Põhjatust vaesusest suurimate rikkusteni

JUTUSTANUD MANUEL DE JESUS ALMEIDA

Olen sündinud 1916. aasta oktoobris noorimana pere 17 lapsest. Üheksa mu vanemat venda ja õde surid kas haiguse või alatoitluse tagajärjel — nii ei õppinudki ma neid eales tundma. Meie ülejäänud kaheksa elasime koos vanematega ühes väikeses külas Portugalis Porto linna lähedal.

MEIL oli tagasihoidlik kodu, kus oli väike elutuba ja magamistuba. Joogivett tuli tuua ligikaudu poole kilomeetri kauguselt kaevust ning toiduvalmistamistingimused olid algelised.

Niipea kui mu vanemate vendade jõud kandma hakkas, läksid nad tööle maisipõllule. Raha eest, mida nad seal teenisid, osteti perele toitu. Samuti sai nende abiga minust pere ainuke laps, kes sai veidi kooliharidust. Olgugi et meie elu oli raske, olime väga ustavad katoliku kirikule, lootes, et mingil moel see meid elus aitab.

Maikuus pidas kirik novenat. Üheksa päeva järjest kõndisime pimedas igal varahommikul kirikusse. Seal me palvetasime, uskudes, et see toob Jumala õnnistuse. Samuti me mõtlesime, et preester on püha mees, Jumala esindaja. Aja jooksul meie suhtumine aga muutus.

Otsin midagi paremat

Kui meil polnud äärmiselt kehva majandusliku olukorra tõttu võimalik tasuda kirikumaksu, ei teinud preester meile mingeid järeleandmisi. See kurvastas meid. Mu arvamus kirikust muutus täielikult, ning kui sain 18, otsustasin kodunt lahkuda, et teada saada, kas on elus ka midagi paremat kui põllul töötada ja kirikuga maad jagada. Aastal 1936 olingi ma juba Portugali pealinnas Lissabonis.

Seal kohtasin ma Edminiat. Ehkki olin religioonis pettunud, järgisime kommet ja abiellusime katoliku kirikus. Siis, 1939. aastal puhkes II maailmasõda. Sõja ajal oli minu järelevalve all 18 ladu, kust me saatsime üheainsa päeva jooksul välja kuni 125 veoautotäit sõjavarustust.

Sõjaõudused ja see, et katoliku kirik sõjaga tihedalt seotud oli, puudutasid mind valusalt. Ma mõtlesin, kas Jumal tõesti hoolib inimkonnast? Kuidas me peaksime teda teenima? Aastaid hiljem, 1954. aastal arutles üks vanem härrasmees, kes oli Jehoova tunnistaja, minuga just neid küsimusi, mis mind vaevasid. See vestlus muutis kogu mu elu.

Meeliköitev Piibli lootus

See heasüdamlik mees Joshua selgitas mulle, et Jumala Kuningriik on maailma probleemide ainus lahendus ning et üksnes selle Kuningriigi valitsuse kaudu on võimalik saavutada rahu ja turvalisus (Matteuse 6:9, 10; 24:14). Mulle meeldis väga see, mis ta rääkis, kuid varasemate kogemuste tõttu seoses religiooniga ei tahtnud ma ta selgitustega hästi nõustuda. Kui ta pakkus mulle võimalust Piiblit uurida, olin sellega nõus tingimusel, et ta ei küsi raha ega räägi poliitikast. Ta oli päri ja kinnitas mulle, et see, mida ta pakub, on tasuta (Ilmutuse 22:17).

Minu usaldus Joshua vastu kasvas kiiresti. Seepärast palusin ma temalt midagi, millest olin unistanud juba noorena. ”Kas mul oleks võimalik saada endale Piiblit?” Olles saanud selle, oli mu rõõm suur, kui võisin esimest korda meie Looja enda Sõnast lugeda tõotust: ”Jumal ise on nendega [inimestega]. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Ilmutuse 21:3, 4).

Eriti lohutavad olid mulle Piibli tõotused selle kohta, et kõrvaldatakse vaesus ja haigused. Ustav mees Eliihu ütles Jumala kohta: ”[Ta] annab külluses rooga!” (Iiob 36:31). Samuti ütleb Piibel, et Jumala Kuningriigi õiglase valitsuse all ”ükski elanik ei ütle: ”Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24). Kui armastavat huvi tunneb Jehoova Jumal inimkonna vastu! Ja minu huvi Jumala tõotuste vastu ainult kasvas!

Jehoova tunnistajate koosolekul käisin ma esimest korda 17. aprillil 1954. aastal. See oli erikoosolek — Kristuse surma mälestusõhtu pühitsemine. Sellest ajast alates olen käinud koosolekutel korrapäraselt. Peagi hakkasin neist headest asjadest, mis ma õppisin, rääkima ka teistele. Noil päevil pidasid tunnistajad Portugalis kord kuus ranna ääres piknikku, mille järel toimus ristimine. Seitse kuud pärast seda, kui Joshua minuga esimest korda rääkis, pühendusin ma Jehoova Jumalale ja sümboliseerisin seda veeristimisega ookeanis.

