„Olge külalislahked üksteise vastu”

ESIMESE sajandi kristlane Foibe oli keerulises olukorras. Ta reisis Kreeka linnast Kenkreast Rooma, ent tal polnud sealsete kaasusklike hulgas ühtegi tuttavat (Roomlastele 16:1, 2). Tolleaegne „Rooma maailm oli julm ja õel”, ütleb piiblitõlkija Edgar Goodspeed, „ning võõrastemajad olid enamasti halva kuulsusega ega olnud seetõttu sobivaks paigaks sündsale naisterahvale, iseäranis kristlikule naisele”. Kust pidi Foibe siis öömaja leidma?

Inimesed reisisid Piibli aegadel palju. Jeesus Kristus ja tema jüngrid rändasid ringi Juudamaal ja Galileas, et sealsetele elanikele head sõnumit kuulutada. Peagi pärast seda viisid kristlikud misjonärid Paulusega eesotsas Piibli sõnumit juba paljudesse Vahemere maade piirkondadesse, sealhulgas Rooma keisririigi pealinna Rooma. Kus esimese sajandi kristlased Juudamaa aladel ja väljaspool reisides peatusid? Milliseid raskusi nad öömaja otsides kohtasid? Mida me võime külalislahkuse osutamises nendelt õppida?

„Täna ma pean jääma sinu kotta!”

Külalislahkus on juba ammustest aegadest olnud Jehoova tõeliste kummardajate üks iseloomulikke jooni. Seda ilmutasid näiteks Aabraham, Lott ja Rebeka (1. Moosese 18:1–8; 19:1–3; 24:17–20). Patriarh Iiob kirjeldas oma suhtumist võõrastesse sõnadega: „Võõras ei ole pidanud ööbima tänaval, ma avasin teekäijale oma ukse!” (Iiob 31:32).

Ränduritel, kes soovisid oma iisraellastest kaasmaalaste külalislahkusest osa saada, polnud sageli vaja muud teha kui istuda linna turuplatsile ja jääda küllakutset ootama (Kohtumõistjate 19:15–21). Tavaliselt pesid võõrustajad külaliste jalad ning pakkusid neile söögi- ja joogipoolist ning samuti hoolitsesid nende loomade toidu eest (1. Moosese 18:4, 5; 19:2; 24:32, 33). Rändurid, kes ei tahtnud oma võõrustajat koormata, võtsid vajalikud asjad – leiva ja veini ning eeslite õled ja toidu – endaga kaasa. Nad soovisid vaid ööseks peavarju.

Kuigi Piibel mainib harva, kuidas Jeesus leidis kuulutustööretkedel endale peavarju, on selge, et kuskil pidi ta oma jüngritega ööbima (Luuka 9:58). Jeerikos olles Jeesus lihtsalt ütles Sakkeusele: „Täna ma pean jääma sinu kotta!” Sakkeus võttis oma külalise rõõmuga vastu (Luuka 19:5, 6). Tihti oli Jeesus oma Betaania sõprade Marta, Maarja ja Laatsaruse külaline (Luuka 10:38; Johannese 11:1, 5, 18). Kapernaumas viibides peatus Jeesus nähtavasti Siimon Peetruse pool (Markuse 1:21, 29–35).

Juhtnöörid, mis Jeesus oma 12 apostlile kuulutustöö kohta andis, aitavad hästi mõista, millist vastuvõttu võisid jüngrid Iisraelis oodata. Ta ütles neile: „Ärge varuge kulda ega hõbedat ega vaskraha oma vöö vahele, ei pauna teekonnale ega kaht kuube ega jalatseid ega saua; sest töötegija on oma toiduse väärt. Aga kui te kuhugi linna või külasse astute, siis kuulake, kes seal on vääriline ja sinna jääge, seni kui sealt ära lähete” (Matteuse 10:9–11). Jeesus teadis, et õigesti meelestatud südamega inimesed võtavad jüngrid külalislahkelt vastu ning varustavad neid toiduse, peavarju ja muu vajalikuga.

Siiski oli saabumas aeg, mil ringi rändavad evangeeliumikuulutajad pidid ise oma vajaduste ja kulude eest hoolt kandma. Pidades silmas tulevast vaenulikku suhtumist oma järelkäijate vastu ning kuulutustöö laienemist väljaspoole Iisraeli, ütles Jeesus: „Aga nüüd, kellel on kukkur, see võtku ta kaasa, nõndasamuti ka paun” (Luuka 22:36). Reisimine ja öömaja otsimine muutus hea sõnumi kuulutustöös hädavajalikuks.

„Püüdke olla külalislahked”

Tänu esimesel sajandil valitsenud suhtelisele rahule ning heale sillutatud teede võrgule Rooma riigis liikusid inimesed tollal palju ringi.a Reisijate rohkus tekitas suure nõudluse majutuskohtade järele. Nii kerkisid peamiste maanteede äärde päevateekonnapikkuste vahemaade järel võõrastemajad. Ent väljaandes „The Book of Acts in Its Graeco-Roman Setting” öeldakse: „Kirjandusest leiduvate andmete põhjal jätavad need asutused üsna armetu mulje. Olemasolevad kirjanduslikud ja arheoloogilised allikad kinnitavad, et enamasti olid need räämased ja räpased, peaaegu ilma igasuguse sisustuseta, lutikatest kubisevad, viletsa toidu ja joogi, ebausaldatavate omanike ja töötajate ning kahtlase klientuuriga asutused, kus valitses üldjuhul lodev moraal.” On mõistetav, miks laitmatu moraaliga rändur niisuguseid võõrastemaju võimaluse korral püüdis vältida.

