimeste aitamiseks, keda kohtame põlluteenistuses ja kellel pole mingit tõelist lootust ning kes samuti leinavad? Millist lohutust võime veel Piiblist ammutada selle kohta, mis puudutab meie lähedasi inimesi, kes on surmaunne suikunud? Järgnev artikkel pakub mõningaid soovitusi.

[Allmärkused]

Kas sa oskad vastata?

◻ Mispärast võib öelda, et surm on vaenlane?

◻ Kuidas väljendasid Jumala sulased Piibli aegadel oma leina?

◻ Milline lootus on meie kallitel kadunutel?

◻ Mille alusel võis Paulus uskuda ülestõusmisse?

[Kast lk 8, 9]

Praktiline abi neile, kes leinavad

Aastatel 1994—1995 peetud „Jumalakartuse” konventidel teatas Vahitorni Ühing, et välja on antud uus brošüür pealkirjaga Kui sureb armastatud inimene. See julgustav väljaanne on koostatud nii, et see pakub lohutust kõikidest rahvastest ja keeltest inimestele. Nagu sa ehk oled juba näinud, toob see välja Piibli lihtsa selgituse surma ja surnute olukorra kohta. Mis veelgi tähtsam, ta tõstab esile Jumala tõotust, et Kristuse Jeesuse kaudu leiab aset ülesäratamine eluks puhastatud paradiislikul maal. See toob leinajaile tõelist lohutust. Seega peaks see brošüür olema kristlikus teenistuses kasulik abivahend, mis äratab inimestes huvi ning võimaldab alustada palju uusi koduseid piibliuurimisi. Iga osa lõpupoole on tagasihoidlikule kohale kastidesse paigutatud uurimisküsimused, nii et iga siira ja leinava inimesega on võimalik arutluse all olnud mõtteid põgusalt üle korrata.

[Pilt lk 8]

Kui Laatsarus suri, valas Jeesus pisaraid

[Pilt lk 9]

Jeesus äratas Laatsaruse surnuist üles

[Pildi allikaviide lk 7]

Esimene lein, autor W. Bouguereu, Loomise foto-draama originaalklaasplaat aastast 1914