Kasupered võivad hästi hakkama saada

KAS VÕIB OLLA ÕNNELIKKE KASUPERESID? JAH, ISEÄRANIS SIIS, KUI KÕIK PERELIIKMED peavad meeles, et ”kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses” (2. Timoteosele 3:16). Kui iga pereliige rakendab ellu Piibli põhimõtteid, siis on edu niisama hästi kui tagatud.

Peamine omadus

Piibel annab vaid mõned otsesed seadused, millest inimsuhetes juhinduda. Enamasti ergutab see arendama häid omadusi ja õigeid hoiakuid, mis ajendaks meid targalt käituma. Sellised head omadused ja õiged hoiakud on õnneliku pereelu alused.

Võib tunduda küll iseenesestmõistetavana, kuid tasub siiski öelda, et peamine vajalik omadus õnnelikuks pereeluks on armastus. Apostel Paulus ütles: ”Armastus ärgu olgu silmakirjalik. [—] Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu” (Roomlastele 12:9, 10). Sõna ”armastus” on tihti väärtarvitatud, aga see omadus, millele Paulus siin viitas, on ainulaadne. See on jumalik armastus, mis ”ei hävi ilmaski” (1. Korintlastele 13:8). Piibel ütleb, et see on omakasupüüdmatu ja teenistusvalmis. See püüab aktiivselt teistele head teha. See on kannatlik ja lahke, see pole kunagi armukade, hooplev ega ennast täis. See ei otsi omakasu. See on alati valmis teistega arvestama, see usaldab, loodab ja kannatab kõik (1. Korintlastele 13:4—7).

Tõeline armastus aitab mahendada erinevusi ning ühendab täiesti erisuguse kasvatusega inimesi ja omalaadseid isiksusi. See aitab ka üle saada lahutuse või lihase vanema surma hävitavast mõjust. Üks võõrasisa räägib oma probleemist: ”Ma olin sageli liiga keskendunud omaenda tunnetele, nii et oma kasulaste ja isegi oma naise tunded ei läinud mulle üldse korda. Pidin õppima olema vähem tundlik. Kõige tähtsam, ma pidin õppima olema alandlik.” Armastus aitas tal end vajalikul määral muuta.

Bioloogiline vanem

Armastus võib aidata mõista laste suhteid nende nüüd puuduva lihase vanemaga. Üks võõrasisa tunnistab: ”Ma tahtsin esimest kohta oma kasulaste südames. Kui nad külastasid oma pärisisa, oli mul raske seista vastu kiusatusele teda maha teha. Kui neil oli olnud koos tore päev, tundsin end kohutavalt. Kui neil oli olnud halb päev, olin ülevas meeleolus. Tegelikult kartsin neid kaotada. Üks raskemaid asju oli endale tunnistada, kui tähtis roll on pärisisal minu kasulaste elus.”

Tõeline armastus aitas sel võõrasisal aru saada, kui ebarealistlik oli oodata, et lapsed hakkaksid teda kohe armastama. Ta poleks pidanud end selle pärast veel kõrvale heidetuna tundma, et lapsed teda kohe omaks ei võtnud. Ta mõistis, et ei saa kunagi võtta endale laste südames seda kohta, mis on nende lihasel isal. Lapsed tundsid ju oma pärisisa esimestest elupäevadest saati, samal ajal kui kasuisa oli uustulnuk, kes pidi laste armastuse alles ära teenima. Uurija Elizabeth Einstein kajastab paljude kogemust, öeldes: ”Bioloogilist lapsevanemat ei saa kunagi asendada — mitte kunagi. Isegi kui lapsevanem on surnud või oma lapsed hüljanud, on tal ikkagi oluline koht laste elus.”

Distsiplineerimine — delikaatne teema

Piibel näitab, et armastav distsiplineerimine on noorte puhul väga tähtis ning see käib ka kasulaste kohta (Õpetussõnad 8:33). Paljud asjatundjad on hakanud nõustuma selles osas Piibli seisukohaga. Professor Ceres Alves de Araújo teatas: ”Loomu poolest ei meeldi kellelegi piirangud, kuid need on hädavajalikud. ”Ei” on kaitsev sõna.”

