Haara kinni sellest ainulaadsest võimalusest!

AJAL, mil Peteri tähelepanu köitis Piibli päästesõnum, oli ta oma meditsiiniõpingutes hästi edasi jõudnud. Kui ta kooli lõpetas ja arstina haiglasse tööle asus, innustasid tema juhendajad teda lakkamatult, et ta spetsialiseeruks neurokirurgiks. Tema ees oli võimalus, millest paljud uued arstid kõhklemata kinni haaraksid.

Siiski otsustas Petera selle võimaluse kasutamata jätta. Miks? Kas tal puudus lihtsalt vajaminev teotahe ning ajend? Ei, Peter kaalus seda pakkumist vägagi hoolikalt. Pärast seda, kui ta oli saanud pühendunud ja ristitud Jehoova tunnistajaks, soovis ta kasutada kristliku teenistuse eri vormides osalemiseks võimalikult palju aega. Ta mõistis, et kui temast saaks kord neurokirurg, hakkaks tema elukutse neelama üha rohkem aega ja energiat. Kas loobuda sellest erilisest väljavaatest oli temast rumal või tark?

Mõnedele võis Peteri otsus näida rumalana. Tema aga võttis arvesse sellist piibliteksti nagu Efeslastele 5:15, 16. Seal innustab apostel Paulus kaaskristlasi: „Vaadake hästi, kuidas te elate, mitte kui rumalad, vaid kui targad, pidades aega kalliks [„ostes endale sobivat aega”, NW], sest päevad on kurjad.”

Palun pane tähele väljendit „sobiv aeg”. See on tõlgitud kreeka sõnast, mida Piibel kasutab enamasti selleks, et viidata ajale või perioodile, millel on mingid kindlad tunnusjooned või mis sobib mingi konkreetse tegevuse jaoks. Siin rõhutas Paulus, et kristlased peaksid võtma aega tähtsate asjade jaoks. Tõesti, neil on vaja „kindlaks teha, mis on peaasi” (Filiplastele 1:10). Küsimus on asjade tähtsusjärjekorda seadmises.

Milline on siis Jumala eesmärk meie ajaks? Mida ootab Jumal nendelt, kes teda armastavad? Piibli prohvetiennustused näitavad selgelt, et me elame „lõpuajal” ehk „viimseil päevil” (Taaniel 12:4; 2. Timoteosele 3:1). Kristus Jeesus ei jätnud mingit kahtlust seoses sellega, mis tegevus on meie ajal ülima tähtsusega. Ta toonitas, et enne praeguse kurja asjadesüsteemi lõppu ’peab seda kuningriigi evangeeliumi kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile’. Alles seejärel pidi tulema ots (Matteuse 24:3, 14).

Seepärast on meil tarvis haarata kinni igast võimalusest kuulutada head sõnumit Kuningriigist ja teha inimesi jüngriteks (Matteuse 28:19, 20). Kuna see tegevus ei kordu iialgi, on meil praegu viimane võimalus anda endast kõik selles elupäästvas töös. „Nüüd on hästi soodus aeg.” Tõepoolest, „nüüd on päästepäev” (2. Korintlastele 6:2).

Tark otsus

Peter, artikli alguses mainitud noormees, mõtles oma otsuse hoolikalt läbi ning kaalus enda võimalusi. Ta mõistis, et poleks sugugi väär õppida eesmärgiga saada neurokirurgiks. Aga mis oli talle kõige tähtsam? See oli kristlikus teenistuses osalemine, sest ta võttis arvesse selle töö pakilisust. Samal ajal oli tal ka kohustusi. Ta oli abielus ning pidi ülal pidama oma naist, kes osaleb kuulutustöös täisaegselt (1. Timoteosele 5:8). Samuti pidi Peter maksma ära õppevõlad. Mida ta siis otsustas teha?

Peter otsustas spetsialiseeruda radioloogiks ja hakata tegema ultraheliuuringuid. Selle töö puhul pidi säilima normaalne tööpäev. Ka vajaliku väljaõppe pidi ta saama töö ajal. Kuigi mõnede meelest pole see amet nii prestiižikas, pidi see lubama tal pühendada rohkem aega vaimsetele taotlustele.

Veel teinegi tegur ajendas Peterit sellist otsust tegema. Mõistmata kohut teiste üle, kes oleksid võib-olla teistsuguse valiku teinud, teadis ta, et kristlasele on ohtlik ilmalike asjadega liiga palju tegelda. Nii võivad vaimsed kohustused unarusse jääda. Seda ilmestab üks teine näide, milles kesksel kohal on ilmalik töö.

