Olen teeninud imeväärse kasvu ajal

Jutustanud Harley Harris

Oli 2. september 1950. Viibisime USA-s Missouris Kennetti linnas ringkonnakokkutulekul, kui meie ümber kogunes vihane rahvahulk. Linnapea kutsus kohale rahvuskaardi, et meid vägivalla eest kaitsta. Vintpüsside ja tääkidega sõdurid seisid tänava äärde. Pilgete ja solvangute saatel läksime oma autodesse ja sõitsime Cape Girardeausse, kus toimus ülejäänud osa kokkutulekuprogrammist. Seal mind ka ristiti; olin siis 14-aastane. Lubage, et jutustan teile, kuidas minust sellisel rahutul ajal Jehoova teenija sai.

MINU vanavanemad ja nende kaheksa last kuulsid 1930-ndate alguses mõningaid vend Rutherfordi kõnede salvestisi ja said aru, et on leidnud tõe. Mu vanemad Bay ja Mildred Harris lasid end ristida 1935. aastal Washingtonis toimunud konvendil. Kui elevil nad küll olid, et kuuluvad „suurde rahvahulka”, kelle kohta esitati selginenud arusaam just sel konvendil! (Ilm. 7:9, 14.)

Järgmisel aastal sündisin mina. Ja veel aasta pärast kolisid mu vanemad ühte maanurka Mississippis. Seal elades ei saanud me osa isegi mitte reisiva ülevaataja külastustest. Meie pere pidas kirjavahetust Peeteliga ja käis kokkutulekutel, ning mõnda aega meil vennaskonnaga rohkem kokkupuuteid polnudki.

Peame vastu tagakiusamise all

Teise maailmasõja ajal said Jehoova tunnistajaid oma erapooletuse tõttu tunda suurt tagakiusu. Me elasime sel ajal juba Arkansases Mountain Home’is. Ühel päeval, kui olime isaga tänaval kuulutamas, haaras üks mees äkitselt mu isa käest ajakirjad ja pistis need sealsamas põlema. Ta nimetas meid argpüksideks, kuna me ei läinud sõtta. Ma olin alles viieaastane ja hakkasin nutma. Isa aga vaatas mehele rahulikult ja sõnagi lausumata otsa, kuni too minema kõndis.

Oli ka inimesi, kes meisse heatahtlikult suhtusid. Kord, kui meie auto ümber koondus vihane rahvajõuk, oli meist parasjagu möödumas kohalik prokurör. „Mis siin toimub?” küsis ta. Üks mees vastas: „Need Jehoova tunnistajad ei taha oma maa eest võidelda!” Seepeale hüppas prokurör meie auto astmelauale ja hüüdis neile: „Mina võitlesin Esimeses maailmasõjas ja võitlen ka selles! Jätke need inimesed rahule! Nad ei tee kellelegi halba.” Rahvahulk valgus vaikselt laiali. Olime südamest tänulikud headele inimestele, kes kohtlesid meid lahkelt ja inimlikult (Ap. t. 27:3).

Konvendid tugevdavad meid

1941. aastal Missouris Saint Louisis peetud konvent oli just see, mida vajasime. Ühe arvestuse kohaselt oli sel konvendil üle 115 000 kohalviibija. Ristiti hämmastav hulk inimesi – 3903! Mäletan hästi vend Rutherfordi kõnet pealkirjaga „Kuninga lapsed”. Ta kõneles otseselt meile noortele ning me kõik saime endale ilusa sinise raamatu „Lapsed”. Konvendil kuuldu tugevdas mind sündmusteks, mis ootasid ees järgmisel aastal, kui läksin algkooli. Mind ja mu nõbusid visati koolist välja, sest me ei tervitanud lippu. Me läksime sellegipoolest iga päev kooli, lootuses, et juhtkond on meelt muutnud. Kõndisime palju hommikuid läbi metsa koolimaja juurde – ja tulime sama targalt tagasi. Siiski tundsin, et see on meie võimalus tõendada oma lojaalsust Jumala kuningriigile.

