Valikuõigust tunnustav otsus

EI KEEGI muu kui universumi kõige kuulsam isik ise toetab inimese õigust oma teadmiste alusel vabalt valikuid teha. Tema on meie Looja. Kuna tal on inimeste vajaduste kohta piiramatult teadmisi, tahab ta meid heldelt õpetada, hoiatada ning targale teele juhatada. Kuid see ei tähenda, nagu ei hooliks ta vabast tahtest, mille ta on oma intelligentsetele loodutele andnud. Jumala vaade selles küsimuses peegeldub tema prohveti Moosese sõnadest: ”Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse! Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada” (5. Moosese 30:19).

See põhimõte kehtib ka meditsiini vallas. Teadliku valiku ehk teadva nõusoleku ideed on hakatud Jaapanis ja teistes maades, kus see varem nii levinud ei olnud, vähehaaval tunnustama. Dr. Michitaro Nakamura selgitas teadvat nõusolekut ühes meditsiiniajakirjas järgmiselt: ”Mõte on selles, et arst selgitab patsiendile kergesti mõistetavas keeles ära haiguse olemuse, prognoosi, ravimeetodi ja selle võimalikud kõrvalmõjud ning näitab üles lugupidamist patsiendi õiguse vastu ise endale ravimeetod valida.” (”Nihon Ijishinpo”.)

Jaapani arstid on aastaid erisuguseid põhjuseid esile toonud, et patsientide ravimisel selle põhimõtte rakendamisest hoiduda ning kohtud on niisugusele toimimisviisile sageli oma toetuse andnud. Seega võib 9. veebruaril 1998. aastal Tokyo kõrgemas kohtus peakohtunik Takeo Inaba välja kuulutatud otsust, mis tunnustab patsiendi õigust teadlikule valikule, pöördeliseks otsuseks pidada. Milles see otsus seisnes ning mis küsimusega seoses see asi üldse kohtu ette sattus?

1992. aasta juulikuus võttis 63-aastane Misae Takeda, kes on Jehoova tunnistaja, kontakti Tokyo Ülikooli Meditsiiniinstituudi haiglaga. Tal diagnoositi pahaloomuline maksakasvaja ning talle oli vaja teha lõikus. Kuna ta tahtis kindlameelselt kuuletuda Piibli käsule vere väärtarvitamisest hoiduda, rääkis ta oma arstidele, et nõustub ainult vereta raviga (1. Moosese 9:3, 4; Apostlite teod 15:29). Arstid aktsepteerisid blanketti vastutusest vabastamise kohta, milles vabastati nii nemad kui ka haigla igasugusest vastutusest tema otsuse tagajärgede suhtes. Nad kinnitasid talle, et arvestavad ta sooviga.

Sellest hoolimata tehti Misaele otse vastupidiselt tema selgelt väljendatud soovile vereülekanne, ja seda kohe pärast lõikust, kui ta ikka veel narkoosi all oli. Püüded volituseta tehtud vereülekanne salajas hoida tulid avalikuks ilmselt sel moel, et üks haigla töötaja rääkis asja salaja ühele uudistereporterile välja. Arusaadavalt tundis see siiras kristlik naine end väga muserdatuna, kui ta sellest volituseta tehtud vereülekandest teada sai. Ta oli haigla personali usaldanud ja uskunud, et nad peavad oma sõna ning austavad tema usulisi veendumusi. Kuna niisugune arsti/patsiendi suhte ränk rikkumine tekitas talle emotsionaalset piina ja tal oli soov luua pretsedent, mis teisi inimesi samalaadse meditsiinilise väärkohtlemise eest kaitseks, andis ta asja kohtusse.

Avaliku elu normid ja eetika

Tokyo piirkonnakohtu kolm kohtunikku arutasid asja ning langetasid otsuse arstide kasuks, jättes seega arvestamata inimese õiguse teadvale nõusolekule. Oma otsuses, mis kuulutati välja 12. märtsil 1997, teatasid nad, et leping, mis täielikult ilma vereta ravi eesmärgil sõlmida püüti, on õigustühine. Nad põhjendasid oma otsust sellega, et see oleks kojo ryozokua ehk ühiskondlike standardite rikkumine, kui arst sõlmiks erilise kokkuleppe selle kohta, et ta ei kasuta verd isegi siis, kui olukord kriitiliseks muutub. Nende arvamus oli, et kuna arsti peamiseks kohustuseks on päästa elu parimal viisil nagu ta oskab, oleks niisugune leping algusest peale kehtetu, vaatamata sellele, missugused on patsiendi usulised veendumused. Nad otsustasid, et lõpliku analüüsi juures tuleks kõigepealt arvestada arsti kui asjatundja arvamusega ja alles siis patsiendi mistahes palvega, mille ta eelnevalt ravi osas võis esitada.