1954. aasta alguses oli kogu Portugalis tunnistajaid üksnes saja ringis. Seepärast oli seal suur vajadus meeste järele, kes juhataksid kuulutustööd. Edenesin vaimselt kiiresti ja peagi anti mulle koguduses ülesandeid. 1956. aastal määrati mind Lissaboni Jehoova tunnistajate teise koguduse sulaseks, nagu tol ajal nimetati juhtivat ülevaatajat. Praegu on selles linnas ja selle eeslinnades rohkem kui sada kogudust.

Õnnistused külalislahkuse eest

Olgugi et meil Edminiaga rahalised ressursid olid piiratud, oli meie uks kristlikele vendadele alati valla. 1955. aastal peatus Portugalis üks pioneer — nii kutsutakse Jehoova tunnistajate täisajalisi evangeeliumikuulutajaid —, kes oli oma kodunt Brasiiliast teel rahvusvahelisele ”Võidutseva Kuningriigi” kokkutulekule Saksamaal. Transpordiraskuste tõttu elas ta kuu aega meil ja see külaskäik oli meile tõepoolest vaimne õnnistus.

Teiste seas külastasid sel ajal meie kodu Jehoova tunnistajate New Yorgis Brooklynis asuva peakorteri pere liikmed Hugo Riemer ja tema toakaaslane Charles Eicher. Nad sõid koos meiega lõunat ja esitasid Portugali vendadele kõnesid. Nagu äsja munast koorunud tibud, nokad lahti, ootasime mahlakat vaimset maiusrooga, mida sellised vennad pakkusid.

Ka Jehoova tunnistajate reisivad ülevaatajad peatusid oma külastuste ajal meil. Üks meeldejäävaid külalisi aastal 1957 oli Álvaro Berecochea, Maroko harubüroo ülevaataja, kes määrati külastama Portugali, et julgustada siinseid vendi. Ta oli meie kodus raamatu-uurimisel ning me käisime talle peale, et ta ülejäänud aja Portugalis olles peatuks meil. Selle kuu aja jooksul, mis ta oli meil külas, kogesime palju õnnistusi ja kosusime vaimselt, samal ajal kui Álvaro kosus tänu mu kalli Edminia heale toiduvalmistusoskusele füüsilises mõttes.

Põhjatu vaesus, mida minagi lapsepõlves olen kogenud, võib jätta ellu oma pitseri. Kuid ma olen mõistnud seda, et mida enam me anname Jehoovale ja ta ustavatele teenijatele, seda enam ta meid õnnistab. See tõsiasi leidis kinnitust ikka ja jälle, kui näitasime üles külalislahkust kõigile, kellele vähegi võimalik.

Meie konvendil Porto linnas aastal 1955 teatati, et 1958. aastal toimub New Yorgis Yankee staadionil Jehoova tunnistajate rahvusvaheline konvent. Maa kõigis kuningriigisaalides — mida tol ajal oli väga vähe — seati üles annetuskastid, et toetada rahaliselt Portugali delegaatide saatmist konvendile. Kas suudate ette kujutada meie rõõmu, kui meidki koos naisega arvati nende delegaatide hulka! Milline rõõm oli Ameerika Ühendriikides konvendil viibides külastada ka Jehoova tunnistajate Brooklynis asuvat peakorterit!

Vastupidamine tagakiusamise ajal

1962. aastal Jehoova tunnistajate kuulutustöö Portugalis keelustati ning misjonärid, nende hulgas Eric Britten, Domenick Piccone, Eric Beveridge ja nende naised, saadeti maalt välja. Seejärel keelati ära koosolekute pidamine kuningriigisaalides, mistõttu pidasime neid salaja kodudes; samuti ei olnud Portugalis enam võimalik läbi viia suuri konvente. Minu ülesandeks sai nüüd korraldada meie kristlike vendade ja õdede transporti samasugustele konventidele teistes maades.

Korraldada suure hulga tunnistajate reise teistesse maadesse polnud kerge. Kuid see oli neid pingutusi väärt, arvestades seda suurepärast vaimset kasu, mis Portugali vennad seeläbi said. Šveitsis, Inglismaal, Itaalias ja Prantsusmaal konventidel viibimine oli neile tõepoolest ülesehitav kogemus! Tänu sellistele konventidele oli neil ka võimalik maale kaasa tuua kirjandust. Nende aastate jooksul andsime mitmel korral sisse nõudmise, et meid usuorganisatsioonina Portugalis registreeritaks, kuid kõik need sooviavaldused lükati tagasi.