Ei läinud aga kaua, kuni USA Ülemkohus sätestas, et lipu tervitamine pole enam kohustuslik. Saime viimaks ometi koolis käia. Õpetaja oli meie vastu väga lahke ja aitas meil teistele õpilastele järele jõuda. Kaasõpilased suhtusid meisse samuti lugupidamisega.

Mäletan ka 1942. aastal Ohios Clevelandis toimunud konventi, kus vend Nathan Knorr esitas kõne „Kas rahu võib jääda püsima?”. Ta selgitas Ilmutuse 17. peatüki põhjal, et Teisele maailmasõjale järgneb suhteliselt rahulik periood. Niisiis võis oodata kuningriigitöö laienemist. Seda silmas pidades rajati 1943. aastal Gileadi kool. Tollal ei osanud ma veel aimatagi, millist mõju see kool edaspidi mu enda elule avaldab. Pärast sõda saabus tõepoolest rahulikum aeg ja tagakiusamine rauges. Ent kui 1950. aastal puhkes Korea sõda, lahvatas meie kuulutustöö vastu uuesti vaenuleek, nagu oma loo algul kirjeldasin.

Täisajaline teenistus

1954. aastal lõpetasin keskkooli ja kuu aega hiljem hakkasin pioneeriks. Teeninud mõnda aega Missouris Kennettis, kus jõuk oli meid 1950. aastal ümber piiranud, sain märtsis 1955 kutse Peetelisse. Mind määrati kogudusse, mille territooriumile jäi ka New Yorgi südalinnas asuv Times Square. Milline elumuutus ühele maapoisile! Selleks et köita toimekate newyorklaste tähelepanu, hoidsin ajakirja mõne huvitava artikli kohalt lahti ja küsisin: „Kas teil on kunagi selline küsimus tekkinud?” Paljud võtsid ajakirja vastu.

Ühed mu lemmikajad Peetelis olid hommikused päevateksti arutelud, mida juhatas vend Knorr. Kuidas ta küll oskas piiblisalme elama panna ja näidata nende praktilist väärtust! Ta rääkis meie, noorte vallaliste vendadega, nagu räägiks isa oma pojaga, ning andis sageli head nõu selle kohta, kuidas vastassugupoolt kohelda. 1960. aastaks olin jõudnud otsusele abielluda.

Andsin 30 päeva ette teada oma kavatsusest Peetelist ära minna, kuid ei saanud mingit vastust. Uje, nagu ma olin, võtsin 30 päeva pärast julguse kokku, et küsida oma lahkumiskuupäeva kohta. Mu telefonikõnele vastas vend Robert Wallen. Ta tuli mu töökohale ja küsis, mida ma arvaksin eripioneerteenistusest või ringkonnatööst. Vastasin: „Aga Bob, ma olen ju kõigest 24 ja mul pole kogemusi.”

Ringkonnatöö

Sel õhtul ootas mind mu toas suur ümbrik. Selles oli kaks avaldust: eripioneerteenistuse ja ringkonnatöö oma. Vau! Pidin üllatusest pikali kukkuma! Nõnda siis sai mulle osaks suur eesõigus teenida vendi ringkonnatööl Missouri edelaosas ja Kansase idaosas. Enne Peetelist lahkumist käisin reisivate ülevaatajate koosolekul. Vend Knorr ütles oma lõpusõnades: „See, et teete ringkonna- või piirkonnatööd, ei tähenda, et teate rohkem kui kohalikud vennad. Mõned neist on palju kogenumad kui teie, lihtsalt olud ei luba neil seda tööd teha. Te võite nendelt palju õppida.”

Tal oli tuline õigus! Mäletan näiteks Fred Molohani ja ta naist ning venda Charleyt Kansasest Parsonsi linnast. Nad olid tulnud tõe juurde 20. sajandi algusaastatel. Kui vaimustav oli kuulda nende kogemusi ajast, mil mina polnud veel sündinudki! Mul on eriliselt meeles ka John Wristen Missourist Joplinist. See südamlik eakas vend oli aastakümneid pioneeritööd teinud. Need kallid vennad austasid sügavalt teokraatlikku korda. Nad lasid mul tunda, et olen nende ringkonnaülevaatajana hinnatud, hoolimata mu noorusest.