Pole siis üllatav, et Pühakirjas innustatakse kristlasi korduvalt teiste vastu külalislahkust osutama. Paulus ergutas Rooma kristlasi: „Võtke osa pühade puudusest; püüdke olla külalislahked” (Roomlastele 12:13). Samuti tuletas ta juudi kristlastele meelde: „Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõningad ilma teadmata külalisteks vastu võtnud ingleid” (Heebrealastele 13:2). Peetrus ütles kaasusklikele: „Olge külalislahked üksteise vastu ilma nurisemata” (1. Peetruse 4:9).

Samas esines siiski olukordi, kus külalislahkuse osutamine oli sobimatu. Apostel Johannes ütles seoses „igaühega, kes astub Kristuse õpetusest üle ega jää selle sisse”: „Ärge võtke seda oma majasse ja ärge öelge temale „Tere tulemast!” Sest kes temale ütleb: „Tere tulemast!” saab tema kurjade tegude osaliseks” (2. Johannese 9–11). Mittekahetsevate patustajate kohta kirjutas Paulus: „Teil ärgu olgu midagi tegemist niisugusega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kas hooraja või ahne või ebajumala kummardaja või pilkaja või joodik või anastaja; niisugusega ärge ühes söögegi” (1. Korintlastele 5:11).

Ilmselt üritasid petised ja muud inimesed tõeliste kristlaste lahkust ära kasutada. Teisest sajandist pärit piiblivälises kristliku usu kohta juhiseid jagavas teoses „Didache” ehk „Kaheteistkümne apostli õpetus” antakse soovitus, et rändjutlustajat tuleb võõrustada ühe päeva, „kui vaja, siis ka teise”. Pärast seda, kui ta teele saadetakse, „ärgu võtku [ta] midagi peale leiva ... Küsib ta aga raha, siis on ta valeprohvet”. Dokument jätkub: „Kui ta tahab aga teie juurde peatuma jääda, olles käsitööline, siis tehku ta tööd ja toitku ennast. Kui ta aga ei oska käsitööd, siis vastavalt oma arusaamisele hoolitsege selle eest, et teie keskel ei elaks kristlane töötult. Kui ta ei taha aga seda teha, siis on ta Kristusega äritseja. Hoiduge selliste eest!”

Apostel Paulus jälgis hoolikalt, et ta ei oleks oma võõrustajatele kulukaks koormaks, kui ta mõnesse linna pikemaks ajaks jäi. Ta teenis endale elatist telgitegijana (Apostlite teod 18:1–3; 2. Tessalooniklastele 3:7–12). Et aidata kaasusklikest rändureid, kes lahket kohtlemist tõesti väärisid, kasutasid algkristlased ilmselt soovituskirju, nii nagu näiteks Paulus tutvustas Foibet. „Mina annan teie hooleks meie õe Foibe,” kirjutas Paulus, „et te võtaksite teda vastu Issandas ... ja oleksite temale abiks kõiges, milles temal iganes teid on vaja” (Roomlastele 16:1, 2).

Õnnistused, mis tulenevad külalislahkusest

Esimese sajandi kristlikud misjonärid lootsid kindlalt, et Jehoova hoolitseb kõigi nende vajaduste eest. Ent kas nad võisid loota ka kaasusklike külalislahkusele? Lüüdia avas oma kodu Paulusele ja teistele. Korintoses olles peatus apostel Akvila ja Priskilla juures. Filipis kattis vangihoidja Paulusele ja Siilasele laua. Paulus võeti külalislahkelt vastu Jaasoni pool Tessaloonikas, Filippuse kodus Kaisareas ja Mnaasoni juures, kui ta oli reisimas Kaisareast Jeruusalemma. Teekonnal Rooma kostitasid Paulust Puteoli vennad. Võib arvata, millist vaimset julgustust pakkusid need külaskäigud Pauluse võõrustajatele (Apostlite teod 16:33, 34; 17:7; 18:1–3; 21:8, 16; 28:13, 14).

Õpetlane Frederick F. Bruce märgib: „Nende sõprade ja kaastööliste, võõrustajate ja võõrustajannade abivalmiduse taga polnud muud ajendit kui armastus Pauluse ja Isanda vastu, keda ta teenis. Nad teadsid, et teenides üht, teenivad nad teist.” See on suurepärane ajend olla külalislahke.

Vajadus osutada külalislahkust püsib siiani. Tuhanded Jehoova tunnistajate reisivad esindajad saavad osa kaasusklike külalislahkusest. Mõned Kuningriigi kuulutajad reisivad omal kulul, et kuulutada paikades, kuhu hea sõnum harva jõuab. Võttes neid vastu oma kodus, mis võib küll olla üsnagi tagasihoidlik, võime saada palju kasu. Südamlik külalislahkus, mis võib sisaldada üksnes lihtsat einet, pakub suurepäraseid võimalusi vastastikuseks ergutamiseks ning armastuse osutamiseks vendade ja Jumala vastu (Roomlastele 1:11, 12). Niisugused külaskäigud pakuvad eriti suurt julgustust võõrustajatele endale, kuna „õndsam on anda kui võtta” (Apostlite teod 20:35).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Kristlased ’püüavad olla külalislahked’