Usaldus Jehoova vastu on mulle toeks olnud

JUTUSTANUD AGENOR DA PAIXÃO

Meie ainus poeg Paul suri bronhiiti ajal, mil ta oli vaid 11-kuune. Kolme kuu pärast, 1945. aasta 15. augustil, suri mu kallis naine kopsupõletikku. Ma olin siis 28-aastane ning need löögid kurvastasid ja masendasid mind. Kuid mulle oli toeks usaldus Jehoova ja tema tõotuste vastu. Lubage ma jutustan, kuidas see usaldus minus tekkis.

ALATES ajast, mil ma Brasiilias Bahia osariigis Salvadoris 1917. aasta 5. jaanuaril sündisin, õpetas ema mind katoliku kiriku „pühakuid” kummardama. Ta äratas mind ja mu vendi hommikuti juba vara üles, et me saaksime üheskoos palvetada. Kuid mu vanemad käisid ka Afro-Brasiilia voodoo ehk candomblé riitustel. Ma pidasin neist usukumustest lugu, kuid mul polnud vähimatki usku ei katoliku „pühakutesse” ega candomblésse. Eriti pettunud olin ma rassiliste eelarvamuste pärast, mis ilmnesid neis religioonides.

Mõne aja pärast lahkusid kodunt minu kaks vanemat venda ja läksid tööd otsima. Hiljem jättis isa meie pere maha. Sellepärast pidin ma üheksa-aastaselt tööd leidma, et aidata oma ema ja nooremat õde. Umbes 16 aastat hiljem said vestlused ühe töökaaslasega tehasest minu elu pöördepunktiks.

Õpin Jehoovat usaldama

Kohtasin Fernando Telest aastal 1942. Ta rääkis sageli, et pole õige kummardada „pühakuid” (1. Korintlastele 10:14; 1. Johannese 5:21). Esialgu ei pööranud ma talle mingit tähelepanu. Kuid mind köitis tema siirus ja huvi igasuguse nahavärviga inimeste vastu ning ma hakkasin imetlema seda, kui hästi ta Piiblit tunneb, ning eriti seda, mida ta rääkis Jumala Kuningriigist ja paradiislikust maast (Jesaja 9:5, 6; Taaniel 2:44; Ilmutuse 21:3, 4). Minu huvi märgates andis ta mulle Piibli ja seda selgitavat kirjandust.

Mõne nädala pärast võtsin ma vastu kutse tulla koos kogudusega Piiblit uurima. Grupp uuris raamatut „Religioon”, mille on välja andnud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Mulle meeldis see uurimine ja ma hakkasin kõigil Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Eriti avaldas mulle muljet eelarvamuste puudumine ja see, et mind kohe omaks võeti. Umbes sel ajal hakkasin ma Lindauraga kohtamas käima. Kui rääkisin talle sellest, mida ma teada olin saanud, hakkas ta koos minuga koosolekutel käima.

Veel üks asi, mis mulle koosolekutel muljet avaldas, oli see, kui suurt rõhku pandi kuulutustööle (Matteuse 24:14; Apostlite teod 20:20). Innustatuna pioneeridest, nagu nimetatakse täisaegseid teenijaid, hakkasin rongiga tööle minnes ja sealt tulles teistega eraviisiliselt rääkima. Kui ma leidsin kedagi, kes oli huvitatud, võtsin tema aadressi ja külastasin teda, et kasvatada tema huvi.

Vahepeal aga kasvas pidevalt minu usaldus Jehoova ja tema kasutatava organisatsiooni vastu. Niisiis, pärast seda, kui olin kuulanud piiblilist kõnet kristliku pühendumise teemal, lasin ennast 1943. aasta 19. aprillil Atlandi ookeanis ristida. Selsamal päeval võtsin esimest korda osa vormikohasest majast majja teenistusest.

Me abiellusime Lindauraga kahe nädala pärast, 5. mail. Seejärel, 1943. aasta augustis, ristiti Lindaura esimesel kokkutulekul, mille Jehoova tunnistajad Salvadori linnas pidasid. „Jehoova Tunnistajate Aastaraamatus 1973” („1973 Yearbook of Jehovah’s Witnesses”) öeldi selle kokkutuleku kohta: „Vaimulikud suutsid oma tegevusega avaliku loengu küll peatada, kuid enne seda jõuti .. head reklaami teha.” Tõendid selle kohta, et Jehoova juhib ka ränga tagakiusamise ajal, kasvatasid minu usaldust tema vastu.

Nagu ma alguses ütlesin, vaid kaks aastat pärast Lindaura ristimist — ja kolm kuud pärast meie poja surma — suri mu kallis naine. Ta oli ainult 22-aastane. Kuid minu usaldus Jehoova vastu oli mulle toeks neil rasketel kuudel.