Lisaks eeltoodule ütlesid kohtunikud, et samal põhjusel võib arst — ehkki ta peab andma selgitusi põhiliste protseduuride, nende tagajärgede ning eelseisva operatsiooniga seotud riskide kohta — ”jätta ütlemata, kas ta kavatseb kasutada verd või mitte”. Kohtuotsus kõlas: ”Seda ei saa pidada ei seadusvastaseks ega ka sobimatuks, et arstid kostjatena mõistsid hageja soovi vereülekandega mitte mingil tingimusel nõustuda ning käitusid nii, nagu kavatseksid nad tema soovi austada ning sundisid ta sel moel kõnealuse operatsiooniga nõustuma.” Arutluskäik seisnes selles, et kui arstid oleksid käitunud teisiti, oleks patsient võinud lõikusest keelduda ning haiglast lahkuda.

See kohtuotsus šokeeris ja jahmatas teadva nõusoleku põhimõtte toetajaid. Kommenteerides Takeda kohtuasjas langetatud otsust ja selle tihedat seost inimese valikuõigusega Jaapanis, kirjutas professor Takao Yamada, kes on üks tsiviilõiguse juhtivaid autoriteete, järgmist: ”Kui selle otsuse taga oleval arutluskäigul lubatakse jõusse jääda, muutub vereülekannetest keeldumine ning juriidiline teadva nõusoleku põhimõte tuules hubiseva küünlaleegi sarnaseks.” (Juriidiline ajakiri ”Hogaku Kyoshitsu”.) Ta mõistis pealesunnitud vereülekande teravalt hukka kui ”usalduse ränga kuritarvitamise, mida võib võrrelda ootamatu rünnakuga”. Professor Yamada lisas, et selletaolist usaldust hävitavat käitumist ”ei tohiks absoluutselt mitte kunagi lubatavaks pidada”.

Misael oli oma tagasihoidliku loomu tõttu raske avalikkuse tähelepanu keskpunktis olla. Ent kui ta mõistis, et ta võib anda oma osa, kaitsmaks Jehoova nime ja vere pühadust puudutavaid õiglasi põhimõtteid, siis otsustas ta teha kõik, mis temast oleneb. Ta kirjutas oma õigusnõustajale: ”Ma olen vaid põrm, ja sedagi mitte. Ma panen imeks, miks minutaolist ebakompetentset isikut üldse kasutatakse. Aga kui ma püüan teha just seda, mida ütleb Jehoova — Jumal, kes võib ka kivid kisendama panna —, siis annab ta mulle jõudu.” (Matteuse 10:18; Luuka 19:40.) Kohtuprotsessi ajal tunnistusi andes kirjeldas ta väriseval häälel, missuguse emotsionaalse trauma ta selle reetmise tagajärjel üle pidi elama. ”Tundsin, et mind on rünnatud, tundsin end nagu naine, keda on vägistatud.” Tema tunnistus pani paljud tol päeval kohtusaalis viibinud pisaraid pühkima.

Julgustus tuli üllataval kombel

Piirkonnakohtu otsus kaevati otsekohe edasi kõrgemasse kohtusse. Asja arutamine apellatsioonikohtus algas 1997. aasta juulikuus ning ehk küll kahvatu, kuid otsusekindel Misae viibis seal ratastoolis. Vähk oli tagasi tulnud ning ta muutus üha nõrgemaks. Misaele oli see väga suureks julgustuseks, kui peakohtunik tavatul kombel selle välja ütles, mis suuna kohus võtta kavatseb. Ta selgitas, et apellatsioonikohus ei ole nõus madalama astme kohtu arvamusega, nagu oleks arstil olnud õigus patsiendi soove ignoreerida ja käituda nii, nagu ta oleks valmis patsiendi soovile vastu tulema, ent olla samas salaja otsustanud hoopis midagi muud teha. Peakohtunik ütles, et kohus ei kavatse toetada paternalistlikku eetikat, mis väljendub lauses ”Shirashimu bekarazu, yorashimu beshi”b ja mille tähendus on ”Hoidkem nad teadmatuses ja sõltuvatena” meedikutest. Misae ütles hiljem: ”Mul on väga hea meel kuulda kohtuniku niisugust erapooletut märkust, mis varasemast piirkonnakohtu otsusest täielikult erineb.” Ta lisas: ”Just seda olen ma Jehoovalt palunud.”

