Ankruks lootus, ajendiks armastus
”Nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!” (1. KORINTLASTELE 13:13)
1. Millise hoiatuse apostel Paulus meile annab?
APOSTEL Paulus hoiatab meid, et meie usk võib minna põhja nagu laev. Ta räägib sellest, et me peaksime omama ”usku ja head südametunnistust, mille mõningad on tõuganud enesest ära ja on selle tõttu usu suhtes läinud põhja nagu laev” (1. Timoteosele 1:19). Esimesel sajandil m.a.j. sõideti merd puitlaevadega. Nende merekindlus sõltus puidu kvaliteedist ja laevaehitajate oskustest.
2. Miks peab meie usulaev olema hästi ehitatud ja mida see meilt nõuab?
2 Meie niinimetatud usulaev peab inimmere tormistes voogudes vee peale püsima jääma (Jesaja 57:20; Ilmutuse 17:15). Seega peab see olema hästi ehitatud, mis sõltub meist endist. Kui juudi ja rooma ühiskonna ”mered” algkristlaste jaoks eriti tormiseks muutusid, kirjutas Juudas: ”Armsad, rajage endid oma pühimale usule ja palvetage Pühas Vaimus, ja hoidke endid Jumala armastuses ja oodake meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks” (Juuda 20, 21). Et Juudas rääkis ka võitlemisest ”pühadele kord antud usu poolest”, võib väljend ”pühim usk” viidata tervele reale kristlikele õpetustele, mille hulka kuulub ka hea sõnum päästest (Juuda 3). Kristus on selle usu alus. Et me võiksime õigest kristlikust usust kinni hoida, läheb vaja tugevat usku.
Üle tuleb elada sektikartuse torm
3. Kuidas kasutavad mõned ära kartust sektide ees?
3 Viimastel aastatel on leidnud aset mitmed hirmsad massilised enesetapud, mõrvad ning terrorismirünnakud, milles on olnud oma osa salajastel ususektidel. On arusaadav, et paljud üksikisikud, kaasa arvatud siirad juhtivad poliitikud, on olnud mures selle pärast, kuidas süütuid inimesi, eelkõige noori, niisuguste ohtlike sektide eest kaitsta. ”Selle maailma jumal”, kes on kahtlemata nende jälkide kuritegude taga, on sellise sektikartuse loonud ning kasutab seda Jehoova rahva vastu (2. Korintlastele 4:4; Ilmutuse 12:12). Mõned on seda olukorda ära kasutanud, et meie töö suhtes vastuseisu õhutada. Mõnel maal on nad korraldanud kampaania, mille näiliseks eesmärgiks on kaitsta inimesi ”ohtlike sektide” eest, ent kuna nende seas mainitakse ekslikult ka Jehoova tunnistajaid, tähendab see meie kaudset süüdistamist. Selle tagajärjel on majast majja kuulutamine mõnes Euroopa riigis raskendatud ning osa inimesi, kes meiega Piiblit uurisid, on selle katki jätnud. See omakorda on avaldanud negatiivset mõju osale meie vendadest.
4. Miks me ei peaks laskma vastupanul end araks muuta?
4 Kuid kaugel sellest, et meid araks muuta, peaks vastupanu hoopis tugevdama meie veendumust selles, et meie usk on tõeline kristlus (Matteuse 5:11, 12). Algkristlasi süüdistati, et nad on mässajate usulahk, ning nende ’vastu räägiti’ igas paigas (Apostlite teod 24:5; 28:22). Kuid apostel Peetrus kinnitas oma kaasusklikke, kirjutades: ”Armsad, ärge pidage võõraks tulekuumust enestes, mis teile on saanud katsumiseks, otsekui sünniks teile midagi võõrast, vaid sedamööda nagu teil on osa Kristuse kannatamistest, olge rõõmsad, et võiksite rõõmustuda ning hõisata tema au ilmumisel” (1. Peetruse 4:12, 13). Sarnaselt kirjutas ka üks esimese sajandi juhtiva kogu liige: ”Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust [”vastupidavust”, UM]! Ent kannatlikkus [”vastupidavus”, UM] omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust” (Jakoobuse 1:2—4). Just nagu tuuleiilid laeva merekindluse läbi katsuvad, tulevad meie usulaeva vähimadki puudused esile vastupanutormides.
Viletsus toob vastupidavust
5. Kuidas me saame olla kindlad selles, et meie usk viletsuses püsima jääb?
5 Kristlased võivad olla oma vastupidavuses ja usu püsivuses kindlad alles pärast seda, kui nad on viletsusetormid üle elanud. Meie vastupidavus saab ’omada täiuslikku tegu’ tormistel meredel ainult siis, kui oleme ’täiuslikud ja laitmatud ega ole meil mingit puudust’, mis tähendab ka tugeva usu olemasolu. Paulus kirjutas: ”Kõiges me näitame endid kui Jumala abilised: suures kannatuses, viletsustes, hädades, kitsikustes” (2. Korintlastele 6:4).