Saan jõudu vaimsest tegevusest

Aastal 1946, aasta pärast oma naise ja poja kaotust, määrati mind piibliuurimise sulaseks ainsas koguduses, mis Salvadoris sel ajal oli. Selsamal aastal algas Brasiilia kogudustes teokraatlik teenistuskool ja ma sain Bahia osariigis esimeseks koolijuhatajaks. Seejärel, 1946. aasta oktoobris, peeti „Rõõmsate rahvaste” teokraatlik kokkutulek São Paulo linnas. Tööandja, kelle juures ma olin juba kümme aastat töötanud, ütles, et tal on mind vaja ja ta käis mulle peale, et ma sinna ei läheks. Aga kui ma olin talle selgitanud, kui palju sellel kokkutulekul viibimine mulle tähendab, andis ta mulle heldekäelise kingituse ja soovis head reisi.

Kokkutuleku programm São Paulo linnateatris esitati portugali keeles, mida räägitakse Brasiilias, ning ka inglise, poola, saksa, ungari ja vene keeles. Sellel konvendil teatati, et ajakiri „Ärgake!” hakkab ilmuma portugali keeles. See kokkutulek jättis mulle nii sügava mulje — avalikku kõnet oli kuulamas umbes 1700 inimest —, et ma esitasin avalduse pioneerteenistuse alustamiseks 1946. aasta 1. novembrist.

Sel ajal me kasutasime pioneeritöös sageli grammofoni. Kõne „Kaitse” oli üks neist, mida me korterivaldajatele tihti esitasime. Pärast seda me ütlesime: „Et kaitsta ennast nähtamatu vaenlase eest, tuleb meil hoiduda sõbra ligi, kes on samuti nähtamatu. Jehoova on meie suurim sõber ja ta on palju vägevam kui meie vaenlane Saatan. Sellepärast me peame püsima Jehoova lähedal, et kaitsta ennast Saatana eest.” Seejärel me pakkusime brošüüri „Kaitse”, milles anti lähemat teavet.

Sain pioneeritööd teha vähem kui aasta, kui mind juba kutsuti teenima eripioneerina Carioca kogudusse Rio de Janeirosse. Seal me kohtasime mõnikord tugevat vastupanu. Minu kaaslasele Ivan Brennerile tuli korterivaldaja ükskord päris kallale. Naabrid kutsusid politsei ja meid kõiki viidi politseijaoskonda.

Ülekuulamise ajal süüdistas korterivaldaja meid rahurikkumises. Politseiülem käskis tal vait olla. Seejärel pöördus politseiülem meie poole ning ütles leebe tooniga, et me oleme vabad ja võime lahkuda. Meie süüdistajale esitas ta aga süüdistuse kallaletungis. Taolised olukorrad kinnitasid minu usaldust Jehoova vastu.

Laiendatud täisaegne teenistus

Olin väga rõõmus, kui mind 1949. aasta 1. juulil kutsuti teenima Beetelisse, nagu nimetatakse Jehoova tunnistajate keskusi eri maades. Sel ajal asus Brasiilia Beetel Rio de Janeiros Licínio Cardoso tänaval, majas 330. Tollal oli Beeteli peres ainult 17 liiget. Mõnda aega käisin ma kohalikus Engenho de Dentro koguduses, kuid hiljem määrati mind juhtivaks ülevaatajaks ainsasse kogudusse Belford Roxo linnas, mis asub Rio de Janeirost mõne kilomeetri kaugusel.

Nädalalõppudel oli väga palju tegemist. Laupäeviti sõitsin ma rongiga Belford Roxosse, käisin pärastlõunal põlluteenistuses ning seejärel läksin õhtul teokraatlikku teenistuskooli ja teenistuskoosolekule. Ööseks jäin vendade juurde ja järgmisel hommikul läksin põlluteenistusse. Samal pärastlõunal kuulasin piibliteemalist avalikku kõnet ja viibisin „Vahitorni”-uurimisel ning tulin tagasi Beetelisse umbes pool kümme õhtul. Praegu on Belford Roxos 18 kogudust.

Aastal 1954, kui olin elanud sellise graafiku järgi kolm ja pool aastat, määrati mind jälle Rio de Janeirosse juhtivaks ülevaatajaks São Cristóvão koguduses. Järgmise kümne aasta jooksul teenisin koos selle kogudusega.

Minu ülesanded Beetelis

Minu esimene ülesanne Beetelis oli ehitada garaaž ühingu ainsale sõidukile, 1949. aasta Dodge furgoonautole, mille hüüdnimeks oli tema pruuni värvi pärast Šokolaad. Kui see garaaž valmis sai, pandi mind tööle kööki, kuhu ma jäin kolmeks aastaks. Seejärel viidi mind üle blanketitrüki osakonda, kus ma olen nüüd olnud juba üle 40 aasta.

