Ülestõusmine – imeline väljavaade

USK surnute ülestõusmisse on laialt levinud. Islami pühas raamatus Koraanis on sellele teemale pühendatud terve suura ehk peatükk. 75. suuras on näiteks sellised mõtted: „Ma kutsun tunnistajaks ülestõusmise päeva ... Kas inimene arvab, et Me ei suuda panna kokku tema luid? ... Ta küsib: „Millal tuleb ülestõusmise päev?” Kas Temal [Allahil] pole väge, et anda surnutele elu?” (suura 75:1–6, 40).

Zoroastrismi kohta ütleb entsüklopeedia „Britannica”, et selle religiooni põhiuskumusteks on „kurjuse lõplik kaotamine, üleüldine ülestõusmine, viimane kohtumõistmine ja puhta maa taastamine õiglaste inimeste jaoks”.

Entsüklopeedia „Judaica” defineerib ülestõusmist kui „uskumust, mille kohaselt surnute kehad lõpuks elustatakse ja nad võivad taas maa peal elada”. Samas teatmeteoses ka tõdetakse, et judaismi ülevõetud idee, nagu oleks inimesel surematu hing, tekitab dilemma. Seal mööndakse: „Põhimõtteliselt on ülestõusmisõpetus ja hinge surematus teineteisega vastuolus.”

Hinduism õpetab reinkarnatsiooni, mille kohaselt inimene teeb läbi taassündide ahela. Selle järgi on inimesel hing, mis elab pärast surma edasi. Hinduismi püha raamat „Bhagavadgita” ütleb: „See, kes läbib kogu keha, on hävitamatu. Keegi ei suuda hävitada surematut hinge.”

Budism erineb hinduismist selle poolest, et see eitab surematu hinge olemasolu. Kuid siiski usuvad Kaug-Idas tänapäeval paljud budistid surematu hinge rändamisse.a

Segadus seoses ülestõusmisõpetusega

Ristiusu vaimulikud räägivad matusetalitustel sageli, et hing elab pärast surma edasi ja et tuleb ka ülestõusmine. Näiteks lausuvad anglikaani vaimulikud tavaliselt midagi taolist: „Kuna Kõigeväeline Jumal on oma suurest armust arvanud heaks võtta enda juurde meie hulgast lahkunud kalli venna hinge, siis me sängitame tema keha maamulda; muld saagu mullaks, tuhk tuhaks, põrm põrmuks; kindlas lootuses, et tuleb ülestõusmine igaveseks eluks meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu.” („The Book of Common Prayer”.)

Sellised sõnad võivad tõstatada küsimuse: mida siis Piibel ikkagi õpetab? Kas see räägib ülestõusmisest või surematust hingest? Pane aga tähele, mida ütles Prantsuse teoloogiaprofessor Oscar Cullmann, kes on protestant. Ta kirjutas oma raamatus: „Kristliku surnute ülestõusmislootuse ja hinge surematust õpetava kreeka uskumuse vahel on terav lõhe. ... Kuigi kristlus on need kaks tõekspidamist ühendanud ja kuigi tavaline kristlane need tänapäeval täiesti segi ajab, pole minu meelest mingit põhjust varjata seda, mida mina ja enamik õpetlasi tõeks peame. ... Kogu Uut Testamenti läbib usk ülestõusmisse. ... Inimene, kes oli tõepoolest surnud, tuuakse tervikuna Jumala uue loomisaktiga tagasi ellu.” („Immortality of the Soul or Resurrection of the Dead?”)

Pole siis ime, et inimesed on üldiselt segaduses seoses surma ja ülestõusmisega. Selle segaduse lahti harutamiseks on vaja uurida Piiblit, kuhu inimese Looja Jehoova Jumal on lasknud kirja panna tõe. Piiblis on kirjas päris mitu lugu ülestõusmisest. Uurime nüüd lähemalt nelja lugu ja vaatame, mida me neist ülestõusmise kohta teada saame.

