„Ma nägin, aga ei mõistnud”

Kui ma veel imik olin, läksid vanemad lahku ja ema pidi mind, mu õde ja kahte venda, kes olid minust vanemad, üksi kasvatama. Tollal ei õpetatud Prantsusmaal kurte lapsi nii nagu tänapäeval ja tollased meetodid põhjustasid vahel palju kannatusi. Ent mul on siiski lapsepõlvest saadik olnud eelis, mida paljudel kurtidel pole. Lubage ma selgitan.

Paljud haridustöötajad olid mõnda aega arvamusel, et kurdid lapsed peavad õppima rääkimist ja suult lugemist. Õigupoolest oli Prantsusmaal, kus ma üles kasvasin, viiplemine koolis rangelt keelatud. Mõnel kurdil lapsel seoti tundide ajaks isegi käed selja taha.

Oma elu esimestel aastatel käisin mitu tundi nädalas logopeedi juures. Mul hoiti lõuast või peast kinni ning mind sunniti ikka ja jälle tegema häälitsusi, mida ma ei kuulnud. Ma ei saanud teiste lastega suhelda. Need olid väga piinarikkad aastad.

Kuueaastaselt saadeti mind kurtide internaatkooli. Puutusin esimest korda kokku teiste kurtide lastega. Ka seal oli viipekeel keelatud. Juhul, kui keegi tunnis viiples, löödi talle vastu sõrmi või sakutati teda juustest. Salaja kasutasime siiski iseleiutatud viipeid. Viimaks ometi oli mul võimalik teiste lastega suhelda ja minu elus algas rõõmsam aeg.

Kui sain kümneseks, viidi mind üle tavakooli. Olin muserdatud! Arvasin, et kõik teised kurdid lapsed on ära surnud ja mina olen ainsana elus. Kuna arstid kartsid, et kaotan kõneteraapiaga saavutatu, ei õppinud mu pere viiplemist, samuti ei lubatud mul kurtide lastega suhelda. Mäletan siiani üht käiku audioloogi juurde. Tal oli laual viipekeele raamat. Kui nägin pilte selle raamatu kaanel, osutasin sellele ja ütlesin, et tahan seda raamatut. Arst peitis raamatu kähku ära.a

Ema andis endast parima, et meile lastele kristlikke põhimõtteid õpetada. Ta võttis meid kaasa Jehoova tunnistajate koosolekutele Mérignacis Bordeaux’ lähistel. Lapsena ei saanud ma koosolekutest kuigipalju aru. Ent koguduseliikmed istusid kordamööda minu kõrval ja kirjutasid kõnedest mõtteid paberile. Mind liigutas nende armastus ja tähelepanu. Kodus uuris ema minuga Piiblit, kuid õpitu jäi mulle üsna arusaamatuks. Tundsin end nagu prohvet Taaniel, kes pärast seda, kui oli saanud inglilt teada prohvetikuulutuse, sõnas: „Ma kuulsin, aga ei mõistnud” (Taaniel 12:8). Enda kohta võisin öelda: „Ma nägin, aga ei mõistnud.”

Sellest hoolimata omandasin vähehaaval Piibli põhitõed. Hindasin õpetusi, millest selgelt aru sain, ja püüdsin nende järgi elada. Õppisin ka teiste käitumisest. Näiteks ütleb Piibel, et meil tuleb olla kannatlikud (Jaakobuse 5:7, 8). Mina aga ei mõistnud, mida see tähendab. Ent kui nägin kaaskristlasi seda omadust ilmutamas, sain aru, mida kannatlikkus endast kujutab. Kogudusest oli mulle tõesti palju abi.

Teismelisena nägin kord tänaval kurte noori viiplemas. Hakkasin nendega salaja läbi käima ja õppima prantsuse viipekeelt. Käisin edasi ka koguduse koosolekutel, kus üks noor Jehoova tunnistajast vend, Stéphane, mind oma tiiva alla võttis. Ta püüdis minuga suhelda ja meist said sõbrad. Ees ootas aga kibe pettumus. Stéphane pandi kristliku erapooletuse pärast vangi. Olin löödud! Nüüd, kui Stéphane’i enam polnud, langesin masendusse ja käisin haruharva koosolekutel.

Üksteist kuud hiljem Stéphane vabastati ja ta naasis koju. Kujutage ette mu üllatust, kui Stéphane minuga viipekeeles suhtlema hakkas. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Kuidas oli see võimalik? Vangis olles oli ta prantsuse viipekeelt õppinud. Jälgisin Stéphane’i käteliigutusi ja näoilmeid ning minus kasvas põnevus, kuna sain aru, mida see võib mulle tähendada.