Aastal 1962 abiellusin Cloris Knochega, rõõmsameelse pioneerist punapeaga. Jätkasime koos ringkonnatööd. Vendade juures elades õppisime neid paremini tundma. Meil õnnestus innustada noori täisajalist teenistust alustama. Kaks selle ringkonna teismelist – Jay Kosinski ja JoAnn Kresyman – vajasidki just sellist tõuget. Käisime nendega kuulutustööl ja rääkisime neile ennastohverdava elu rõõmudest ning see ajendas neid endale selgeid sihte seadma. JoAnnist sai eripioneer ja Jayst peetellane. Hiljem nad abiellusid omavahel ning praeguseks on nad umbes 30 aastat ringkonnatööd teinud.

Misjoniteenistus

Aastal 1966 küsis vend Knorr meilt, kas oleksime huvitatud teenimisest välismaal. „Me oleme oma praeguse ülesandega rahul,” vastasime, „aga kui vaja, võime ka mujal teenida.” Nädal aega hiljem saime kutse Gileadi kooli. Kui vaimustav oli kooli ajal taas Peetelis olla ja kohtuda uuesti paljude nendega, keda olin hakanud armastama ja austama! Samuti saime sõbraks oma kaasõpilastega, kes teenivad ustavalt tänase päevani.

Meid saadeti Lõuna-Ameerikasse Ecuadori koos Dennis ja Edwina Cristi, Ana Rodrígueze ning Delia Sánchezega. Dennis ja Edwina hakkasid teenima pealinnas Quitos. Meid Clorisega määrati koos Ana ja Deliaga Cuencasse, suuruselt kolmandasse linna Ecuadoris. Meie kuulutustööterritooriumiks olid kaks provintsi. Cuenca esimene kogudus sai alguse meie elutoast. Olime meie neljakesi ja veel paar inimest. Mõistatasime, kuidas siin küll kuulutustöö tehtud saab.

Cuenca oli täis kirikuid ja pühade ajal liikusid kõikjal linnas usulised rongkäigud. Ometi oli sealsetel inimestel palju vastamata küsimusi. Näiteks Mario Polo, Cuenca jalgrattatšempion, üllatas mind meie esmakohtumisel küsimusega „Kes on Ilmutusraamatus mainitud prostituut?”.

Ühel õhtul tuli Mario meie poole ja oli silmanähtavalt mures. Evangeelse kiriku pastor oli andnud talle kirjandust, milles esitati tõsiseid süüdistusi Jehoova tunnistajate vastu. Ma arutlesin Marioga, et süüdistatavale tuleks anda võimalus end kaitsta. Järgmisel päeval kutsus Mario pastori ja minu enda juurde koju, et saaksin süüdistustele vastata. Tegin sel kokkusaamisel ettepaneku rääkida kolmainsusest. Kui pastor luges kirjakoha Johannese 1:1, selgitas Mario talle ise, mis vahe on kreeka keeles sõnadel „Jumal” ja „jumal”. Järgmiste piiblikohtadega läks samamoodi. Mõistagi ei suutnud pastor kolmainsust tõestada. See veenis Mariot ja tema naist, et tõde on meil, ning neist said suurepärased piibliõpetuste kaitsjad. Milline rõõm on olnud näha, kuidas Cuenca koguduste arv on kasvanud 33-ni ja kogu meie esimesel hiigelterritooriumil olevate koguduste arv 63-ni. Tõesti imeväärne kasv!

Näen töö laienemist, teenides harubüroos

1970. aastal paluti mul ja Al Schullol minna appi harubüroosse, mis asus Guayaquilis. Me kahekesi hoolitsesime harubürootöö eest. Joe Sekerak pakkis osaajaliselt kirjandust kogu riigi 46 koguduse jaoks. Mõnda aega teenis Cloris misjonärina kuulutustööpõllul, samal ajal kui mina töötasin Peetelis. Cloris on aidanud 55 inimesel ristimiseni edeneda; tihti on ühel kokkutulekul kolm või isegi viis tema piibliõpilast end ristida lasknud.