„Naised said tagasi oma surnud ülestõusmise läbi”

Apostel Paulus kirjutas juudikristlastele, et ustavad naised „said tagasi oma surnud ülestõusmise läbi” (Heebrealastele 11:35). Üks neist naistest elas Sareptas, Foiniikia linnas, mis asus Vahemere rannikul Siidoni lähedal. See lesknaine oli külalislahke Jumala prohveti Eelija vastu ja andis talle isegi ränga näljahäda ajal süüa. Kahjuks jäi selle naise poeg haigeks ja suri. Eelija viis lapse kiiresti katusekambrisse, kus ta ennast sisse oli seadnud, ning palus seal Jehoovat, et poiss ellu ärkaks. Sündiski ime ja poiss „virgus ellu”. Eelija viis ta ema juurde tagasi, öeldes: „Vaata, su poeg elab!” Kuidas naine sellele reageeris? Õnnelikult sõnas ta: „Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees ja et Jehoova sõna sinu suus on tõde!” (1. Kuningate 17:22–24).

Sareptast sadakond kilomeetrit lõuna pool Suunemis elas üks lahke abielupaar, kes kandis hoolt Eelija mantlipärija prohvet Eliisa eest. See perenaine oli oma kodulinnas tuntud isik. Koos mehega olid nad valmis andma Eliisale peavarju oma katusekambris. Nad olid kaua aega lastetud, ent kui naine lõpuks poja ilmale tõi, rõõmustasid nad väga. Kui poiss kasvas, hakkas ta käima koos isa ja teiste töölistega põllul vilja lõikamas. Siis aga tabas perekonda õnnetus. Ühel päeval kurtis poiss tugevat peavalu. Sulane viis lapse kiiresti koju, kus ema ta sülle võttis. Kuid kahjuks poeg suri. Meeleheitel naine otsustas minna Eliisa juurde abi järele. Koos saatjaga sõitis ta loode suunas Karmeli mäe juurde, kus Eliisa parasjagu peatus.

Prohvet saatis oma teenri Geehasi asja uurima, kes leidis, et poiss on tõepoolest surnud. Eliisa ja poisi ema läksid talle järele. Mis toimus aga siis, kui nad lõpuks Suunemisse jõudsid? Piibli ülestähendus 2. Kuningate 4:32–37 annab teada: „Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja pandud tema voodisse! Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlemate järelt ja palus Jehoovat. Siis ta astus voodisse, heitis lapse peale, pani oma suu tema suu peale, oma silmad tema silmade peale ja oma käed tema käte peale; ja kui ta tema peal küürutas, siis soojenes lapse ihu. Siis ta tuli ja kõndis kojas korra sinna ja tänna, läks üles ja küürutas tema peale; siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad. Ja ta kutsus Geehasi ning ütles: „Kutsu see suunemlanna!” Ja ta kutsus teda ning naine tuli tema juurde. Ja Eliisa ütles: „Võta oma poeg!” Ja naine tuli ja langes tema jalgade ette ning kummardas maani, võttis oma poja ja läks välja.”

Nagu Sarepta lesknaine, nii teadis ka see Suunemi naine, et juhtunu sai teoks tänu Jumala väele. Mõlemad naised tundsid suurt rõõmu, kui Jumal lasi nende kallil lapsel ellu ärgata.