Järgmisel kuul Misae suri, tema juures olid teda armastavad perekonnaliikmed ning ühe teise haigla meditsiiniline personal, kes tema siiraid veendumusi mõistnud ja austanud olid. Ehkki ta surm kurvastas tema poega Masamit ja teisi perekonnaliikmeid sügavalt, otsustasid nad Misae soovi kohaselt kohtuasja arutamise lõpuni viia.

Otsus

Lõpuks, 1998. aasta 9. veebruaril, kuulutasid kõrgema kohtu kolm kohtunikku välja oma otsuse, mis muutis madalama astme kohtu otsuse vastupidiseks. Väike kohtusaal oli täis reportereid, akadeemikuid ning teisi inimesi, kes olid ustavalt kohtuasja arutamist jälginud. Suuremad ajalehed ja televisioonijaamad tõid otsuse avalikkuse ette. Mõned pealkirjad olid järgmised: ”Kohus: patsiendid võivad ravist keelduda”; ”Kõrgem kohus: ülekandega rikuti õigusi”; ”Vereülekande peale surunud arst kaotab kohtus” ning ”Jehoova tunnistaja saab vereülekande eest kahjutasu”.

Teadaanded otsuse kohta olid täpsed ja äärmiselt positiivsed. Ajaleht ”The Daily Yomiuri” kirjutas: ”Kohtunik Takeo Inaba sõnul poleks arstid võinud teha protseduure, millest patsient oli keeldunud.” Samuti oli seal selgelt öeldud: ”Arstid, kes tegid [vereülekande], võtsid sellelt naiselt võimaluse ise endale ravi valida.”

Ajaleht ”Asahi Shimbun” juhtis tähelepanu sellele, et ehkki kohtule tundus, et selle juhtumi puhul polnud selle kohta piisavalt tõendeid, et oleks olnud olemas leping, milles mõlemad pooled oleksid nõustunud sellega, et ka eluohtlikus olukorras verd ei kasutata, olid kohtunikud madalama astme kohtuga eri arvamusel taolise lepingu seaduslikkuse osas: ”Kui pooled on sõlminud omavahel hästi järelekaalutud kokkuleppe, et vereülekandeid mitte mingil tingimusel ei tehtaks, siis kõrgem kohus ei arva, et oleks eksitud avaliku elu normide vastu ega pea seda õigustühiseks.” Veel tõi see ajaleht välja kohtuniku arvamuse, et ”iga inimene on määratud ühel päeval surema ning et selle üle, kuidas ta surma momendi poole liigub, võib iga üksikisik ise otsustada”.

Tegelikult on Jehoova tunnistajad seda küsimust põhjalikult uurinud ning on veendunud selles, et nad valivad ellujäämiseks parima võimaluse. See hõlmab seda, et kõrvale jäävad vereülekannetega seotud tuntud riskid ning selle asemel nõustutakse vereta protseduuridega, mida kasutatakse laialdaselt paljudes maades ja mis on Jumala seadusega kooskõlas (Apostlite teod 21:25). Üks Jaapani tuntud riigiõiguse professor selgitas: ”Tegelikkuses ei saa kõnealusest ravist [vereülekandest] keeldumise korral rääkida mitte sellest, et inimene valiks võimaluse surma saada, vaid pigem sellest, et ta valib võimaluse ellu jääda.”

Kõrgema kohtu otsus peaks panema arstid mõtlema sellele, et nad ei või endale sugugi nii suuri õigusi võtta, kui mõned ehk mõtlesid. Ja selle tulemusena peaksid veel paljud haiglad omad eetikaalased juhendid koostama. Ehkki seda kohtuotsust on üldiselt aktsepteeritud ja see annab julgust patsientidele, kes pole oma ravi suhtes peaaegu üldse kaasa rääkida saanud, pole sugugi mitte kõigil selle üle hea meel. Riiklik haigla ja need kolm arsti on kaevanud kohtuasja edasi ülemkohtusse. Seega tuleb meil oodata, et näha, kas ka Jaapani kõrgeim kohus patsiendi õigusi toetab, nii nagu seda teeb universumi Suverään.

[Allmärkused]