„Ma ... käin su altari ümber, Jehoova”

„MA PESEN oma käsi süütuses ja käin su altari ümber, Jehoova” (Laul 26:6). Nende sõnadega kuulutas muistne kuningas Taavet oma andumust Jehoovale. Ent miks ta käis Jehoova altari ümber ja mida see tähendas?

Taaveti jaoks oli Jehoova kummardamise keskus kogudusetelk ühes selle vaskse ohvrialtariga, mis tema valitsusajal asus Jeruusalemmast põhja pool Gibeonis (1. Kuningate 3:4). Altari külgede laius oli vaid umbes 2,2 meetrit, mis oli tunduvalt väiksem Saalomoni templi õue püstitatud hiiglaslikust altarist.a Ent Taavetile valmistas kogudusetelk ühes selle altariga suurt rõõmu. Oli see ju puhta jumalakummardamise keskus Iisraelis (Laul 26:8).

Altaril toodi põletusohvreid, tänuohvreid ja süüohvreid ning iga-aastasel lepituspäeval toodi ohvreid rahva eest. Altaril ning sellel toodud ohvritel on tähendus ka tänapäeva kristlastele. Apostel Paulus selgitas, et altar kujutas Jumala tahet, mille kohaselt Ta võttis vastu inimkonna lunastamiseks sobiva ohvri. Paulus ütles: „Selles tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ohvriga ühel hoobil” (Heebrealastele 10:5–10).

Enne altariteenistust pesid preestrid enda puhastamiseks tavaliselt veega käsi. Sellele vastavalt pesi kuningas Taavet oma käsi „süütuses”, enne kui hakkas „altari ümber” käima. Ta tegutses „vaga ja õiglase südamega” (1. Kuningate 9:4). Kui ta poleks sel moel oma käsi pesnud, poleks tema jumalakummardamine – see, et ta käis „ümber altari” – olnud Jumalale meelepärane. Kuna Taavet ei olnud leviit, polnud tal õigust altari ees püha preestriteenistust toimetada. Kuigi ta oli kuningas, ei tohtinud ta isegi kogudusetelgi õue siseneda. Ent ustava iisraellasena kuuletus ta Moosese Seadusele ja tõi altarile viimiseks korrapäraselt ohvreid. Ta käis ümber altari selles mõttes, et puhas jumalakummardamine oli tema elus kesksel kohal.

Kas me saame tänapäeval Taavetit eeskujuks võtta? Saame küll. Ka meie võime pesta oma käsi süütuses ja käia ümber Jumala altari, kui ilmutame usku Jeesuse ohvrisse ning teenime „süütute käte ja puhta südamega” kogu hingest Jehoovat (Laul 24:4).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Altar kujutas Jehoova tahet, mille kohaselt ta võttis vastu inimkonna lunastamiseks sobiva ohvri