Me saime suure osa oma trükitehnikast kasutatuna. Näiteks oli meil hulk aastaid vana tiigelpress, mida me nimetasime Aabrahami naise järgi hellitavalt Saaraks. Seda kasutati aastaid Vahitorni ühingu peakorteri trükikojas Brooklynis, New Yorgis. Siis saadeti see 1950-ndatel Brasiiliasse. Siin kandis ta veel oma vanas eas ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” näol vilja nagu Aabrahami nainegi.

Ma pole kunagi jõudnud ära imestada, kui kiiresti kasvab nende väljaannete hulk, mida valmistatakse Brasiilia trükikojas. Me trükkisime terve 1953. aasta jooksul 324400 ajakirja, kuid nüüd trükitakse neid iga kuu üle kolme miljoni!

Meie Beeteli hooned

Aastate jooksul on olnud suur rõõm jälgida, kuidas on laiendatud meie Brasiilia Beeteli hooneid. Aastal 1952 ehitasime kahekorruselise trükikoja Rio de Janeirosse oma kodu taha. Seejärel, aastal 1968, viidi Beetel üle uude hoonesse São Paulo linna. Kui me sisse kolisime, näis kõik meie Beeteli 42-liikmelise pere jaoks suur ja avar. Meil oli tõepoolest tunne, et see hoone on piisavalt suur kogu meie tulevast kasvu silmas pidades. Kuid aastal 1971 ehitati kaks viiekorruselist lisahoonet ning osteti ära kõrvalolev tehas, mis tehti ümber ja ühendati olemasoleva kompleksiga. Aga juba mõne aasta pärast nõudis pidev Kuningriigi kuulutajate hulga kasv — me ületasime 100000 piiri aastal 1975 — veel rohkem ruumi.

Sellepärast ehitati uus hoonetekompleks São Paulost umbes 140 kilomeetri kaugusele väikese linna Cesário Lange lähedale. Aastal 1980 viidi meie Beeteli 170-liikmeline pere üle neisse uutesse hoonetesse. Sellest ajast alates on Kuningriigi töö kasvanud vapustavalt. Nüüd on meil Brasiilias üle 410000 inimese, kes osalevad korrapäraselt kuulutustöös! Et hoolitseda kõigi nende Kuningriigi kuulutajate vaimsete vajaduste eest, oleme pidanud kogu aeg ehitama uusi trükikodasid, et trükkida piiblilist kirjandust, ja uusi eluhooneid, et majutada Beeteli vabatahtlikke töötajaid. Praegu on meie Beetelis umbes 1100 pereliiget!

Hinnalised eesõigused

Ma pean Beeteli teenistust hinnaliseks eesõiguseks. Niisiis, kuigi ma kaalusin varasematel aastatel võimalust uuesti abielluda, otsustasin ma siiski täielikult keskenduda oma eesõigustele Beetelis ja kuulutustööle. Siin on mul olnud rõõm teenida trükikojas koos loendamatute noortega ja anda neile väljaõpet nende ülesannete tarbeks. Olen üritanud kohelda neid otsekui oma poegi. Nende innukus ja omakasupüüdmatus on mulle suureks julgustuseks olnud.

Veel üks eesõigus on see, et olen aastate jooksul saanud elada koos toredate toakaaslastega. Tõsi küll, isiksuste eripära on mõnikord väljakutseks olnud. Kuid olen õppinud teistelt täiuslikkust mitte ootama. Olen püüdnud hoiduda tegemast sääsest elevanti ja ennast liiga tõsiselt võtmast. Omaenda vigade üle naermine on aidanud mul ka teiste vigu sallida.

Veel üheks hinnaliseks eesõiguseks on olnud võimalus käia Ühendriikides suurtel rahvusvahelistel konventidel. Üks neist oli „Igavese hea sõnumi” kokkutulek Yankee staadionil New Yorgis aastal 1963 ja teine oli rahvusvaheline kokkutulek „Rahu maa peal”, mis peeti samas kohas aastal 1969. Ajal, mil ma seal olin, sain oma rõõmuks külastada Jehoova tunnistajate peakorterit New Yorgis Brooklynis!

Samuti oli mul eesõigus kümne aasta jooksul teistega kordamööda juhatada Beeteli pere hommikust kummardamist. Kuid kõige suurem eesõigus, mis on mulle palju rõõmu valmistanud ja innustust andnud, on Kuningriigi sõnumi viimine ausa südamega inimestele samal viisil, nagu seda tegi meie Isand Jeesus Kristus.

Viimastel aastatel on minu elu raskemaks teinud Parkinsoni tõbi. Vendade ja õdede armastav hoolitsus Beeteli hooldekodus on olnud mulle pidevaks abiks ja lohutuseks. Ma palvetan kindla usaldusega, et Jehoova annaks mulle jõudu teha tema õige kummardamise heaks edaspidigi oma parim.

[Pilt lk 23]

Brasiilia harubüroo, kus ma praegu elan

[Pildid lk 23]

Oma naisega, kes suri aastal 1945