Arenda Jehoovaga lähedasi suhteid
„TULGE Jumala ligi, siis tema tuleb teie ligi!” kirjutas jünger Jakoobus (Jakoobuse 4:8). Psalmist Taavet laulis: „Jehoova osadus on neil, kes teda kardavad” (Laul 25:14). On selge, et Jehoova Jumal tahab, et meil oleks temaga lähedased suhted. Siiski ei tunne mitte igaüks, kes teenib Jumalat ja täidab tema seadusi, end olevat Jumalaga lähedane.
Kuidas on lood sinuga? Kas sul on Jumalaga lähedased isiklikud suhted? Kahtlemata soovid sa temaga veelgi lähedasemaks saada. Kuidas saaksime arendada Jumalaga selliseid lähedasi suhteid? Mida see meilt nõuab? Vastused leiame Piibli Õpetussõnade kolmandast peatükist.
Ole helde ja tõemeelne
Muistse Iisraeli kuningas Saalomon alustab Õpetussõnade kolmandat peatükki sõnadega: „Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud, sest need lisavad sulle pikka iga, eluaastaid ja rahu!” (Õpetussõnad 3:1, 2). Kuna Saalomon kirjutas need sõnad Jumalast inspireerituna, lähtus see isalik nõuanne tegelikult Jehoova Jumalalt ja on suunatud meile kõigile. Meile antakse siin nõu järgida Jumala meeldetuletusi, tema õpetust ja käske, mis on kirjas Piiblis. Kui teeme nõnda, lisab see meile „pikka iga, eluaastaid ja rahu”. Tõesti, juba praegu võime elada rahulikult ja hoiduda ettevõtmistest, millega saadaksime end enneaegsesse surma, nagu pahatihti juhtub kurjategijatega. Veelgi enam, meil on lootus igavesele elule rahulikus uues maailmas (Õpetussõnad 1:24–31; 2:21, 22).
Saalomon jätkab: „Heldus ja tõde ärgu jätku sind maha! Seo need enesele ümber kaela, kirjuta need oma südamelauale, siis sa leiad armu ja heakskiitu Jumala ja inimeste silmis!” (Õpetussõnad 3:3, 4).
Selle algkeelse sõna vasteks, mis on siin tõlgitud kui „heldus”, on toodud ka „lojaalne armastus”, mis hõlmab eneses truudust, solidaarsust ja lojaalsust. Kas oleme võtnud kindlalt nõuks jääda Jehoova ligi, mis ka ei juhtuks? Kas me ilmutame heldust oma suhetes kaasusklikega? Kas töötame selle kallal, et hoida nendega lähedasi suhteid? Kas meie „keelel on sõbralik õpetus”, kui me oma argitoimetustes nendega kokku puutume, seda ka katselepanevates olukordades? (Õpetussõnad 31:26.)
Kui oleme helded, on Jehoova valmis andestama (Laul 86:5). Kui kahetseme minevikus tehtud patte ja käime nüüd sirget rada, siis võime olla kindlad, et Jehoova saadab meile „hingamiseajad” (Apostlite teod 3:19). Kas ei tuleks meil jäljendada Jumalat ning andestada teistele nende eksimused? (Matteuse 6:14, 15.)
Jehoova on „tõe Jumal” ja ta tahab, et need, kes soovivad saada temaga lähedaseks, oleksid tõemeelsed (Laul 31:6). Kas me võime tõesti oodata, et Jehoova on meie Sõber, kui elame kaksikelu – käitume kristlaste seltskonnas ühtmoodi ja nende silma alt ära olles teistmoodi – nagu „valelikud inimesed” ja salalikud? (Laul 26:4.) See oleks küll rumal, kuna „kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees”! (Heebrealastele 4:13.)
Heldus ja tõde on sama väärtuslikud nagu hindamatu kee, mis ’seotakse enesele ümber kaela’, sest need aitavad sul leida „armu ja heakskiitu Jumala ja inimeste silmis”. Me ei pea neid omadusi mitte ainult väliselt ilmutama, vaid ka „oma südamelauale” kirjutama, et need saaksid meile tõeliselt omaseks.
Usalda täielikult Jehoovat
Tark kuningas jätkab: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpetussõnad 3:5, 6).
Jehoova väärib kindlasti meie täielikku usaldust. Loojana on tal „suur võim ja tugev jõud” (Jesaja 40:26, 29). Ta on võimeline täitma kõik oma eesmärgid. Tõesti, tähendab ju tema nimi sõnasõnaliselt ’tema põhjustab saamist [kellekski, millekski]’, tänu millele võime kindlalt loota sellele, et ta suudab viia täide kõik oma tõotused. Kuna „Jumalal on võimatu valetada”, on ta ise otse tõe kehastus (Heebrealastele 6:18). Tema peamine omadus on armastus (1. Johannese 4:8). Ta on „õige ... kõigil oma teedel ja vaga kõigis oma tegudes” (Laul 145:17). Kui me ei või usaldada Jehoovat, keda üldse võime siis usalda? Muidugi tuleb meil selleks, et teda usaldada, ’maitsta ja vaadata, et Jehoova on hea’, rakendades ellu Piiblist õpitut ja mõtiskledes selle üle, mis head tulemused sellel on (Laul 34:9).