6. Miks me peaksime ’viletsustest kiitlema’ ja kuidas see meie lootust tugevdab?
6 Meil tuleks suhtuda neisse viletsuse tuuleiilidesse, mis meid aeg-ajalt tabada võivad, kui võimalustesse tõestada, et meie usulaev on terve ja jääb püsti. Paulus kirjutas Rooma kristlastele: ”Me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse” (Roomlastele 5:3—5). Kui jääme katsumustes vankumatuks, toob see meile Jehoova heakskiidu. See omakorda muudab tugevamaks meie lootuse.
Miks mõne usulaev põhja läheb
7. a) Kuidas oli mõnede usulaev Pauluse sõnade kohaselt põhja läinud? b) Kuidas on mõned tänapäeval tõest ära eksinud?
7 Kui Paulus laevahuku eest hoiatas, pidas ta silmas inimesi, kes olid ”tõuganud enesest ära” hea südametunnistuse ja kaotanud usu (1. Timoteosele 1:19). Nende seas olid Hümenaios ja Aleksandros, kellest said ärataganejad, kes eksisid ära tõest ja hakkasid teotavalt rääkima (1. Timoteosele 1:20; 2. Timoteosele 2:17, 18). Need, kes tänapäeval tõest ära eksivad, löövad sõnadega ”ustavat ja mõistlikku sulast”, teda, kelle käest nad olid saanud vaimset toitu. Mõned sarnanevad ”halva sulasega”, mõeldes samuti, et ”mu isand viibib tulles” (Matteuse 24:44—49; 2. Timoteosele 4:14, 15). Nad eitavad seda, et selle kurja maailma lõpp on lähedal ning kritiseerivad vaimselt erksat sulaseklassi sellepärast, et too Jehoova rahval pakilisustunnet aitab säilitada (Jesaja 1:3). Sellistel ärataganejatel õnnestub ’mõnede usk rikkuda’, mille tagajärjeks on vaimne laevahukk (2. Timoteosele 2:18).
8. Mis põhjusel on mõnede usulaev uppunud?
8 Osa pühendunud kristlasi on läinud usu suhtes põhja nagu laev, kui nad pole kuulanud oma südametunnistuse häält ning on lasknud end selle maailma ohjeldamatust lõbujanust kaasa kiskuda ja on käitunud seksuaalselt ebamoraalselt (2. Peetruse 2:20—22). On neidki, kelle usulaev upub seetõttu, et uue maailma sadam nende meelest veel niipea silmapiirile ei ilmu. Kuna nad ei suuda mõnede prohvetiennustuste täitumise aega välja arvutada ning lükkavad ”Jehoova päeva” (UM) tuleku oma mõtetes edasi, hülgavad nad õige kummardamise (2. Peetruse 3:10—13; 1. Peetruse 1:9). Peagi leiavad nad, et hulbivad taas selle maailma sogastes ja rahututes vetes (Jesaja 17:12, 13; 57:20). Mõned, kes on küll kristliku kogudusega läbikäimise lõpetanud, peavad siiski seda usku õigeks. Ilmselt ei jätkunud neil lihtsalt kannatlikkust ja vastupidavust oodata uut maailma, mida Jehoova Jumal on tõotanud. Paradiislik elu ei saabunud nende jaoks küllalt kiiresti.
9. Mida mõningad pühendunud kristlased teevad ning mille üle peaksid need tõsiasjad panema meid järele mõtlema?
9 Mõnel pool maailmas on mõningatest pühendunud kristlastest näha, et nad oleksid justkui oma usulaeva purjepinda vähendanud. Laev püsib küll vee peal, kuid selle asemel et liikuda edasi täies usus, on nad läinud üle mugavale reisikiirusele. Haaratuna lootusest, et kohe saabub paradiis, olid mõned valmis tegema mida vaid, et sinna saada — nad tegid innukalt kuulutustööd ja käisid korrapäraselt kõigil koosolekutel, kokkutulekutel ja konventidel. Ent kuna nad mõtlevad nüüd, et nende lootused täituvad alles palju kaugemas tulevikus, kui nad arvasid, pole nad enam nõus nii kõrget hinda maksma. Seda näitab tagasihoidlikum osalemine kuulutustöös, ebaregulaarne koosolekutel käimine ning ükskõikne suhtumine kokkutuleku- või konvendiprogrammi mõnelt osalt puudumisse. Teised jälle pühendavad rohkem aega puhkusele ja materiaalse heaolu taotlemisele. Need tõsiasjad peaksid panema meid järele mõtlema selle üle, mis peaks meid tegudele ajendama, et tõesti Jehoovale pühendunult elada. Kas meie innukus tema teenistuses peaks sõltuma lootusest, et kohe saabub paradiis?