Kasuvanemaga peres võib aga distsiplineerimine põhjustada tõsiseid lahkhelisid. Kasulapsi on osaliselt kujundanud nüüd puuduv lapsevanem. Tõenäoliselt on neil harjumusi ja kombeid, mis võivad kasuvanemat ärritada. Lapsed jälle ilmselt ei mõista, miks nende kasuvanem mõnes asjas nii range on. Kuidas sellist olukorda lahendada? Paulus õhutab kristlasi: ”Taotle .. armastust, kannatlikkust, tasadust!” (1. Timoteosele 6:11). Kristlik armastus aitab nii kasuvanemal kui lastel tasaselt ja kannatlikult üksteist mõistma õppida. Kui kasuvanem on kärsitu, võivad äkiline meel, viha ja solvav kõne kiiresti hävitada kõik senini rajatud suhted (Efeslastele 4:31).

Seda, millest on abi, aitab mõista prohvet Miika. Ta ütles: ”Mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?” (Miika 6:8). Õiglus on distsiplineerimise juures äärmiselt oluline. Kuidas on aga lugu headusega? Üks kristlik kogudusevanem jutustab, et tihtilugu oli tal raske oma kasulapsi pühapäeva hommikuti koguduse koosoleku ajaks üles saada. Selle asemel, et nendega tõreleda, püüdis ta heaga läbi saada. Ta tõusis varakult üles, valmistas hommikusöögi ning viis lastele kuuma jooki. Tänu sellele tõusid lapsed palju meelsamini üles.

Professor Ana Luisa Vieira de Mattos ütles järgmise huvitava mõtte: ”Oluline pole mitte peretüüp, vaid see, missugused suhted seal valitsevad. Oma uuringutest olen täheldanud, et käitumishälvetega noored tulevad peaaegu alati peredest, kus on nõrk vanemlik kontroll, kus puuduvad reeglid ja on kehv suhtlemine.” Ta ütles veel: ”Pole võimalik ületähtsustada mõtet, et laste kasvatamine hõlmab vajadust öelda ei.” Lisaks teatasid doktorid Emily ja John Visher: ”Üldjuhul on distsiplineerimisest kasu vaid siis, kui distsiplineeritav hoolib oma distsiplineerija reageeringust ja suhetest temaga.”

Need tähelepanekud puudutavad küsimust, kes peaks kasuvanemaga peres distsiplineerima. Kes on see, kes ütleb ei? Pärast asja kaalumist on mõned vanemad otsustanud, et alguses peaks distsiplineerima peamiselt lihane vanem, et anda kasuvanemale aega oma suhteid lastega süvendada. Lapsed peavad olema kasuvanema armastuses kindlad, enne kui see neid distsiplineerib.

Mida teha siis, kui kasuvanem on isa? Kas Piibel ei ütle mitte, et isa on perekonnapea? Ütleb küll (Efeslastele 5:22, 23; 6:1, 2). Ent võõrasisa võib soovida mõneks ajaks distsiplineerimise emale usaldada, eriti kui tegemist on karistamisega. Ta võib lubada lastel kuulata ”oma ema juhatust”, kuni ta ise loob aluse, et laps kuulaks ”oma [uue] isa õpetust” (Õpetussõnad 1:8; 6:20; 31:1). Tõenditest ilmneb, et lõppkokkuvõttes ei kahjusta see juhtpositsiooni põhimõtet. Lisaks ütles üks võõrasisa: ”Ma hoian meeles, et distsiplineerimine hõlmab manitsemist, parandamist ja noomimist. Kui teha seda õiglaselt, armastavalt ja kaastundlikult ning kui sellega kaasneb ka vanemlik eeskuju, siis on tavaliselt sellest abi.”

