Olen rõõmuga lasknud Jehooval end juhtida
JUTUSTANUD ULYSSES V. GLASS
See oli tähelepanuväärne sündmus. Lennus oli kõigest 127 õpilast, ent kohal viibis 126387 inimesest koosnev innukas paljurahvuseline kuulajaskond. See oli Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 21. lennu lõpuaktus, mis peeti 1953. aasta 19. juulil New Yorgis Yankee staadionil. Miks oli see minu elus nii tähtis sündmus? Las ma jutustan veidi oma minevikust.
MA NÄGIN ilmavalgust USA-s Indiana osariigis Vincennes’is 1912. aasta 17. veebruaril, umbes kaks aastat enne Messia Kuningriigi sündi, millest räägib Ilmutuse 12:1—5. Aasta varem olid mu vanemad hakanud sarja ”Kirjauurimused” järgi Piiblit uurima. Pühapäevahommikuti luges isa perele üht neist raamatuist ette ning seejärel me arutasime loetut.
Ema püüdis õpitu abil kujundada oma laste mõttemaailma. Ta oli äärmiselt meeldiv inimene: nii hea, nii abivalmis. Meid oli kokku neli last, kuid ema armastus ulatus ka naabruskonna lasteni. Ta veetis koos meiega aega. Talle meeldis jutustada meile lugusid Piiblist ning laulda koos meiega.
Samuti kutsus ta meie koju mitmesuguseid täisajalisi teenijaid. Nad veetsid meil päeva või paar ning sageli viisid nad meil läbi koosolekuid ja pidasid kõnesid. Iseäranis meeldisid meile need, kes tõid näiteid ja jutustasid lugusid. Kord 1919. aastal, umbes aasta pärast Esimest maailmasõda, suunas meid külastav vend oma kommentaarid just meile, lastele. Ta rääkis pühitsemisest, mida me nüüd nimetame palju täpsemalt pühendumiseks, ning aitas meil mõista, kuidas see mõjutab meie elu. Samal õhtul veidi hiljem, kui läksin voodi, palvetasin oma taevase Isa poole ja ütlesin talle, et soovin teda alati teenida.
Ent pärast 1922. aastat kippusid muud huvid seda otsust kõrvale tõrjuma. Me kolisime ühest paigast teise ega puutunud enam Jehoova rahva kogudusega kokku. Isa oli ära, kuna ta töötas raudteel. Piiblit uurisime millal juhtus. Ma käisin kursustel eesmärgiga saada reklaamikunstnikuks ning kavatsesin minna õppima ühte tunnustatud ülikooli.
Kohandan oma elusihti
1930ndate aastate keskel liikus maailm taas globaalse sõja poole. Me elasime Ohios Clevelandis, kui üks Jehoova tunnistaja meid külastas. Hakkasime tõsisemalt mõtlema sellele, mida olime lapsena õppinud. Minu vanem vend Russell oli iseäranis tõsimeelne ning tema lasi end kõige enne ristida. Mina oli rohkem tuulepea, kuid 1936. aasta 3. veebruaril lasin minagi end ristida. Hakkasin paremini mõistma, mida tähendab olla Jehoovale pühendunud, samuti õppisin järgima Jehoova juhatust. Samal aastal lasid end ristida ka minu kaks õde Kathryn ja Gertrude. Alustasime kõik täisajalist pioneerteenistust.
See muidugi ei tähendanud, nagu poleks me kunagi millelegi muule mõelnud. Ajasin kohe kõrvad kikki, kui mu vennanaine rääkis ühest väga kenast Anni-nimelisest näitsikust, kes pärast tõe kuulmist ”lausa lendas” ning kes pidi hakkama meie pool koosolekutel käima. Sel ajal töötas Ann sekretärina ühes õigusbüroos ning vähem kui aasta pärast ta ristiti. Mul polnud kavas abielluda, kuid oli ilmne, et Ann on 100-protsendiliselt tõe poolel. Ta soovis teha Jehoova tööd täiel määral. Ta ei öelnud kunagi: ”Kas ma suudan seda teha?” Selle asemel ta küsis hoopis: ”Kuidas saaksin seda kõige paremini teha?” Ning ta viis selle otsustavalt lõpule. Selline positiivne hoiak avaldas mulle muljet. Lisaks oli ta veel väga ilus ning seda on ta siiani. Ma võtsin ta endale naiseks ja varsti sai temast ka minu pioneeritöö partner.