Pärast seda, kui misjonärid 1962. aasta alguses maalt välja saadeti, hoogustas salapolitsei oma kampaaniat peatada meie kuulutustöö. Paljud meie vennad ja õed arreteeriti ning viidi kohtu ette. Dokumenteeritud aruandeid paljudest neist sündmustest on avaldatud nii selles ajakirjas kui selle kaasajakirjas ”Ärgake!”.a

Kuulutamise pärast vangistatute seas oli ka üks pioneer, kellele mina olin esmalt Jumala Kuningriigi head sõnumit rääkinud. Kuna politsei leidis tema asjade hulgast minu aadressi, kutsuti mind välja ja kuulati üle.

Hiljem tulid kaks politseiagenti minu koju. Nad konfiskeerisid mu piibliuurimise abimaterjali ja 13 Piiblit. Kimbutamine aga jätkus ning kokku tulid nad tagasi meie kodu läbi otsima veel seitsmel korral. Iga kord pommitasid nad meid küsimustega.

Mitmel korral kutsuti mind kohtusse andma mõne kaaskristlase kaitseks tunnistust. Ehkki ma polnud palju kooliharidust saanud, andis Jehoova mulle ”tarkuse, mille vastu ei saa panna ega rääkida ükski .. vastaseist” (Luuka 21:15). Ühel korral oli kohtunik mu tunnistusest sedavõrd hämmastunud, et küsis, millise hariduse ma olen saanud. Kogu kohtusaal naeris, kui ütlesin, et olen vaid neli klassi koolis käinud.

Kui suurenes tagakiusamine, suurenes ka nende arv, kes Kuningriigi sõnumile positiivselt vastasid. Nõnda kasvas tunnistajate arv Portugalis vähem kui 1300-lt aastal 1962 rohkem kui 13000-ni aastal 1974! Vahepeal, 1967. aasta mais, kutsuti mind teenima reisiva ülevaatajana. Seda tööd tehes külastasin ma Jehoova tunnistajate kogudusi, et neid vaimselt kinnitada.

Tunnen rõõmu suurimatest rikkustest

Detsembris 1974 oli mul eesõigus kaasa aidata Jehoova tunnistajate töö seaduslikule registreerimisele Portugalis. Järgmisel aastal said meist naisega Jehoova tunnistajate Estorilis asuva Peeteli pere liikmed. Mind määrati ka teenima Portugali harubürookomitee liikmena.

On tõepoolest rõõm olnud näha, kui jõudsalt on kuulutustöö edenenud nii Portugalis kui ka territooriumidel, mille eest meie harubüroo hoolitseb! Nende hulgas on Angola, Assoorid, Cabo Verde, Madeira ning São Tomé ja Príncipe. Põnev on olnud aastate jooksul näha, kuidas Portugalist on saadetud misjonäre nendesse maadesse, kus Kuningriigi sõnumi vastu on ilmutatud tohutu suurt huvi. Kuidas võime küll rõõmustada nüüd, kui neis paigus on rohkem kui 88000 Kuningriigi kuulutajat, kellest enam kui 47000 on Portugalis! 1998. aastal viibis nendes maades mälestusõhtul kokku rohkem kui 245000 inimest — ent aastal 1954, mil mina tunnistajaks sain, oli neid alla 200.

Nõustume mõlemad Edminiaga kogu südamest Piibli laulukirjutajaga, kes ütles, et ”üks päev [Jehoova] õuedes on parem kui muid tuhat” (Laul 84:11). Kui mõtlen tagasi oma elu tagasihoidlikule algusele ja võrdlen seda vaimsete rikkustega, millest seejärel olen rõõmu tundnud, tunnen ma sedasama, mis prohvet Jesaja: ”Jehoova, sina oled mu Jumal, ma tahan sind ülistada, su nime kiita, sest sa oled teinud imet .. Sest sa oled kindluseks viletsale, pelgupaigaks vaesele” (Jesaja 25:1, 4).

[Allmärkus]

[Pildid lk 24]

Ülal: Vend Almeida Lissabonis teatamas delegaatide saatmisest 1958. aastal New Yorgis toimuvale konvendile

Keskel: ”Rahu maa peal” rahvusvahelisel kokkutulekul Pariisis kogudusesulaste näidiskoosolekut juhatamas

All: Üüribussid on peagi valmis reisiks piirkonnakonvendile Prantsusmaale

[Pilt lk 25]

Portugali harubüroos hommikust jumalakummardamist juhatamas

[Pilt lk 25]

Portugali harubüroo, mis pühitseti sisse 1988. aastal

[Pilt lk 26]

Vend Hugo Riemer Brooklyni Peetelist julgustas meid oma kõnedega

[Pilt lk 26]

Koos oma naisega