Ankruga võrreldav lootus
10., 11. Millega Paulus meie lootust võrdles ja miks on see võrdlus kohane?
10 Apostel Paulus juhtis tähelepanu sellele, et Jehoova tõotuse järgi tulevad õnnistused Aabrahami kaudu, ning ütles siis: ”Jumal [on] .. vannet tarvitanud vahendiks, et kahe kõikumatu asja [oma sõna ja oma vande] läbi, milles Jumalal on võimatu valetada, oleks vägev julgustus meil, kes oleme usaldanud kinni haarata eelolevast lootusest, mis meile on otsekui hinge ankur, kindel ja tugev” (Heebrealastele 6:17—19; 1. Moosese 22:16—18). Võitud kristlastel on lootus elada surematutena taevas. Suuremal osal Jehoova teenijatest on tänapäeval hiilgav lootus elada igavesti maises paradiisis (Luuka 23:43). Kui inimesel sellist lootust pole, ei saa tal olla ka usku.
11 Ankur on võimas vahend, mis on hädavajalik selleks, et laev paigal püsiks ja kuskile ei triiviks. Mitte üks meremees ei lahkuks sadamast ilma ankruta. Kuna Paulus oli üle elanud mitu laevahukku, teadis ta omast kogemusest, et meresõitjate elu sõltus tihti nende laeva ankrust (Apostlite teod 27:29, 39, 40; 2. Korintlastele 11:25). Esimesel sajandil polnud laevadel jõuseadmeid, mis võimaldanuks kaptenil laeva soovi kohaselt manööverdada. Kui aerudega juhitavad sõjalaevad välja arvata, sõltus meresõidukite liikumine peamiselt tuulest. Kui lained ähvardasid laeva kaljude otsa ajada, polnud kaptenil teha muud, kui ankur merre heita ja tormi möödumist oodata ning loota sellele, et ankur vaid mere põhjast lahti ei läheks. Seepärast võrdles Paulus kristlaste lootust ’hinge ankruga, mis on kindel ja tugev’ (Heebrealastele 6:19). Kui meid peaksid tabama vastupanutormid või muud katsumused, on meie imeline lootus otsekui ankur, mis aitab meil kui elavatel hingedel tasakaalu säilitada, et meie usulaev ei kalduks ohtlikule kahtlustemadalikule ega ärataganemise hukatuslike kaljude otsa (Heebrealastele 2:1, UT allmärkus; Juuda 8—13).
12. Kuidas me saame hoiduda loobumast Jehoovast?
12 Paulus hoiatas heebrea kristlasi: ”Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast” (Heebrealastele 3:12). Kreekakeelses tekstis tähendab ”loobuma” sõna-sõnalt ’tagasi tõrjuma’, mis tähendab usust lahti ütlemist. Kuid me võime niisugust täielikku laevahukku vältida. Usk ja lootus aitavad meil kõige raevukamateski katsumustetormides Jehoova poole hoiduda (5. Moosese 4:4; 30:19, 20). Meie usk ei saa siis kunagi ärataganejate õpetuste tuultest aetud laeva sarnaseks (Efeslastele 4:13, 14). Ning ankrusarnase lootuse abil suudame elutormid üle elada ja Jehoova teenijateks jääda.
Armastuse ja püha vaimu sunnil
13., 14. a) Miks ei piisa ainuüksi lootuseankrust? b) Mis peaks olema Jehoova pühas teenistuses meie motiiviks ja miks?
13 Kristlane ei edene uue maailma suunas, kui ta ainus motiiv Jehoovat teenides on lootus elada igavesti paradiisis maa peal. Samal ajal kui lootuseankur tal elus tasakaalu aitab hoida, peab tal lisaks sellele ja usule olema südames ka armastuse ajend. Paulus rõhutas seda tõsiasja, kui ta kirjutas: ”Nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!” (1. Korintlastele 13:13).
14 Pühas teenistuses osaledes peaks olema meie motiiviks südamesttulev armastus Jehoova vastu, mis meis tekib, kuna tema meid väga armastab. Apostel Johannes kirjutas: ”Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Me armastame, sest tema on meid enne armastanud” (1. Johannese 4:8, 9, 19). Tänutundest Jehoova vastu ei peaks meie peamiseks mureks olema mitte meie endi pääste, vaid tunnistuse andmine sellest, et tema auline nimi saab pühitsetud ning tema suveräänsus õigeks mõistetud.