Kuidas saame õppida Jehoovat „tundma kõigil oma teedel”? Psalmist kirjutas inspiratsiooni all: „Ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid!” (Laul 77:13). Kuna Jumal on nähtamatu, on temaga lähedaste suhete saavutamiseks väga tähtis mõtiskleda tema suurte tegude ja selle üle, kuidas ta on tegelenud oma rahvaga.
Palve on Jehoova tundmaõppimisel samuti oluline. Kuningas Taavet hüüdis Jehoova poole „kogu päeva” (Laul 86:3). Taavet palvetas sageli öö läbi, kui ta oli põgenik kõrbes (Laul 63:7, 8). „Palvetage igal ajal Vaimus,” kutsus üles apostel Paulus (Efeslastele 6:18). Kui sageli me palvetame? Kas meile meeldib Jumalaga südamest rääkida? Kas palume katselepanevas olukorras Jehoova käest abi? Kas otsime palvemeelselt tema juhatust, enne kui langetame tähtsa otsuse? Kui pöördume palves siiralt Jehoova poole, saavutame tema poolehoiu. Siis võime olla kindlad, et ta kuulab meie palvet ja teeb meie „teerajad tasaseks”.
Kui rumal oleks toetuda „omaenese mõistusele” või maailma silmis tähtsate isikute omale, selle asemel et täielikult usaldada Jehoovat! „Ära ole iseenese silmis tark!” ütleb Saalomon. Ta manitseb hoopis: „Karda Jehoovat ja tagane kurjast! See on su ihule terviseks ja luudele-kontidele kosutuseks!” (Õpetussõnad 3:7, 8). Kõigis meie tegudes ja tunnetes peaks ilmnema terve kartus Jumalale meelepaha valmistada. Selline aukartus ei lase meil teha seda, mis on halb, ning see pakub vaimulikku tervendust ja kosutust.
Anna Jehoovale oma parim
Kuidas veel on võimalik Jehoovaga lähedasemaks saada? „Austa Jehoovat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist,” õpetab kuningas (Õpetussõnad 3:9). Austada Jehoovat tähendab, et peame temast sügavalt lugu ja ülistame teda avalikult, andes teada tema nime avalikus kuulutustöös osalemise ning selle töö toetamisega. See varandus, millega saame Jehoovat austada, on meie aeg, anded, jõud ja materiaalne vara. Nendest tuleb anda uudsevilja, oma parim. Kas ei peaks see viis, kuidas me kasutame oma vahendeid, peegeldama meie otsustavust otsida „esiti Jumala riiki ja tema õigust”? (Matteuse 6:33.)
Kui austame Jehoovat oma varandusega, ei jää see tasumata. „Siis su aidad täituvad küllusega,” kinnitab Saalomon „ja veiniaamid ajavad üle!” (Õpetussõnad 3:10, EP 97). Kuigi vaimne heaolu iseenesest ei too materiaalset küllust, saame oma vahendeid Jehoova austamiseks kasutades kogeda rikkalikke õnnistusi. Jumala tahte täitmine oli Jeesusele otsekui kinnitav „roog” (Johannese 4:34). Kui osaleme kuulutustöös ja inimeste jüngriks tegemise töös, ülistades nõnda Jehoovat, toidab see meid samuti. Kui jätkame kindlalt seda tööd, täituvad meie vaimsed aidad külluslikult ning me tunneme ülevoolavat rõõmu, mida sümboliseerib vein.
Kas me mitte ei otsi abi Jehoovalt ega palveta tema poole ka selleks, et meil jätkuks igaks päevaks piisavalt füüsilist toitu? (Matteuse 6:11.) Tegelikult lähtub kõik, mis meil on, meie armastavalt taevaselt Isalt. Jehoova kallab meile õnnistusi juurde sedavõrd, kuivõrd me kasutame oma varandust tema kiitmiseks (1. Korintlastele 4:7).
Lase Jehooval end distsiplineerida
Märkides, kui oluline on Jehoovaga lähedaseks saamisel distsiplineerimine, annab Iisraeli kuningas nõu: „Mu poeg, ära põlga Jehoova karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine, sest keda Jehoova armastab, seda ta noomib, otsekui isa poega, kellele ta head tahab!” (Õpetussõnad 3:11, 12).