Hinnaline väljaõpe pioneeridena
Pioneeridena õppisime seda, kuidas olla rahul nii vähese kui küllusega (Filiplastele 4:11—13). Ühel õhtuhakul leidsime, et meil pole midagi süüa. Meil oli kahe peale kõigest viis senti. Läksime lihapoodniku juurde ja palusime: ”Kas te saaksite meile viie sendi eest teevorsti müüa?” Lihunik silmitses meid ja lõikas siis neli õhukest viilu. Ma olen kindel, et seda oli rohkem kui viie sendi eest. Saime tänu sellele veidi kehakinnitust.
Teenistuses kohtasime tihtilugu tugevat vastuseisu. New Yorgi osariigis Syracuse’i linna lähistel jagasime tänaval kutseid ja kandsime plakateid, et reklaamida üht avalikku erikoosolekut. Ootamatult haarasid kaks tursket selli minust kinni ja raputasid mind. Üks neist oli politseiohvitser, kuid tal polnud mundrit seljas ning ta ei näidanud mu küsimise peale oma ametimärki. Just siis tuli meie juurde Grant Suiter Brooklyni Peetelist ning ütles, et läheksime politseijaoskonda ja teeksime asjad klaariks. Seejärel helistas ta ühingu kontorisse Brooklyni ning meid abikaasaga kästi samal päeval jälle plakatite ja kutsetega välja minna, et luua alus kohtupretsedendiks. Meid arreteeriti, nagu võiski oodata. Kui aga ütlesime politseile, et kaebame nad alusetu arreteerimise eest kohtusse, lasti meil minna.
Järgmisel päeval tungis preestrite ässitusel kamp käratsevaid teismelisi meie kokkutulekupaika, politseid ei paistnud aga kusagil. Huligaanid tagusid pesapalli kurikatega vastu puupõrandat, tõukasid mõned kuulajaskonna hulgast istmelavalt alla ning ronisid üles lavale, kus nad tõstsid üles Ameerika lipu ja karjusid ”Tervitage lippu! Tervitage lippu!” Siis hakkasid nad laulma tollal Ameerikas tuntud laulu ”Beer Barrel Polka”. Nad rikkusid meie kokkutuleku täielikult ära. Me kogesime vahetult, mida tähendavad Jeesuse sõnad: ”Et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!” (Johannese 15:19).
Avaliku kõnena mängiti plaadimängijalt maha tollase Vahitorni ühingu presidendi J. F. Rutherfordi ettekanne. Jäime Anniga sellesse linna paariks päevaks ning käisime inimestele pakkumas võimalust kuulata seda kõnet nende omas kodus. Vaid üksikud võtsid selle pakkumise vastu.
Soov teenida välismaal
Mõne aja pärast avanesid uued teenistusvaldkonnad. Minu vend Russell ja tema naine Dorothy kutsuti 1943. aastal õppima Gileadi kooli esimesele kursusele ning pärast lõpetamist saadeti nad misjonärideks Kuubasse. Minu õde Kathryn käis selle kooli neljandal kursusel. Ka tema saadeti Kuubasse. Hiljem määrati ta ümber Dominikaani Vabariiki ja seejärel Puerto Ricosse. Mis sai aga Annist ja minust?
Kui kuulsime Gileadi koolist ja sellest, et ühing soovib saata misjonäre teistesse maadesse, tundsime, et oleme meeleldi valmis välismaiseks teenistuseks. Kõigepealt mõtlesime minna omapead, ehk Mehhikosse. Siis aga otsustasime, et ilmselt on parem oodata ja lasta ühingul meid määrata pärast seda, kui oleme käinud Gileadi koolis. Me mõistsime, et see on korraldus, mida kasutab Jehoova.