Üks täisaegne Kuningriigi kuulutaja oli õppinud kunstnik. Ta suutis ennast elatada oma maalide müümisega. Niiviisi sai ta lahedalt ära elada, samal ajal aga pühendada suurema osa ajast kõige tähtsamale, kristlikule teenistusele. Siiski hakkas temas kasvama soov teha kunstnikukarjääri. Ta sukeldus sügavamale maalimisse ja kunstimaailma, lõpetas täisaegse teenistuse ning muutus viimaks Kuningriigi kuulutajana täiesti mittetegevaks. Mõne aja möödudes hakkas ta pühakirjavastaselt käituma, mistõttu ta nüüd enam ei kuulu kristlikku kogudusse (1. Korintlastele 5:11—13).

Meie aeg on eriline

Meie, kes teenime praegusajal Jehoovat, tahame kindlasti talle ustavaks jääda. Me teame, et elame inimajaloo kõige erakordsemal ajal. Et jätkata Jumala teenimist ja tulla tõhusalt toime käesolevate olukordadega, tuleb meil ehk teha oma elus mitmesuguseid muudatusi. Praegust aega võib kõrvutada põllumehe lõikusajaga. See on erilise tegevuse aeg, mil põllutöölistelt oodatakse suuremaid pingutusi kui tavaliselt ning ka pikemaid tööpäevi. Miks? Sellepärast, et saak peab koristatama piiratud ajaperioodi jooksul.

Praeguse kurja asjadesüsteemi lõpuni on jäänud ainult väga piiratud hulk aega. Nüüd tuleb tõelisel kristlasel rohkem kui kunagi varem ennast pingutada, et järgida Jeesuse eeskuju ja käia tema jälgedes. Ta näitas maa peal elades selgelt, mis on talle kõige tähtsam. Ta ütles: „Meie peame tegema selle tegusid, kes mind on läkitanud, niikaua kui päeva on; öö tuleb, mil ükski ei või midagi teha!” (Johannese 9:4). Öeldes, et tuleb öö, viitas Jeesus enda katsumuse, postile naelutamise ja surma ajale, mil tema maine teenistus pidi lõppema ja ta ei pidanud saama oma taevase Isa töödes osaleda.

On tõsi, et Jeesus kasutas enda kolme ja poole aastase teenistuse kestel kuigipalju aega selleks, et teha imetegusid ja tervendada haigeid. Kuid ikkagi pühendas ta enamiku aja Kuningriigi sõnumi kuulutamisele ja sellele, et ’kuulutada vabakssaamist seotuile’, kes olid valereligiooni köidikuis (Luuka 4:18; Matteuse 4:17). Jeesus tegi teenistuses tõsiseid pingutusi ja võttis aega ka selleks, et õpetada oma jüngritele, kuidas nad saaksid ehitada tema rajatud vundamendile ning jätkata kuulutustööd tõhusalt. Jeesus haaras kinni igast võimalusest edendada Kuningriigi huve ning tahtis, et tema jüngridki sedasama teeksid (Matteuse 5:14—16; Johannese 8:12).

Sarnaselt Jeesusega on meil, tema nüüdisaegsetel järelkäijatel, tarvis näha inimkonna olukorda sellisena, nagu Jehoova Jumal seda näeb. Sellele asjadesüsteemile määratud aeg saab otsa ning Jumal tahab halastavalt, et kõigile antaks võimalus pääste saada (2. Peetruse 3:9). Niisiis, kas poleks tark panna kõik muud taotlused Jehoova tahte tegemise suhtes teisele kohale? (Matteuse 6:25—33). Iseäranis sellisel erilisel ajal nagu praegu võib miski, mis normaalselt oleks meile kui kristlastele tähtis, muutuda väga vabalt meie elus vähemtähtsaks.

Kas keegi meist peab kunagi kahetsema seda, et panime Jumala tahte oma elus esikohale? Kindlasti mitte, sest kristlik ennastohverdamine toob imelist tasu. Näiteks ütles Jeesus oma jüngritele: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes maja või vennad või õed või ema või isa või naise või põllud on maha jätnud minu ja armuõpetuse pärast ega saaks sajakordselt nüüd sellel ajal maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde keset tagakiusamisi ja tulevases maailmaajastus igavest elu!” (Markuse 10:29, 30).

Seda tasu, mida naudivad need, kes kasutavad oma aega Jehoova kiitmiseks ja Kuningriigi sõnumi kuulutamiseks, pole võimalik rahasse teisendada. Nad saavad tõesti palju õnnistusi! Sinna hulka kuuluvad tõelised sõbrad, rahuldus Jumala tahte täitmisest, Jumala heakskiitev naeratus ja lõputu elu väljavaade (Ilmutuse 21:3, 4). Ja milline õnnistus on küll aidata inimesi vaimselt ja austada Jehoova püha nime tema tunnistajatena! Pole kahtlustki, et ’osta endale sobivat aega’ on tõesti tark ja tasutoov teguviis. Rohkem kui kunagi varem on just praegu aeg osaleda Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamises. Kas sina haarad ja ka hoiad kinni sellest ainulaadsest võimalusest?

[Allmärkus]