Keda Jeesus üles äratas

Umbes 900 aastat hiljem toimus üks ülesäratamine Suunemist veidi põhja pool asuva Naini linna lähedal. Kui Jeesus Kristus tuli oma jüngritega Kapernaumast ja lähenes Naini väravatele, kohtasid nad matuserongkäiku. Jeesus nägi rahva hulgas lesknaist, kes oli kaotanud oma ainsa poja. Ta palus, et naine enam ei nutaks. Luukas, kes oli ametilt arst, räägib, mis juhtus edasi: „[Jeesus] astus ligi ja puudutas puusärki; aga kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: „Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!” Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima. Ja ta andis tema ta emale” (Luuka 7:14, 15). Need, kes seda imet pealt nägid, andsid au Jumalale. Uudis sellest ülesäratamisest levis lõuna poole Juudamaale ja teistessegi ümberkaudsetesse paikadesse. Seda kuulsid ka Ristija Johannese jüngrid, kes rääkisid sellest imest Johannesele. Siis saatis Johannes nad Jeesuse juurde küsima, kas Tema ongi oodatud Messias. Jeesus ütles neile: „Minge ja kuulutage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutud käivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles, vaestele kuulutatakse evangeeliumi” (Luuka 7:22).

Jeesuse tuntuim ime seoses ülesäratamisega oli tema lähedase sõbra Laatsaruse ülesäratamine. Jeesus ei jõudnud Laatsaruse juurde kohe pärast tema surma. Ta saabus Betaaniasse alles siis, kui Laatsarus oli juba neli päeva surnud olnud. Kui Jeesus andis korralduse hauakambri ees olev kivi ära veeretada, vaidles Marta vastu: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!” (Johannese 11:39). Ent Laatsaruse keha lagunemine ei takistanud tema ülesäratamist. Jeesuse käsu peale „surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud”. Jeesuse vaenlaste hilisem reageering kinnitab, et tegu oli tõesti Laatsarusega, kes ellu äratati (Johannese 11:43, 44; 12:1, 9–11).

Mida me võime neist neljast ülesäratamisloost järeldada? Kõik inimesed ärkasid ellu sama isikuna, kes nad olid varem. Isegi lähimad sugulased kinnitasid, et tegu on täpselt nendesamade inimestega. Ükski ülesäratatutest ei rääkinud, mida ta oli kogenud selle lühikese aja jooksul, kui ta surnud oli. Keegi ei maininud, et ta oleks kuskile teise ilma rännanud. Ilmselt ärkasid nad kõik ellu hea tervise juures. Nad otsekui magasid veidike ja ärkasid siis unest, nagu ka Jeesus seda väljendas (Johannese 11:11). Ent teatud aja möödudes need inimesed surid uuesti.

Meil on imeline väljavaade saada oma lähedastega jälle kokku

Peagi pärast Oweni õnnetut surma, millest räägiti eelmises artiklis, läks tema isa kord naabrite juurde. Seal nägi ta laual Jehoova tunnistajate koguduse koosolekukutset. Lehele märgitud avaliku kõne teema „Kus viibivad surnud?” äratas temas huvi. Just see küsimus oli tal juba mõnda aega meeles mõlkunud. Oweni isa läks kõnet kuulama ja leidis Piibli mõtetest tõelist lohutust. Ta sai teada, et surnud ei koge mingeid kannatusi. Samuti õppis ta, et surnud inimesed, kaasa arvatud Owen, ei ole põrgupiinades ega Jumala juures taevas inglid, vaid hoopis ootavad hauas aega, mil nad üles äratatakse (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4).

Kas sinu peret on tabanud raske kaotus? Kas sinagi mõtled Oweni isa sarnaselt, kus on su kallid kadunud ja kas nendega on võimalik veel kohtuda? Kui see on nii, siis innustame sind edasi uurima, mida Piibel ülestõusmise kohta räägib. Võib-olla mõtled sa küsimustele: millal ülesäratamine tuleb ja kes siis üles äratatakse? Järgmistes artiklites arutatakse just neid ja ka mõningaid teisi küsimusi.

[Allmärkus]

[Pilt lk 5]

Jehoova äratas Eliisa vahendusel suunemlanna poja ellu

[Pilt lk 5]

Eelija palus, et Jehoova poisi ellu ärataks

[Pilt lk 6]

Jeesus äratas üles Naini lesknaise poja

[Pilt lk 7]

Tänu ülesäratamisele saavad inimesed oma lähedastega taas kokku