„Aeg vaikida ja aeg rääkida”

KUI palju kordi sa oled kurtnud: „Miks ma küll seda ütlesin!”? Kuid sul võib meeles olla ka teistsuguseid juhtumeid, mil sa jätsid midagi ütlemata. Tagantjärele mõtlesid sa ehk: „Miks ma küll midagi ei öelnud!”

Piibel ütleb, et on „aeg vaikida ja aeg rääkida” (Koguja 3:7). Niisiis on probleem selles, et tuleb otsustada, millal rääkida ja millal vaikida. Meie ebatäiuslik inimloomus sunnib meid sageli tegema ja ütlema asju valel ajal (Roomlastele 7:19). Kuidas me siis võime oma tõrksat keelt kontrolli all hoida? (Jakoobuse 3:2.)

Abinõud keele taltsutamiseks

Meil pole tarvis pikka nimekirja, kus oleks ära toodud kõik võimalikud olukorrad, et võiksime selle järgi otsustada, millal rääkida ja millal vaikida. Pigem peaksid meid juhtima omadused, mis on kristliku isiksuse oluliseks osaks. Millised omadused need on?

Jeesus Kristus selgitas, et armastus on tema jüngrite peamine tegutsemapanev omadus. „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35.) Mida rohkem me ilmutame sellist vennalikku armastust, seda paremini võime oma keelt kontrolli all hoida.

Samuti aitavad meid äraarvamata palju kaks omavahel seotud omadust. Üks neist on alandlikkus. See aitab meil ’arvata üksteist ülemaks kui iseennast’ (Filiplastele 2:3). Teine omadus on tasadus, mis aitab meil end „kurja kannatades tagasi hoida” (2. Timoteosele 2:24, 25, NW). Jeesus Kristus on meile täiuslikuks eeskujuks selles, kuidas neid omadusi tuleks ilmutada.

Kuna pingelises olukorras on palju raskem oma keelt kontrolli all hoida, mõelgem ööle enne Jeesuse surma — ajale, mil ta ’tundis ahastust’ (Matteuse 26:37, 38). Pole sugugi üllatav, et Jeesus end selliselt tundis, sest kogu inimkonna igavene tulevik sõltus sellest, kas ta jääb Jumalale ustavaks (Roomlastele 5:19—21).

Nüüd oli Jeesusel kindlasti õige aeg rääkida oma taevase Isaga. Seepärast läks ta eemale palvetama ning palus oma kolmel jüngril valvata. Mõne aja pärast tuli ta tagasi ning leidis nad magamast. Sellepärast ütles ta Peetrusele: „Nii te siis ei suutnud ühtki tundi minuga valvata?” Selle armastava noomitusega kaasnesid aga sõnad, mis näitasid, et ta mõistis nende nõrkusi. Ta ütles: „Vaim on küll valmis, aga liha on nõder!” Hiljem tuli Jeesus uuesti tagasi ja leidis, et jüngrid magavad. Ta rääkis nendega lahkelt ning „läks ära ja palvetas kolmandat korda” (Matteuse 26:36—44).

Kui Jeesus leidis oma jüngrid ka kolmandat korda magamast, polnud ta karm, vaid ütles: „Te ikka veel magate ja puhkate! Vaata, tund on ligi ja Inimese Poeg antakse patuste kätte!” (Matteuse 26:45). Ainult inimene, kelle süda oli täis armastust, kellel oli tõeliselt tasane ja alandlik meelelaad, võis sellisel raskel ajal oma keelt niiviisi kasutada (Matteuse 11:29; Johannese 13:1).

Varsti pärast seda Jeesus arreteeriti ning viidi kohtu ette. Sellest me õpime, et vahel on parem vaikida, ja seda isegi siis, kui oleme kristlikus teenistuses. Ülempreestritel, kes kavatsesid Jeesust valetunnistuse abil süüdi mõista, polnud mingit huvi tõde teada saada. Niisiis vaikis Jeesus sellises plahvatusohtlikus õhkkonnas. (Võrdle Matteuse 7:6.)

Ometi ei vaikinud Jeesus siis, kui ülempreester nõudis: „Ma vannutan sind elava Jumala juures, et sa meile ütled, kas sina oled Kristus, Jumala Poeg?” (Matteuse 26:63). Kuna Jeesus oli pandud vande alla, oli tal aeg rääkida. Seepärast ta vastas: „Jah, olen! Ometi ma ütlen teile: sellest ajast te näete Inimese Poega istuvat Jumala väe paremal pool ja tulevat taeva pilvede peal!” (Matteuse 26:64).

Selle otsustava päeva kestel kontrollis Jeesus oma keelt täiuslikult. Tema puhul olid armastus, tasadus ja alandlikkus tema isiksuse loomupäraseks osaks. Kuidas saame meie neid omadusi kasutada, et oma keelt pingelises olukorras kontrolli all hoida?

Hoia keelt kontrolli all, kui oled vihane

Kui saame vihaseks, kaotame tihti kontrolli oma keele üle. Näiteks tekkis Paulusel ja Barnabasel kord lahkarvamus. „Barnabas andis nõu võtta kaasa Johannes, keda hüütakse Markuseks. Aga Paulus arvas heaks mitte võtta enesega teda, kes neist oli lahkunud Pamfüülias ega olnud ühes nendega läinud tööle. Sellest tekkis äge vaidlus, nii et nad üksteisest lahkusid” (Apostlite teod 15:37—39).

Michaela, kes on mõned aastad ehitustöid teinud, jutustab: „Ehitusplatsil oli üks inimene, keda ma hästi tundsin ja austasin. Kuid näis, et ta noris alalõpmata minu töö kallal. Olin haavunud ja ärritunud, kuid hoidsin oma tundeid endas. Ühel päeval minu kannatus aga katkes, kui ta kritiseeris tööd, mille olin just lõpetanud.

