Aeg ja igavik — mida me nendest õieti teame?
”AEG näib olevat inimese jaoks mõistatuslikumaid valdkondi,” teatab üks entsüklopeedia. Tõesti, peaaegu võimatu on aja mõistet lihtsalt määratleda. Võime küll öelda, et aeg ”möödub”, ”kulgeb”, ”lendab” ning isegi, et meie liigume ”aja voolus”, ent ega me õieti tea, millest räägime.
Aega on defineeritud kui ”kahe sündmuse vahelist kaugust”. Siiski teame oma kogemustest, et aeg ei sõltu sündmustest; see paistab kulgevat sõltumata sellest, kas midagi juhtub või ei. Üks filosoof väidab, et aega tegelikult ei eksisteerigi, see on puhas abstraktsioon. Kas saab see, millele meie kogemused on nii suuresti rajatud, olla pelgalt omaenda kujutluse vili?
Piibli vaade ajale
Piibel ei anna mingit aja definitsiooni, mis vihjab sellele, et inimmõistus ehk ei suudagi seda täielikult haarata. See on nagu lõputu maailmaruum, mida meil on samuti raske tunnetada. Aeg on ilmselt üks neid valdkondi, mida vaid Jumal täielikult mõistab, sest tema üksi eksisteerib ”igavesest igavesti” (Laul 90:2).
Kuigi Piibel ei määratle aega, räägib see siiski ajast kui reaalsusest. Piibli alguses on kirjas, et Jumal lõi ”valgused” — päikese, kuu ja tähed — ajatähisteks ”seatud aegadele, päevadele ja aastatele”. Paljud Piiblis ülestähendatud sündmused on ajavoolus kindlalt paigas. (1. Moosese 1:14; 5:3—32; 7:11, 12; 11:10—32; 2. Moosese 12:40, 41.) Samuti räägib Piibel, et aega tuleks targalt kasutada, saamaks Jumalalt igavikulise õnnistuse — väljavaate elada igavesti (Efeslastele 5:15, 16).
Kas igavene elu on loogiline?
Kui juba püüe mõista aja tegelikku tähendust on frustreeriv, siis mõte igavesest elust on paljudele inimestele iseäranis mõistatuslik. Üks põhjus võib olla see, et meie ajakogemus on alati piirdunud sünni, kasvamise, vananemise ja surma tsükliga. Seepärast oleme hakanud ajavoolu seostama vananemisprotsessiga. Paljudele tundub ükskõik missugusel muul viisil mõtlemine ajamõistest üleastumisena. ”Miks peaksid inimesed moodustama erandi selles, millele paistavad olevat allutatud kõik elavad olendid?” võivad nad küsida.
Sellise arutlusviisi korral jäetakse kahe silma vahele fakt, et inimesed on paljudes valdkondades teiste loodute hulgas tõepoolest erandiks. Näiteks puuduvad loomadel inimesele omased intellektuaalsed võimed. Vastuväidetest hoolimata piirdub nende loovus sellega, mida nende instinktid neid ajendavad tegema. Neil pole inimesele omast kunstiannet ega võimet ilmutada armastust ja mõistmist. Kui inimesele on antud sedavõrd palju rohkem sääraseid omadusi ja võimeid, mis teevad elu mõttekaks, kas on siis võimatu, et neile antakse ka rohkem aega elamiseks?
Teisest küljest, kas pole kummaline, et puud, mis ei mõtle, elavad vahel tuhandeid aastaid, kui samas intelligentne inimene võib elada keskmiselt vaid 70 kuni 80 aastat? Kas pole paradoksaalne, et kilpkonnad, kellel pole ei loovust ega kunstivõimeid, võivad elada üle 200 aasta, samal ajal kui inimene, kel on selliseid võimeid küllaga, ei ela pooltki nii kaua?
Kuigi inimene ei suuda täielikult haarata aja ja igaviku mõisteid, on igavese elu tõotus siiski selgelt kirjas Piiblis. Väljend ”igavene elu” esineb selles ligikaudu 40 korda. Ent kui Jumala eesmärgi järgi peaksid inimesed elama igavesti, miks pole see siis veel täitunud? Seda küsimust käsitleb järgmine artikkel.