Stéphane hakkas minuga Piiblit uurima. Alles siis suutsin varem õpitud Piibli tõe kildudest terviku moodustada. Lapsena meeldis mulle meie väljaannetest kauneid pilte vaadata: ma võrdlesin piiblitegelasi ja uurisin hoolikalt igat detaili, et lugusid hästi meelde jätta. Teadsin, kes on Aabraham, tema „seeme”, „suur rahvahulk”, kuid alles siis, kui mulle neid mõisteid viipekeeles selgitati, sain nende tähendusest lõpuks aru (1. Moosese 22:15—18; Ilmutus 7:9). Oli ilmne, et olen leidnud keele, mis puudutas mu tundeid.

Nüüd mõistsin, mida koosolekutel räägiti, need mõtted läksid mulle südamesse ja ma janunesin uute teadmiste järele. Stéphane’i abiga mõistsin üha selgemalt Piiblit ning 1992. aastal pühendasin oma elu Jumal Jehoovale ja lasin end ristida. Hoolimata edusammudest varjutasid mu suhtlemist teistega lapsepõlveaastad, olin endassetõmbunud ja ettevaatlik.

Mõne aja pärast liideti meie väike kurtide grupp Bordeaux’ eeslinna Pessaci kogudusega. Sellest oli palju abi ja ma edenesin tões. Võitlesin endiselt kehva suhtlemisoskusega, kuid mu kuuljatest sõbrad pingutasid, et saaksin kõigest aru. Üks abielupaar, Gilles ja Elodie, pööras mulle erilist tähelepanu. Nad kutsusid mind pärast koosolekut sageli enda poole sööma või kohvi jooma ja nii said meist head sõbrad. On tõeliselt tore olla koos inimestega, kes jäljendavad Jumala armastust.

Selles koguduses kohtasin veetlevat õde Vanessat. Mind paelus tema õiglustunne ja see, et ta oli väga hooliv. Ta ei suhtunud minu kuulmispuudesse kunagi kui takistusse, vaid kui heasse võimalusse midagi uut õppida. Armusin temasse ja me abiellusime 2005. aastal. Suhtlemine pole siiani minu tugevaim külg, kuid Vanessa on aidanud mul ujedusega võidelda ja innustanud mind olema avatum. Ta on mulle igasuguste ülesannete täitmisel suureks toeks olnud ja ma olen talle selle eest väga tänulik.

Samal aastal, kui me abiellusime, kutsus Prantsusmaa Jehoova tunnistajate harubüroo Louviers’s mind kuuks ajaks sinna, et saaksin väljaõpet tõlketööks. Viimastel aastatel on harubüroos tehtud palju tööd selle nimel, et anda DVD-l välja mitu väljaannet prantsuse viipekeeles. Kuna ees oli veel suur tööjärg, vajas tõlkemeeskond abiväge.

Leidsime Vanessaga, et harubüroos teenimine oleks mulle suur au ja kingitus Jehoovalt, kuid pean möönma, et olime ka mõnevõrra mures. Mis saab meie viipekeelsest grupist? Mida me oma majaga teeme? Kas Vanessa leiab uues kohas tööd? Jehoova lahendas kõik meie mured imelisel viisil. Kogesin Jehoova armastust nii meie kui ka kurtide vastu.

Kuna olen saanud tõlkimises kaasa lüüa, mõistan paremini seda suurt tööd, mida tehakse, et aidata kurtidel Jumalat tundma õppida. Mulle valmistab rõõmu see, kui näen, kuidas paljud töökaaslased minuga suhelda proovivad. Need mõned viiped, mis nad on ära õppinud ja mida kasutavad, soojendavad mu südant. Ma ei tunne end üldsegi kõrvale jäetuna. Kõigest sellest ilmneb Jehoova rahva seas valitsev erakordne ühtsus ja armastus (Laul 133:1).

Olen Jehoovale tänulik, et mu kõrval on alati olnud mõni kaaskristlane, kes on mind toetanud. Samuti olen tänulik selle eest, et olen saanud anda oma väikse osa, et aidata teistel kurtidel meie armastavat Loojat tundma õppida ja temaga sõbraks saada. Ootan pikisilmi päeva, mil Jehoova kõrvaldab kõik suhtlustõkked ja me võime ühtse inimperena rääkida „puhast keelt”: tõde Jumal Jehoovast ja tema eesmärkidest (Sefanja 3:9, UM).