Meid kutsuti Gileadi kooli neljandale kursusele. Kuid veidi enne kursuse algust sai tollane Vahitorni ühingu president N. H. Knorr lähemalt teada Anni piirangutest, mis tal olid väikesest peast põetud lastehalvatuse tõttu. Vend Knorr rääkis minuga sellest ja otsustas, et poleks just tark saata meid teenima mõnele teisele maale.
Umbes kaks aastat hiljem, kui ma tegelesin konvendi ettevalmistustöödega, kohtusime vend Knorriga jälle ning ta päris minult, kas oleme ikka veel huvitatud Gileadi koolist. Ta rääkis mulle, et meid ei plaanita saata välismaale, vaid et tal on meie jaoks midagi muud kavas. Kui siis 1947. aasta 26. veebruaril registreeriti õpilasi selle kooli üheksandale kursusele, arvati ka meid nende hulka.
Need Gileadi päevad ei unune kunagi. Kursus oli vaimselt rikastav. Sõlmisime eluaegseid sõprussuhteid. Minu side kooliga arenes aga sellest korrast tunduvalt kaugemale.
Washingtoni ja Gileadi vahel
Gileadi kool oli ikka veel suhteliselt noor. Ühendriikide valitsus polnud veel piisavalt kursis kooli eesmärgiga, seetõttu kerkis neil sellega seoses palju küsimusi. Ühing soovis endale esindajat Washingtoni (Columbia distrikt). Sinna meid paar kuud pärast Gileadi lõpetamist saadetigi. Ma pidin aitama teistest maadest Gileadi kutsutuile viisasid muretseda ning dokumente hankida, et neid saaks pärast lõpetamist välismaale misjonitööle saata. Mõned ametnikud olid erapooletud ja ääretult abivalmid. Teised olid tugevalt tunnistajate vastu meelestatud. Mõned sügavate poliitiliste vaadetega ametnikud väitsid, et me oleme seotud ebasoovitavate ringkondadega.
Üks mees nahutas meid oma kabinetis selle pärast, et me ei tervita lippu ega lähe sõdima. Kui ta oli juba mõnda aega meie kallal õiendanud, ütlesin lõpuks: ”Ma tahan, et te teaksite, ja te teate seda, et Jehoova tunnistajad ei sõdi maailmas mitte kellegagi. Me ei sekku selle maailma asjadesse. Me pole seotud selle sõdade ja poliitikaga. Me oleme täiesti erapooletud. Me oleme juba lahendanud need probleemid, millega teie maadlete: meie organisatsioonis on üksmeel. [— — —] Mida te nüüd tahate, et me teeksime? Kas te soovite, et astuksime sammu tagasi ning hakkaksime asju teie kombel lahendama ja loobuksime oma teest?” Selle peale ei kostnud ta midagi.
Nädalas oli meil jäetud kaks tervet päeva tööks valitsusametnikega. Lisaks sellele teenisime eripioneeridena. Tollal tähendas see iga kuu 175 tundi põlluteenistuses (hiljem muudeti see 140 tunniks), nii et tihti olime teenistuses kuni hilisõhtuni. See oli tore aeg. Meil oli palju vahvaid piibliuurimisi tervete peredega, kes edenesid hästi. Otsustasime Anniga, et me ei saa lapsi, ent vaimses mõttes polnud meil mitte ainult lapsi, vaid ka lapselapsi ja lapselapselapsi. Missugust rõõmu nad küll valmistavad meie südamele!
1948. aasta lõpupoole sain uue ülesande. Vend Knorr rääkis, et Gileadi kooli registraatorit ja õpetajat vend Schroederit on ootamas üks teine tähtis töö, seepärast paluti mind Gileadi kursusi õpetama, kui selleks peaks vajadus tekkima. Endal süda saapasääres, tulime koos Anniga 18. detsembril tagasi Gileadi, mis asus New Yorgis South Lansingis. Alul olime Gileadis vaid paar nädalat järjest ja siis sõitsime tagasi Washingtoni. Lõpuks olin ma siiski rohkem aega Gileadis kui Washingtonis.