Ma valasin välja kõik oma allasurutud tunded. Vihahoos unustasin, millise halva mulje see võis jätta kõigile, kes meie lähedal viibisid. Ülejäänud päeva jooksul ei tahtnud ma temaga ei rääkida ega teda isegi näha. Nüüd saan aru, et ma ei käitunud selle probleemi puhul õigesti. Oleks olnud palju parem, kui oleksin vaikinud ja rääkinud alles pärast maharahunemist.”

Õnneks ajendas kristlik armastus neid kahte omavahelised lahkhelid lahendama. Michael selgitab: „Pärast mõnda avameelset vestlust mõistsime teineteist paremini ja nüüd on meie vahel tugev sõprus.”

Nagu Michael koges, on mõnikord targem vaikida, kui oleme vihased. „Vahetegemisvõimega mees on rahuliku vaimuga,” öeldakse tekstis Õpetussõnad 17:27 (NW). Vahetegemisvõime ja vennalik armastus aitavad meil hoida kontrolli all tungi mõtlematult välja pursata sõnu, mis teevad haiget. Kui keegi on meid solvanud, rääkigem selle inimesega nelja silma all tasaselt ja alandlikult, eesmärgiga taastada rahu. Aga mis siis, kui vihapurse on juba toimunud? Siis ajendab armastus meid uhkust alla neelama ning alandlikult asja parandada püüdma. Siis on aeg rääkida, väljendada kahetsust ja avameelse suhtlemisega haavatud tunded parandada (Matteuse 5:23, 24).

Kui vaikimine pole lahendus

Viha või ärrituse tõttu võime lõpetada rääkimise inimesega, kes on meile vastumeelt. See võib palju kahju tekitada. „Meie esimese abieluaasta jooksul oli juhtumeid, mil ma ei rääkinud oma mehega mitu päeva järjest,” tunnistab Maríab. Tavaliselt ei olnud põhjuseks suured probleemid, vaid pigem aja jooksul kogunenud väikesed häirivad asjad. Ma mõtlesin pidevalt kõigi nende vastumeelsete asjade peale, kuni need muutusid mäesuuruseks takistuseks. Siis saabus hetk, mil ma ei suutnud seda enam kannatada, ning ma lihtsalt ei rääkinud oma mehega niikaua, kuni mu meelepaha möödus.”

María lisab: „Üks konkreetne piiblitekst — ’ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle’ — aitas mul oma mõtteviisi muuta. Pingutasime mehega kõvasti, parandamaks suhtlemist, nii et probleemid koguneda ei saaks. See pole kerge olnud, kuid pärast kümme aastat kestnud abielu võin rõõmuga öelda, et taolised täieliku vaikimise perioodid on jäänud palju harvemaks. Siiski pean möönma, et näen selle kalduvuse kontrolli all hoidmiseks veel praegugi vaeva.” (Efeslastele 4:26.)

Nagu María leidis, suhtlemise katkestamine ei lahenda kahe inimese vahelisi pingeid. Tõenäoliselt kasvab sellises olukorras vimm, mis võib suhteid kahjustada. Jeesus ütles, et peaksime olema valmis ’kiiresti asju korda seadma’ (Matteuse 5:25, NW). „Õigel ajal räägitud sõnad” võivad meil aidata ’rahu taga nõuda’ (Õpetussõnad 25:11; 1. Peetruse 3:11).

Samuti peaksime avameelselt rääkima siis, kui vajame abi. Kui kannatame mõne hingelise probleemi all, võib teiste koormamine meile vastumeelsena tunduda. Aga kui vaikime, võib probleem kergesti süveneda. Ametissemääratud kristlikud kogudusevanemad kannavad meie eest hoolt, ja kui me ise vaid laseme, on nad kindlasti innukalt valmis meid aitama. See on aeg, mil peaksime rääkima (Jakoobuse 5:13—16).

Eelkõige peaksime rääkima korrapäraselt Jehoovaga südamesttulevas palves, nii nagu Jeesus seda tegi. Tõesti, ’valagem välja oma süda’ oma taevase Isa ette (Laul 62:9; võrdle Heebrealastele 5:7).

„Aeg rääkida” Jumala Kuningriigist

Kristlik teenistus on Jumala antud ülesanne, mis tuleb täita enne, kui tuleb lõpp. Sellepärast on praegu tähtsam kui kunagi varem, et Jehoova sulased kuulutaksid Kuningriigi head sõnumit (Markuse 13:10). Nagu apostlid, nii ka tõelised kristlased lihtsalt ’ei või jätta rääkimata seda, mida nad on näinud ja kuulnud’ (Apostlite teod 4:20).

On selge, et mitte igaüks ei taha kuulda head sõnumit. Kui Jeesus saatis oma jüngrid kuulutama, soovitas ta ’otsida üles need, kes on väärilised’. Kuna Jehoova ei sunni mitte kunagi kedagi ennast kummardama, ei pea me visalt püüdma edasi rääkida kellegagi, kes Kuningriigi sõnumi otsusekindlalt tagasi lükkab (Matteuse 10:11—14, NW). Kuid me räägime heal meelel Jehoova kuningavõimust neile, kes on „igavese elu suhtes õigesti meelestatud” (Apostlite teod 13:48, NW; Laul 145:10—13).

Armastus, tasadus ja alandlikkus on omadused, mis võivad aidata meil hoida kontrolli all oma ebatäiuslikku kalduvust rääkida järelemõtlematult või täielikult vaikida. Kui arendame neid omadusi, oskame paremini teha vahet, millal on rääkimiseks õige ja millal vale aeg.

[Allmärkused]

[Pilt lk 23]

Probleeme võib lahendada hea suhtlemisega