Miks mälestada Jeesuse surma?

Helen: Tere, Christina. Tore oli teid näha eelmisel nädalal Jeesus Kristuse surma mälestusõhtul.a Kuidas teile koosolek meeldis?

Christina: Meeldis hästi. Aga ma pean tunnistama, et ma ei saanud päris kõigest aru, mis seal räägiti. Teadsin, et Jeesuse sündi tähistatakse jõulude ajal ja tema ülestõusmist lihavõttepühade ajal, aga ma polnud varem kuulnud, et keegi mälestaks ka Jeesuse surma.

Helen: Tõsi, jõulud ja ülestõusmispühad on maailmas laialt levinud. Jehoova tunnistajad aga peavad tähtsaks meenutada Jeesuse surma. Kui teil on mõni minut aega, selgitaksin teile hea meelega, miks me seda teeme.

Christina: Jah, mul on küll veidi aega.

Helen: Jehoova tunnistajad mälestavad Jeesuse surma sellepärast, et Jeesus palus oma järelkäijatel seda teha. Kui mõtleme sellele, mis juhtus tol õhtul enne Jeesuse surma ... Kas te olete kuulnud midagi ühest erilisest õhtusöögist, millel Jeesus oli koos oma ustavate järelkäijatega?

Christina: Kas te mõtlete püha õhtusöömaaega?

Helen: Just nii. Seda nimetatakse ka Isanda õhtusöömaajaks. Sellel õhtusöögil andis Jeesus oma järelkäijatele ühe selge juhise. Kas te loeksite palun, mis on kirjas siin tekstis Luuka 22:19?

Christina: „Siis võttis ta leiva, esitas tänupalve, ning murdnud leiba, andis selle neile ja ütles: „See sümboliseerib minu keha, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks ka edaspidi.””

Helen: Aitäh. Kas panite tähele Jeesuse juhendit selle salmi viimases lauses: „Tehke seda minu mälestuseks ka edaspidi”? Vahetult enne seda, kui ta enda mälestamisest rääkis, ütles ta, mida täpselt tuleks seoses temaga mälestada. Ta ütles, et ta annab jüngrite eest oma elu. Samamoodi ütles ta tekstis Matteuse 20:28: „Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks paljude eest.” Ehk kokkuvõtteks, Jehoova tunnistajad kogunevad igal aastal Jeesuse surma mälestusõhtule selleks, et meenutada Jeesuse lunastusohvrit. Tema surm võib tähendada kõigile sõnakuulelikele inimestele elu.

Christina: Olen kuulnud, et Jeesus suri selleks, et meie võiksime elada. Aga ausalt öeldes, ma pole kunagi aru saanud, mida see tegelikult tähendab.

Helen: Ja te pole ainus. Jeesuse lunastusohver on sügav teema. Samas on see ka üks ilusamaid tõdesid Jumala Sõnas. Muide, kuidas teil ajaga on?

Christina: Natuke on veel aega.

Helen: Mhmh, tore. Ma olen hiljuti lugenud üht-teist lunastuse kohta ja ma võiksin seda teile mõne sõnaga selgitada.

Christina: Olgu.

Helen: Et lunastuse teemat mõista, tuleks meil kõigepealt aru saada, milline olukord tekkis, kui Aadam ja Eeva Eedeni aias pattu tegid. Meil aitab seda mõista piiblikoht Roomlastele 6:23. Kas te loeksite selle palun ette?

Christina: Hea meelega. Siin öeldakse: „Patt annab palgaks surma, kuid Jumal annab kingiks igavese elu meie isanda Kristus Jeesuse kaudu.”

Helen: Aitäh. Kui me nüüd seda natuke analüüsime, siis see salm algas sõnadega „Patt annab palgaks surma”. Tegu on lihtsa reegliga, mille Jumal seadis paika inimkonna ajaloo alguses, — patu palk ehk karistus patustamise eest on surm. Alguses ei olnud muidugi keegi patustaja. Aadam ja Eeva loodi täiuslikena ja kõik nende lapsed oleksid samuti sünnist saadik täiuslikud olnud. Seega polnud kellelgi põhjust surra. Aadamal ja Eeval ning kõigil nende järeltulijatel oli väljavaade elada õnnelikku ja igavest elu. Nagu me aga teame, ei läinud asjad sugugi nii, kas pole?

Christina: Jah. Aadam ja Eeva sõid keelatud vilja.

Helen: Täpselt. Ja kui nad seda tegid — kui Aadam ja Eeva otsustasid Jumala sõna mitte kuulata —, siis tegid nad pattu. Nad otsustasid saada ebatäiuslikuks, otsustasid patustada. Nende valikul olid kohutavad tagajärjed ja seda mitte ainult nende endi, vaid ka kõigi nende järeltulijate jaoks.

Christina: Hm, mis mõttes?

Helen: Seda aitaks äkki mõista üks näide. Kas ma tohiksin küsida, kas teile meeldib kokata?

Christina: Meeldib. See on üks mu lemmiktegevusi!