15. Kuidas on meie armastus Jehoova vastu seotud tema suveräänsuse tunnustamisega?
15 Jehoova tahab, et me teeniksime teda sellepärast, et me armastame teda, ja mitte ainult paradiisi. Piiblientsüklopeedias ”Insight on the Scriptures”a öeldakse: ”Jehoovale toob rõõmu tõsiasi, et nii tema suveräänsus kui ka tema loodute toetus sellele põhinevad peamiselt armastusel. Talle on ihaldusväärsed vaid need, kes armastavad teda kui suverääni tema heade omaduste ja õigluse pärast ning eelistavad tema suveräänsust ükskõik millisele teisele (1Ko 2:9). Nad on teinud otsuse teenida tema õiguspärase valitsuse all, selle asemel et püüda olla sõltumatud — ja seda sellepärast, et nad on õppinud tundma teda ja tema armastust, õiglust ja tarkust, millest nad tunnevad, et need nende endi omadused kaugelt ületavad (L 84:11, 12).” (2. köide, lehekülg 275.)
16. Kuidas armastus Jeesuse vastu meid mõjutab?
16 Kristlastena ilmutame ka armastust Jeesuse vastu, kuna tema on meid enne armastanud. Paulus arutles: ”Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud” (2. Korintlastele 5:14, 15). Kristus on alus, millele on rajatud meie vaimulik elu, usk ja lootus. Armastus Kristuse Jeesuse vastu hoiab meie lootuse tugeva ning usu kindlana, seda eriti tormistel katsumusteaegadel (1. Korintlastele 3:11; Koloslastele 1:23; 2:6, 7).
17. Missugust dünaamilist jõudu Jehoova meile annab ja kuidas näitavad selle tähtsust kirjakohad Apostlite teod 1:8 ja Efeslastele 3:16?
17 Samal ajal kui armastus Jumala ja tema Poja vastu on meie kui kristlaste elus peamine liikumapanev jõud, annab Jehoova veel midagi, mis meid tegudele ajendab ning energiat ja tugevust annab, et tema teenistuses edasi minna. Selleks on tema tegev jõud püha vaim. Heebrea ja kreeka sõnad, mis tõlgitakse vastega ’vaim’, viitavad peamiselt õhu jõulisele liikumisele, nagu näiteks tuule puhul. Niisuguste purjelaevade sihtpunkti jõudmine, millega Pauluski sõitis, sõltus tuule nähtamatust jõust. Samamoodi on meil vaja selleks, et meie usulaev Jehoova teenistuses edasi võiks liikuda, armastust ja Jumala nähtamatu tegeva jõu abi (Apostlite teod 1:8; Efeslastele 3:16).
Sihtpunkti suunas edasi!
18. Mis aitab meil jääda vankumatuks mistahes usukatsetes, mis meid tulevikus tabada võivad?
18 Enne uude maailma jõudmist võidakse meie usk ja armastus tõsiselt läbi katsuda. Kuid Jehoova on andnud meile ankru, mis on ”kindel ja tugev” — see on meie imeline lootus (Heebrealastele 6:19; Roomlastele 15:4, 13). Kui meid tabab vastupanuraju või muud katsumused, võime jääda vankumatuks, kui lootus meid kindlalt ankrus hoiab. Ajal, mil üks torm on vaibumas ja uus pole veel alanud, tehkem kindel otsus tugevdada nii oma lootust kui ka usku.
19. Kuidas me võime oma usulaeva kursil hoida ja Jumala uue maailma sadamasse jõuda?
19 Enne ”hinge ankru” mainimist ütles Paulus: ”Aga me ihaldame seda, et te igaüks osutaksite sama indu täieliku lootuse säilitamiseks otsani; et te ei läheks loiuks, vaid järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud” (Heebrealastele 6:11, 12). Ajendagu meid siis armastus Jehoova ja tema Poja vastu ning tehku tugevaks püha vaimu jõud, ning hoidkem oma usulaev õigel kursil seni, kuni me Jumala tõotatud uue maailma sadamasse jõuame.
[Allmärkus]
a Välja andnud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing.
Kordamiseks
◻ Millise hoiatuse Paulus meile seoses usuga andis?
◻ Kuidas on mõned läinud usu suhtes põhja kui laev ning kuidas on mõned hoo maha võtnud?
◻ Missugust jumalikku omadust me usu kõrval veel vajame?
◻ Mis aitab meil Jumala tõotatud uue maailma sadamasse jõuda?
[Pilt lk 16]
Meie usulaev peab olema hästi ehitatud, et ta elutormides vastu peaks
[Pilt lk 17]
Usu suhtes võib minna põhja kui laev
[Pilt lk 18]
Lootus on meile kristlastele ankruks