Sellest ajast rääkisingi alguses, mil toimus Gileadi 21. lennu lõpuaktus New Yorgis Yankee staadionil. Ühe õpetajana oli mul niisiis eesõigus selle lõpuaktuse programmis osaleda.
Teenistus peakorteris
1955. aasta 12. veebruaril algas meie jaoks uus ülesanne. Meist said Peeteli pere liikmed Jehoova nähtava organisatsiooni peakorteris. Mida see aga meile tähendas? Põhiliselt olla valmis täitma mistahes ülesannet, osaleda ettevõtmistes, mis nõudsid teistega koostööd. Muidugi olime teinud seda ennegi, kuid nüüd kuulusime tunduvalt suuremasse gruppi: peakorteri Peeteli peresse. Võtsime selle uue ülesande rõõmuga vastu kui tõendi Jehoova juhtimisest.
Suurem osa minu tööst oli seotud meediaga. Kuna ajakirjandus soovis sensatsioonilisi lugusid ja kuna nad said oma informatsiooni kahtlastest allikatest, oli Jehoova tunnistajatest kirjutatud mõningaid inetuid lugusid. Me püüdsime seda olukorda parandada.
Vend Knorr soovis olla kindel, et meil kõigil on küllalt tegemist, seega oli meil ka muid ülesandeid. Mõned neist olid seotud minu reklaamikunstnikualase väljaõppega. Teised olid seotud ühingu raadiojaama WBBR-iga. Samuti oli tööd ühingu välja antud filmidega. Teokraatlik ajalugu kuulus muidugi Gileadi õppekavasse, kuid nüüd võeti kasutusele mitmesuguseid uusi projekte, et rohkem inimesi Jehoova rahva hulgast oleks kursis nüüdisaegse teokraatliku organisatsiooni ajaloo üksikasjadega ning et see informatsioon oleks kättesaadav ka avalikkusele. Üks teine Gileadi koolituse tahk hõlmas avalikku kõnelemist. Selleks et vennad kogudustes õpiksid avalikkuse ees kõnelemise põhitõdesid, tuli jällegi tööd teha. Nii et tegemist oli küllaga.
Alalise õpetajana Gileadis
Kuna Gileadi koolis kavatseti hakata andma väljaõpet reisivatele ülevaatajatele ja harubüroo töötajatele, koliti aastal 1961 Brooklyni, kus paiknesid Vahitorni ühingu peahooned. Jällegi olin tagasi klassiruumis — seekord aga mitte asendusõpetajana, vaid selle õpetajaskonna alalise liikmena. Missugune eesõigus! Ma olen kindlalt veendunud, et Gileadi kool on Jehoova kingitus — kingitus, millest saab kasu kogu tema nähtav organisatsioon.
Brooklynis oli Gileadi kursuslastel võimalusi, mida varasemate kursuste õpilastel ei olnud. Seal oli rohkem külalislektoreid, seal oli tihedaid kokkupuuteid juhtiva koguga ja palju sõpru peakorteri Peeteli perest. See võimaldas õpilastel saada väljaõpet ka kontoritöös, Peeteli kodutöödes ja vabrikutöö eri külgedes.
Aastate lõikes nii õpilaste kui õpetajate arv varieerus. Kool vahetas korduvalt oma asukohta. Nüüd paikneb see kaunis paigas New Yorgis Pattersonis.
Töö õpilastega
Nende klasside õpetamine on valmistanud mulle tõesti suurt rõõmu! Siin käivad noored, keda ei huvita selle vana maailma ettevõtmised. Nad lahkuvad oma perest, sõpradest, kodust ja inimestest, kes kõnelevad nendega sama keelt. Kliima, toit ja kõik muu on tulevikus sootuks teine. Neil pole aimugi, mis maale nad saadetakse, kuid nende eesmärk on saada misjonäriks. Sedasorti inimesi pole vaja tagant õhutada.