Lapsevanemad peavad nõu pidama

Õpetussõna 15:22 ütleb: ”Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused.” Kasuvanemaga peres on vanematevaheline rahulik ja avameelne usalduslik vestlus väga tähtis. Ajalehe ”O Estado de S. Paulo” kolumnist täheldas: ”Lapsed kipuvad alati vanemate seatud piiranguid proovile panema.” See võib pidada topelt paika kasuperedes. Seepärast peaksid vanemad asjades kokku leppima, et laps näeks nende ühtsust. Mida teha aga siis, kui kasuvanema toimimisviis tundub lihasele vanemale ebaõiglane? Sel juhul peaksid vanemad lahendama küsimuse nelja silma all, mitte laste ees.

Üks uuesti abiellunud ema jutustab: ”Emale on kõige raskem see, kui ta näeb, kuidas kasuisa tema lapsi distsiplineerib, iseäranis siis, kui emale tundub, et kasuisa toimib kiirustavalt või pole päris õiglane. See murrab ema südame ning ta soovib oma lapsi kaitsta. Sellistel kordadel on raske oma kaasale alluda ning teda toetada.

Kord palusid minu kaks poega, üks 12- ja teine 14-aastane, kasuisalt luba millegi tegemiseks. Ta keelas neid järsult ning lahkus seejärel toast, andmata poistele mingit võimalust seletada, miks see palve nendele tähtis on. Poisid pidid äärepealt nutma hakkama ning mina olin lausa keeletu. Vanem poeg vaatas mulle otsa ja sõnas: ”Ema, kas sa nägid, mis ta tegi?” Ma vastasin: ”Nägin küll. Kuid ta on ikkagi perekonnapea ning Piibel ütleb, et me peame tema juhtpositsiooni austama.” Toredate poistena, nagu nad olid, nõustusid nad sellega ning rahunesid tasapisi maha. Samal õhtul selgitasin oma abikaasale olukorda ning ta tunnistas, et oli käitunud liiga autoritaarselt. Ta läks otsejoones poiste tuppa ning palus vabandust.

Õppisime sellest juhtumist palju. Minu abikaasa õppis kuulama, enne kui otsuse teeb. Mina õppisin, et perekonnapea tunnustamise põhimõtet peab järgima ka siis, kui see teeb haiget. Poisid õppisid seda, kui tähtis on alluda (Koloslastele 3:18, 19). Minu abikaasa südamesttulevast vabandusest õppisime kõik, kui tähtis on olla alandlik (Õpetussõnad 29:23). Praegu on mu mõlemad pojad kristlikud kogudusevanemad.”

Vigu tehakse ikka. Lapsed võivad öelda või teha midagi haavavat. Hetkepingete ajel võib kasuvanem käituda mõistmatult. Ent haavu aitavad paljuski parandada lihtsad sõnad: ”Mina olen süüdi, palun vabandust.”

Pere ühtsuse tugevdamine

Kasuperes südamlike suheteni jõudmine võtab aega. Kui sina oled kasuvanem, pead ilmutama empaatiat. Ole mõistev, valmis veetma aega koos lastega. Mängi ühes pisematega. Ole valmis vestlema suurematega. Otsi võimalusi nendega ühiselt aega veeta — näiteks kutsu lapsi aitama majapidamistöödes, valmistama lõunasööki või pesema autot. Kutsu neid kaasa sisseoste tegema. Lisaks võivad kerged, kiindumust väljendavad puudutused ilmutada sinu armastust nende vastu. (Loomulikult peab võõrasisa hoidma kohast piiri kasutütardega, et ta ei tekitaks neis piinlikkust. Samasuguseid piire peaks võõrasema arvestama kasupoegade suhtes.)

Kasupered võivad olla õnnelikud. Paljud ongi. Kõige paremini saavad hakkama need kasupered, kus kõigil pereliikmetel, iseäranis aga vanematel, on õiged hoiakud ja realistlikud ootused. Apostel Johannes kirjutas: ”Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast” (1. Johannese 4:7). Tõesti, südamesttulev armastus on kasuperede õnne tõeline saladus.

[Pildid lk 7]

ÕNNELIKUD KASUPERED

veedavad koos aega . . .

uurivad koos Jumala Sõna . . .

vestlevad koos . . .

töötavad koos . . .