Helen: Oletame, et te saate endale uue leivavormi. Aga enne, kui te seda kasutada jõuate, kukub see maha ja sellele tuleb suur mõlk sisse. Mis saab leibadest, mida te selle vormiga küpsetate? Kas pole nii, et ka neil on samasugune mõlk sees?

Christina: No muidugi on.

Helen: Samamoodi oli Aadama ja Eevaga. Kui nad otsustasid Jumala sõna mitte kuulata, said nad endale külge mõlgi ehk nad said rikutud patu ja ebatäiuse poolt. Ja kuna nad muutusid patuseks enne, kui nad lapsi said, sündisid kõik nende lapsed sama veaga. Nad kõik sündisid patustena. Piiblis ei viita sõna patt üksnes patuteole, vaid ka patusele seisundile, mille oleme pärinud. Seepärast, kuigi meie teiega polnud midagi halba teinud — meid ju polnud olemaski, kui Aadam ja Eeva patustasid —, mõistsid nad oma teoga kõiki oma tulevasi järeltulijaid, sealhulgas meid ja meie järeltulijaid, elama ebatäiuslikku ja patust elu, mis lõppeb surmaga. Nagu me piiblikohast Roomlastele 6:23 lugesime, on karistus patu eest surm.

Christina: Aga see pole üldsegi õiglane. Miks peaksid kõik inimesed Aadama ja Eeva patu pärast igavesti kannatama?

Helen: Hea küsimus. See ei ole tõesti õiglane. Kuid asjaga on seotud enamat. Jumal on täiuslikult õiglane ja seepärast ta otsustas, et Aadam ja Eeva peavad oma pattude pärast surema. Meid, nende järeltulijaid, ei jätnud ta aga sellisesse lootusetusse olukorda. Jumal valmistas meile väljapääsu. Ja ta kasutas selleks Jeesuse lunastusohvrit. Vaatame veel piiblikohta Roomlastele 6:23. Pärast sõnu „Patt annab palgaks surma” öeldakse seal: „Kuid Jumal annab kingiks igavese elu meie isanda Kristus Jeesuse kaudu.” Jeesuse surm annab meile võimaluse patu ja surma haardest pääseda.b

Helen: Tahaksin pöörata teie tähelepanu veel ühele detailile selles piiblisalmis.

Christina: Jah?

Helen: Vaadake, see salm ütleb: „Jumal annab kingiks igavese elu meie isanda Kristus Jeesuse kaudu.” Kui Jeesus oli see, kes talus kannatusi ja suri meie eest, loobudes oma elust, siis miks ütleb see salm lunastuse kohta, et Jumal annab selle kingiks? Miks mitte „Jeesus annab”?c

Christina: Hm. Ma ei tea.

Helen: Jumal lõi Aadama ja Eeva, ja kui nad Eedeni aias tema keelust üle astusid, oli just tema see, kelle vastu nad patustasid. Küllap tegi see Jehoovale väga haiget, kui tema esimesed kaks inimlast ta vastu mässama hakkasid. Kuid Jehoova andis kohe ka teada, milline on olukorra lahendus.d Ta võttis eesmärgiks saata maa peale üks vaimolend, kes elaks täiusliku inimesena ja annaks oma elu lõpuks lunastusohvriks. Nii võib öelda, et kogu lunastuskorraldus oli Jumala kingitus. Ja on veel teinegi põhjus, miks pidada lunastusohvrit Jumala kingituseks. Kas olete kunagi mõelnud, mida võis Jumal tunda, kui Jeesus tapeti?

Christina: Ei, ei ole.

Helen: Näen, et teil on aias mänguasju. Teil on vist lapsed?

Christina: Jah. Kaks tükki — poiss ja tüdruk.

Helen: Mida te lapsevanemana arvate, mis tunne võis olla Jeesuse taevasel isal, Jumal Jehooval, päeval, mil Jeesus suri? Ma mõtlen, mis tunne tal võis olla, kui ta vaatas taevast, kuidas ta poeg arreteeriti, tema üle naerdi ja teda rusikatega löödi? Ja mida võis isa süda tunda, kui ta poeg postile naelutati ja sinna aeglaselt surema jäeti?

Christina: Jube. Ma polegi varem nii mõelnud.

Helen: Tõesti jube. Muidugi ei suuda me täpselt ette kujutada, mida Jumal tol päeval tundis. Aga me teame, et tal on tunded, ja me teame ka, miks ta lubas sel kõigel toimuda. Seda on hästi öeldud ühes tuntuimas piiblisalmis, milleks on Johannese 3:16. Kas te sooviksite selle lugeda?

Christina: Siin öeldakse: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu.”

Helen: Aitäh. Vaadake, salmi alguses öeldi: „Jumal on armastanud maailma.” See oligi põhjus — armastus. Armastus ajendas Jumalat saatma oma poega maa peale meie eest surema. Lunastusohver on suurim tõend Jumala armastusest inimkonna vastu. Ja seda tahavad Jehoova tunnistajad meenutada igal aastal, kui nad kogunevad Jeesuse surma mälestusõhtule. Kas meie jutuajamine aitas teil nüüd paremini mõista, miks me tähistame mälestusõhtut?

Christina: Jah, aitas küll. Suur tänu, et te võtsite aega seda selgitada.