Daarjaves — õiglustundega kuningas
SEOSES oma ehitusprojektidega hooples kord üks kuulus kuningas: ”Ma ümbritsesin Babüloni idast võimsa müüriga. Ma kaevasin vallikraavi .. Ma ehitasin asfaldist ja tellistest võimsa müüri, mis on nagu mägi, mida ei saa liigutada.” Jah, Babüloonia kuningas Nebukadnetsar tegeles ulatusliku ehitusprogrammiga ja tegi kõvasti tööd selleks, et kindlustada oma impeeriumi pealinna. Kuid Babüloni linn ei osutunud nii turvaliseks, kui ta oli arvanud.
Tõendid selle kohta ilmnesid 5. oktoobril aastal 539 e.m.a. Pärsia valitseja Kyros II vallutas siis koos Meedia armeega Babüloni ja hukkas selle kaldealasest valitseja Belsassari. Kes sai nüüd selle äsjavallutatud linna esimeseks valitsejaks? Jumala prohvet Taaniel, kes viibis linnas ajal, mil see langes, kirjutas: ”Meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta oli kuuskümmend kaks aastat vana” (Taaniel 5:30; 6:1).
Kes oli Daarjaves? Milliseks valitsejaks ta osutus? Kuidas ta kohtles prohvet Taanieli, kes oli juba üle 70 aasta Babülonis pagenduses olnud?
KUNINGAS, KELLEST TEATAKSE VÄHE
Meedlase Daarjavese kohta leidub ajaloolist infot napilt. Meedlased ei jätnud peaaegu mitte mingeid kirjalikke ülestähendusi. Pealegi annavad sajad tuhanded Lähis-Idast välja kaevatud kiilkirjatahvlid ajaloost ebatäieliku ülevaate, milles on palju lünkasid. Teisi olemasolevaid vanast ajast pärit ilmalikke kirjutisi on arvuliselt vähe ja neid eraldab Daarjavesega seotud sündmustest terve sajand või rohkemgi.
Sellegipoolest osutavad tõendid, et kui Pärsia valitseja Kyros II oli vallutanud Meedia pealinna Ekbatana, suutis ta võita meedlaste lojaalsuse. Pärast seda võitlesid meedlased ja pärslased üheskoos tema juhtimise all. Nendevaheliste suhete kohta märgib kirjanik Robert Collins oma raamatus ”The Medes and Persians”: ”Rahuajal olid meedlased samas seisundis kui pärslased. Sageli määrati neid riigivalitsuses kõrgetele ametipostidele ja Pärsia armees juhtivatele kohtadele. Välismaalased rääkisid meedlastest ja pärslastest, tegemata vahet vallutajate ja vallutatute vahel.” Seega Meedia ja Pärsia ühinesid ning moodustasid Meedia-Pärsia impeeriumi (Taaniel 5:28; 8:3, 4, 20).
Kahtlemata etendasid meedlased Babüloni langemise juures tähtsat rolli. ”Daarjavesest, Ahasverose pojast, kes oli meedlaste soost”, räägib Pühakiri kui esimesest valitsejast Meedia-Pärsia impeeriumis, kuhu tollal kuulus Babülon (Taaniel 9:1). Tema kuningavõimu juurde kuulus autoriteet anda välja määrusi, ”mida meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi tühistada” (Taaniel 6:9). Piibli ütlused Daarjavese kohta annavad meile nii ettekujutuse tema isiksusest kui ka veenva põhjenduse sellele, miks temast ilmalik ajalugu ei räägi.
TAANIEL PÄLVIB SOOSINGU
Varsti pärast Babülonis võimule tulemist seadis Daarjaves ametisse ”sada kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis”, ütleb Piibel, ”ja nende üle kolm ametikandjat, kellest üks oli Taaniel” (Taaniel 6:2, 3). Kuid teised ametikandjad ei suutnud kuidagi taluda Taanieli kõrget positsiooni. Tema usaldusväärsus kahtlemata takistas sageli korruptsiooni levikut ja põhjustas teistes pahameelt. Neid kõrgeid ametikandjaid mõjutas kindlasti ka kadedus, kuna kuningas soosis Taanieli ja kavatses ta peaministriks teha.
Lootes sellele olukorrale lõppu teha, sepitsesid need kaks ametikandjat ja asehaldurid juriidilise püünise. Nad läksid kuninga ette ja esitasid talle allkirjastamiseks määruse, mis keelaks 30 päeva jooksul ’paluda midagi mõnelt jumalalt või inimeselt’ peale Daarjavese. Nad tegid ettepaneku, et iga selle määruse rikkuja tuleks visata lõvide auku. Daarjaves pandi uskuma, et see määrus meeldiks kõigile kõrgetele valitsusametnikele, ja see ettepanek näis väljendavat nende lojaalsust kuningale (Taaniel 6:2—4, 7—9).
Daarjaves kirjutas sellele dekreedile alla ja sattus peagi silmast silma selle tagajärgedega. Taaniel sai selle määruse esimeseks rikkujaks, kuna ta jätkas Jehoova Jumala poole palvetamist. (Võrdle Apostlite teod 5:29.) Ustav Taaniel heideti lõvide auku, hoolimata kuninga siirastest püüetest leida võimalust minna mööda sellest muudetamatust korraldusest. Daarjaves oli kindel, et Taanieli Jumalal on jõudu prohvetit elus hoida (Taaniel 6:10—18).
Pärast paastudes veedetud unetut ööd kiirustas Daarjaves lõvide augu juurde. Kui rõõmus ta küll oli, et leidis Taanieli elusa ja tervena! Kuningas määras Taanieli süüdistajatele õiglase karistuse ja lasi nad koos peredega kiiresti lõvide auku heita. Ta andis ka käsu, et ’kogu tema kuningriigi võimupiirkonnas tuleb väriseda ja karta Taanieli Jumala ees’ (Taaniel 6:19—28).
On selge, et Daarjaves pidas lugu Taanieli Jumalast ja usust ning oli varmalt valmis halba heastama. Kuid Taanieli süüdistajate karistamisega tõmbas ta kindlasti enda peale ülejäänud ametnike vaenu. Pealegi, kui Daarjaves kuulutas, et ta käsib kõigil kogu kuningriigis ”karta Taanieli Jumala ees”, tekitas see Babüloonia võimsa vaimulikkonna seas tõenäoliselt sügavat vastumeelsust. Kuna need tegurid mõjutasid kindlasti kirjutajaid, pole sugugi imelik, kui nad muutsid ilmalikke ülestähendusi, et likvideerida Daarjavest puudutavad tõendid. Kuid Taanieli raamatu põgus jutustus annab Daarjavesest pildi kui erapooletust ja õiglasest valitsejast.