Klassiruumi sisenedes oli alati mu eesmärk, et õpilased tunneksid end vabalt. Keegi ei õpi hästi, kui ta on pinge all ja muretseb. Tõsi, ma olin küll õpetaja, kuid ma teadsin ka, mis tunne on olla õpilane. Ma ise istusin kord neis pinkides. Muidugi, Gileadis uurisid õpilased kõvasti ja õppisid palju, kuid ma soovisin, et see oleks neile ka üks tore aeg.
Ma teadsin, et kui nad lähevad neile määratud territooriumile, peavad nad tunnustama mõningaid põhitõdesid, et toime tulla. Nad vajavad tugevat usku. Nad peavad olema alandlikud — väga alandlikud. Nad peavad õppima teistega läbi saama, olukordi taluma, heldelt andestama. Neil tuleb pidevalt arendada vaimu vilja. Samuti peavad nad armastama inimesi ja seda tööd, mida nad on saadetud tegema. Neid põhitõdesid püüdsin Gileadi õpilastele kogu aeg rõhutada.
Ma tõesti ei tea, kui palju õpilasi on mul olnud. Kuid ma tean, mida ma nende vastu tunnen. Pärast viit ühist kuud klassiruumis sain nendega väga lähedaseks. Kui ma siis nägin lõpuaktusel neid lava peal diplomeid kätte saamas, teadsin ma, et nad on edukalt kursuse lõpetanud ja et varsti nad lahkuvad. See oli nagu lahkuks osa mu perest. Kuidas saabki mitte armastada inimesi, kes olid valmis end pingutama ja tegema seda tööd, mida need noored hakkavad tegema?
Aastaid hiljem, kui nad siia külla tulevad, kuulen neid rääkimas, millist rõõmu nende teenistus neile valmistab, ning siis ma tean, et nad on ikka oma ülesande juures, tegemas seda tööd, milleks nad said väljaõppe. Kuidas ma siis end tunnen? Pean teile ütlema, et väga hästi.
Vaatan tulevikku
Minu silmad on praegu töntsiks jäänud ja sellest tulenevad piirangud valmistavad mulle frustratsiooni. Ma ei saa enam Gileadi koolis õpetada. Alguses oli sellega raske kohaneda, ent kogu elu olen õppinud olukordadega toime tulema ning edasi elama. Mõtlen tihti apostel Paulusele ja tema ”liha sisse antud vaiale”. Kolm korda palus ta oma vaevusest kergendust, kuid Issand ütles talle: ”Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!” (2. Korintlastele 12:7—10). Paulus pidi sellega edasi elama. Kui tema seda suutis, pean ka mina püüdma. Kuigi ma enam koolis ei õpeta, on mul hea meel, et näen õpilasi ikkagi iga päev. Vahel saan nendega rääkida ja mu süda rõõmustab, kui mõtlen, missugust suurepärast vaimu nad ilmutavad.
Imetore on mõelda sellele, mis veel tulevik toob. Alust sellele rajatakse praegu. Gileadil on olnud selles tähtis osa. Pärast suurt viletsust, kui avatakse kirjarullid, millele viidatakse Ilmutuse 20:12, tuleb meil veel tuhat aastat kõvasti õppida, kuidas käia Jehoova teel (Jesaja 11:9). Kuid ka see pole veel lõpp. See on tegelikult alles algus. Läbi igaviku on meil võimalik üha rohkem Jehoovat tundma õppida ja rohkem teha, kui näeme tema eesmärke teostumas. Ma olen täiesti kindel, et Jehoova täidab kõik oma suured tõotused, ning mina soovin olla seal, et võtta vastu need Jehoova juhised, mida ta meile siis annab.
[Pilt lk 26]
Gileadi lõpetamine New Yorgis Yankee staadionil aastal 1953
[Pilt lk 26]
Gertrude, mina, Kathryn ja Russell
[Pilt lk 26]
Koos N. H. Knorriga (taga vasakul) ja M. G. Henscheliga konventi ette valmistamas
[Pilt lk 26]
WBBR raadiojaama stuudios
[Pilt lk 29]
Gileadi klassiruumis
[Pilt lk 31]
Koos Anniga mõnda aega tagasi