Näiteks uuris Cloris Piiblit Lucresiaga, kelle mees oli sellele väga vastu. Ometi lasi Lucresia end lõpuks ristida ja hakkas pioneeriks. Ta õpetas ka oma lastele Jehoova teid. Tema kaks poega on nüüd kogudusevanemad ja üks neist on ka eripioneer, tütar aga teenib üldpioneerina. Tütretütar on abielus tubli vennaga ja ka nemad on eripioneerid. See perekond on aidanud paljudel tõe juurde tulla.

1980. aastal oli Ecuadoris umbes 5000 kuulutajat. Meie väike büroo hakkas kitsaks jääma. Üks vend pakkus meile 32 hektari suurust maatükki Guayaquili lähedal. 1984. aastal hakkasime sellele krundile ehitama uut harubürood ja kokkutulekusaali ning need pühitseti 1987.

Teotahtelised teenijad annavad oma osa

Aastate jooksul on olnud südantsoojendav näha, kuidas paljud kuulutajad ja pioneerid on teistelt maadelt Ecuadori tulnud, et aidata kohas, kus on suur vajadus kuningriigikuulutajate järele. Eriliselt meenub mulle Andy Kidd, pensionärist kooliõpetaja Kanadast. Ta kolis Ecuadori 1985. aastal 70-sena ja teenis ustavalt kuni oma surmani 2008. aastal, olles 93-ne. Kui ma teda esimest korda nägin, oli ta ühes tillukeses koguduses ainus ülevaataja. Hispaania keelt purssides pidas ta avaliku kõne ja juhatas seejärel „Vahitorni” uurimist. Ta juhatas ka teokraatlikku teenistuskooli ja käsitles enamikku teenistuskoosoleku osi. Praegu on selles paikkonnas kaks tugevat kogudust, ligi 200 kuulutajat ja palju kohalikke kogudusevanemaid.

Üks teine vend, Ernesto Diaz, tuli koos oma perega USA-st. Pärast kaheksat kuud Ecuadoris ütles ta: „Meie kolm last on keele ära õppinud ja saanud tublideks piibliõpetajateks. Isana olen saavutanud eesmärgi, mis näis praeguses maailmas võimatu – olla üldpioneer, teenida täisajaliselt koos oma perega. Kõik kokku juhatame 25 piibliuurimist. Meie pere on saanud ühtsemaks, ja mis kõige tähtsam, oleme Jehoovaga lähedasemad kui kunagi varem.” Kui väga me küll neid vendi ja õdesid hindame!

1994. aastal ehitati harubürood poole võrra suuremaks. 2005. aastal, kui kuulutajate arv Ecuadoris ületas 50 000 künnise, oli harubürood taas vaja laiendada. Niisiis ehitati juurde uus elumaja ja tõlkebüroo, samuti laiendati kokkutulekusaali. Need uued hooned pühitseti 31. oktoobril 2009.

Kui mind 1942. aastal koolist välja visati, oli USA-s umbes 60 000 Jehoova tunnistajat. Nüüd on neid juba tublisti üle miljoni. Kui me 1966. aastal Ecuadori saabusime, oli siin 1400 kuningriigikuulutajat. Nüüd on aga enam kui 68 000. Ja kindlasti kasvab see arv veelgi, sest piibliuurimisi on siin 120 000 ning Kristuse surma mälestusõhtul viibis 2009. aastal üle 232 000 inimese. Jehoova on õnnistanud oma rahvast rohkem, kui me eales oleksime osanud kujutleda. Kui põnev on küll elada ajal ja kohas, kus on toimunud selline imeväärne kasv!a

[Allmärkus]

[Pildid lk 5]

Kokkutulek vabas õhus (1981) ja Guayaquili kokkutulekusaal samal maatükil (2009)