Kas pärast surma on elu?
AASTATUHANDEID on inimkonnale valmistanud peamurdmist kaks küsimust: „Miks me peame vananema ja lõpuks surema?” ning „Kas pärast surma on mingisugust teadvuslikku elu?”.
Esimese küsimuse üle on paljud juurelnud sellepärast, et isegi nüüdisaegne arstiteadus koos kõigi oma silmapaistvate avastustega pole suutnud sellele lõplikku ja rahuldavat vastust anda.
Teisele küsimusele on pakutud rohkesti kõiksuguseid vastuseid. Ent üldiselt võttes on küsimusele, kas pärast surma on teadvuslikku elu, kahesuguseid vastuseid: ühed usuvad, et praegune elu ei ole kaugeltki kõik, ning teised on sama veendunud, et surma korral teadvuslik elu lõpeb. Enamik viimasesse gruppi kuulujaid väidab, et nende meelest pole kahtlustki, et inimese lühike eluiga on kõik, mis ta võib oodata. Püüded tõestada vastupidist saavad tihtipeale üleoleva vastuse: „Keegi pole ju tagasi tulnud, et seda meile öelda, või ma eksin?”
Kui on tegemist mingisuguse vaidlusküsimusega, leidub palju neid, kes pole veel seisukohta võtnud — väites, et neid saab kergesti veenda uskuma nii üht kui teist. Aga on ka selliseid, kes ehk iseteadvalt vastavad: „Me peame lihtsalt ootama, kuni see aeg on käes!”
Kauaaegne küsimus
Tuntud hommikumaalane Iiob, kes on tuntud oma vastupidavuse poolest kannatustes, küsis juba ammustel aegadel, umbes 3500 aastat tagasi, kas pärast surma on elu. Ta asetas küsimuse nii: „Kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab — kus on ta siis? Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab, nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam! [——] Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (Iiob 14:10—14).
Kuid Iiob polnud ainuke, kes uuris, kas pärast surma on elu. „Encyclopædia of Religion and Ethics” selgitab pealkirja all „Surnute olukord”: „Mitte ükski hingeeluline küsimus pole inimese tähelepanu nii palju haaranud kui küsimus, milline on tema olukord pärast surma. Igas maailma paigas on [pärismaalastel] üldiselt väga selged ja eredad käsitused vaimumaailmast — selle elust, iseärasustest, maastikest —, mistõttu on selle teemaga palju tegeldud. Laialtlevinud surnutekartus osutab sellele, et juba iidsel ajal ei arvatud, et surm on elu lõpp. Surmaga koos kadus energia, see oli ilmselge; kuid kas ei tegutsenud sealsamas muud energiad ning kas polnud need võimelised ilmuma peaaegu märkamatutel, salapärastel viisidel? Ükskõik kas inimesed alguses uskusid või ei uskunud kehast eraldiolevat vaimu, hinge või viirastust, näivad meil olevat kõik põhjused uskuda, et nad suhtusid surnutesse, nagu eksisteeriksid need mingil viisil edasi.”
Võib-olla kuulud sinagi ühte kolmest eelmainitud kategooriast: sa pole kindel, mis juhtub pärast surma, sa oled veendunud, et pärast surma elu jätkub mingil moel, või oled veendunud, et praegune elu ongi kõik. Olgu su arvamus milline tahes, me palume sul lugeda tähelepanelikult järgmist artiklit. Sa leiad sealt veenva piiblilise tõestuse väitele, et õnnelikuks eluks pärast surma on imeline väljavaade, ning samuti saad teada, kuidas, kus ja millal see teostub.