Siiski pole meil kerge distsiplineerimisele alluda. „Mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks,” kirjutas apostel Paulus, „aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja.” (Heebrealastele 12:11). Noomimine ja distsiplineerimine on selle väljaõppe hädavajalikud osad, tänu millele saame Jumalaga lähedasemaks. Kui Jehoova meid parandab – kas siis meie vanemate või kristliku koguduse kaudu või siis, kui mõtiskleme Pühakirja üle isikliku uurimise ajal –, on see tema armastuse väljendus. Teeme targasti, kui võtame seda kuulda.
Hoia kinni tarkusest ja vahetegemisvõimest
Järgmisena rõhutab Saalomon seda, kui olulised on Jumalaga lähedaste suhete arendamisel tarkus ja vahetegemisvõime. Ta kuulutab: „Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele [„omandab vahetegemisvõime”, UM], sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast! ... See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad, õnnis, kes seda suudab hoida!” (Õpetussõnad 3:13–18).
Tuletades meile meelde, millist tarkust ja vahetegemisvõimet ilmutavad Jehoova imepärased loomistööd, teatab kuningas: „Jehoova on tarkusega rajanud maa, mõistusega [„vahetegemisvõimega”, UM] valmistanud taevad! ... Mu poeg, ära kaota neid silmist: säilita arukus ja otsustusvõime, siis on need su hingele eluks ja kaela ümber kaunistuseks!” (Õpetussõnad 3:19–22).
Tarkus ja vahetegemisvõime on jumalikud omadused. Meil tuleb neid arendada ja neist ka kõvasti kinni hoida, et me kunagi ei hakkaks hooletult suhtuma Pühakirja uurimisse ja sellest õpitu ellurakendamisse. „Siis sa võid käia oma teed julgesti,” jätkab Saalomon, „ega tarvitse oma jalga ära tõugata!” Ta lisab: „Kui sa heidad puhkama, siis pole sul vaja karta, vaid sa võid magada ja su uni on magus!” (Õpetussõnad 3:23, 24).
Tõesti, me võime käia julgesti ja magada rahulikult, oodates seda „äkilise hukatuse” päeva, mis tuleb Saatana kurja maailma peale nagu varas (1. Tessalooniklastele 5:2, 3; 1. Johannese 5:19). Isegi peatse suure viletsuse ajal võib meie kohta kindlusega öelda: „Ei sa siis karda äkilist hirmutust ega õelate õnnetust, kui see tuleb! Sest Jehoova on kõigil su teedel ja hoiab su jalga püünise eest!” (Õpetussõnad 3:25, 26; Matteuse 24:21).
Tee head
„Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!” manitseb Saalomon (Õpetussõnad 3:27). Teistele hea tegemine hõlmab seda, et kasutame oma vahendeid heldelt teiste heaks, milleks on mitmeid võimalusi. Kas pole teiste aitamine selle nimel, et saada lähedasemaks tõelise Jumalaga, parim asi, mida saame nende jaoks praegusel „lõpuajal” teha? (Taaniel 12:4.) Need on päevad, mil tuleks teha innukalt Kuningriigi kuulutustööd ja inimeste jüngriteks tegemise tööd (Matteuse 28:19, 20).
Tark kuningas nimetas ka mõningaid tegusid, mida vältida: „Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan!”, kui sa seda kohe saad teha. Ära kavatse kurja oma ligimese vastu, kui ta elab usaldavalt su juures! Ära riidle ühegi inimesega põhjuseta, kui ta ei ole sulle kurja teinud! Ära ole kade mehele, kes teeb vägivalda, ja ära vali ühtki tema teedest” (Õpetussõnad 3:28–31).
Võttes kokku selle nõuande jagamise põhjuse, ütleb Saalomon: „Sest pöörane on Jehoova meelest jäle, aga õigetega on tema osadus! Jehoova needus on õela kojas, aga ta õnnistab õiglase eluaset! Pilkajaile on temagi pilkaja, aga alandlikele ta annab armu! Targad pärivad au, aga albid jäävad häbisse!” (Õpetussõnad 3:32–35).
Kui soovime tunda rõõmu lähedastest suhetest Jehoovaga, ei tohiks me sepitseda riukalikke ja nurjatuid kavatsusi (Õpetussõnad 6:16–19). Vaid siis, kui teeme seda, mis on õige Jumala silmis, saame tema heakskiidu ja õnnistuse osaliseks. Me võime pälvida ka teiste lugupidamise, ilma et oleksime seda ise taga nõudnud, kui nad näevad, et me tegutseme kooskõlas jumaliku tarkusega. Hoidugem seega selle kurja ja vägivaldse maailma riukalistest teedest. Tõepoolest, käitugem ikka õiglaselt ja arendagem lähedasi suhteid Jehoovaga!
[Pildid lk 25]
„Austa Jehoovat oma varandusega”