Maailm vananeb
AASTAL 1513 jõudis hispaania maadeuurija Juan Ponce de León suurte raskustega välja tundmatu rannikuribani Põhja-Ameerikas. Ühtedel andmetel nimetas ta avastatud territooriumi Floridaks, hispaania keeles ’lilleline’, kuna see oli kaetud lilledega. Nime leidmine ei valmistanud raskusi, ent ekspeditsiooni huviobjekti — allika, mille veel on vägi vanainimestele noorus tagasi anda — leidmine osutus võimatuks. Kamminud kuude kaupa maad läbi, loobus see maadeuurija legendaarse nooruslätte otsinguist ning heiskas purjed.
Olgugi et ka tänapäeval on nooruslätted jäänud sama tabamatuks kui Ponce de Leóni päevil, paistab inimene olevat avastanud kirjanik Betty Friedani sõnul ”vanaduslätte”. Seda ajendas teda ütlema vanurite arvu silmatorkav kasv kõikjal maailmas. Kõrgesse ikka jõuab sedavõrd palju inimesi, et maailma rahvastiku koosseisus on toimumas tõsised muutused. Tegelikult võib öelda, et maailm vananeb.
”Inimkonna suurimaid saavutusi”
Demograafilised näitajad on kõnekad. Selle sajandi algul sündinud inimese tõenäoline eluiga oli ka kõige jõukamates maades vähem kui 50 aastat. Nüüdisajal on see juba rohkem kui 75 aastat. Samuti taolistes arengumaades nagu Hiina, Honduras, Indoneesia ja Vietnam ületab tõenäoline eluea pikkus 25 aasta võrra selle, mis ta oli vaid neli aastakümmet tagasi. Maailmas jõuab igas kuus miljon inimest 60 aasta künnisele. On üllatav, et maakera kõige kiiremini kasvavat rahvastikurühma ei moodusta praegu mitte noored inimesed, vaid pikaealised — 80-aastased ja vanemad.
”Tõenäolise eluea pikenemine,” sõnab demograaf Eileen Crimmins ajakirjas ”Science”, ”on olnud inimkonna suurimaid saavutusi.” Sama meelt on olnud ÜRO, ning et tõmmata sellele saavutusele tähelepanu, on ta kuulutanud aasta 1999 rahvusvaheliseks eakate inimeste aastaks. (Vt. kasti lk. 3.)
Tarvis on seisukohta muuta
See triumf hõlmab siiski palju enamat kui vaid muutusi inimese tõenäolise eluea pikkuses. Sellega kaasneb ka inimese teisenenud suhtumine vananemisse. On tõsi, et mõte vananemisest teeb ikka veel paljudele inimestele muret, koguni hirmu, sest kõrget iga seostatakse tavaliselt nõdra keha ja manduva intellektiga. Ent vananemist uurivad teadlased rõhutavad, et vanakssaamine ja haigeksjäämine on kaks eri asja. Eri inimestel kulgeb vananemisprotsess võrdlemisi erisuguselt. Uurijate sõnul on kronoloogiline ja bioloogiline vanus isesugused mõisted. (Vt. kasti ”Mis on vananemine?”.) Teisiti öeldes, elu parimad aastad ei pruugi aastate lisandudes veel sugugi möödas olla.
Ehkki sulle tuleb vanust juurde, saad sa tegelikult oma elukvaliteedi parandamiseks üht-teist ette võtta. Tõsi jah, need meetmed ei tee sind nooremaks, küll aga võivad need aidata sul vananedes terveks jääda. Järgmine artikkel käsitleb mõningaid neist meetmetest. Ka siis, kui vananemine ehk polegi praegu sinu tähtsamaid küsimusi, võiks soovitada sul lugemist jätkata, sest üsna pea on ta seda siiski.
[Kast/pildid lk 3]
RAHVUSVAHELINE EAKATE INIMESTE AASTA
”Olles ka ise saanud kuuekümneseks .., hõlmavad eeltoodud statistilised näitajad mindki,” lausus rahvusvahelise eakate inimeste aasta äsjasel väljakuulutamisel ÜRO peasekretär Kofi Annan. Härra Annanil on rohkesti saatusekaaslasi. Teadlased ütlevad, et sajandivahetuseks on paljudes maades igast viiest inimesest üks 60-aastane või vanem. Osa neist vajab hooldust, ent kõik nad vajavad tingimusi, mis võimaldaksid neil säilitada iseseisvuse, eneseväärikuse ja teovõime. Aitamaks poliitikutel tulla toime sellest ”demograafilisest revolutsioonist” tulenevate raskete ülesannetega ning tõstmaks ”ühiskonna silmis eakuse väärtust”, otsustas ÜRO Peaassamblee aastal 1992, et aasta 1999 kuulutatakse rahvusvaheliseks eakate inimeste aastaks. Selle eriaasta juhtmõtteks on ”Suund kõiki vanusegruppe väärtustavale ühiskonnale”.
[Pilt]
Kofi Annan
[Allikaviited]
UN photo
UN/DPI Milton Granti foto
[Kast/pilt lk 4]
MIS ON VANANEMINE?
”Vananemise bioloogiline olemus on äärmiselt ähmane,” ütleb üks teadlane. ”Mitte keegi ei mõista seda täielikult,” tõdeb teine. Ometi on gerontoloogid (vananemist uurivad teadlased) üritanud seda defineerida. Nad ütlevad, et lühidalt öeldes on vananemine inimese kronoloogiline elutsükkel. Ent vananemine on midagi enamat kui aastate lisandumine. Tavaliselt ei kõnelda ju vananevast lapsest, sest vananemine seostub elujõu kahanemisega. Vananemine on lõiv, mida läbielatud aastad inimeselt nõuavad. Mõned inimesed paistavad oma kronoloogilise vanuse kohta üsna noored välja. Selline mõte väljendub kaudselt näiteks selles, kui inimesele öeldakse, et ta ei paista olevat nii vana, kui ta tegelikult on. Eristamaks kronoloogilist vananemist bioloogilisest vananemisest (vananemisest, millega kaasnevad kahjulikud füüsilised muutused), iseloomustavad teadlased bioloogilist vananemist tavaliselt kui raugastumist.
Zooloogiaprofessor Steven N. Austad iseloomustab raugastumist kui ”praktiliselt kõigi kehafunktsioonide pikaldaselt progresseeruvaid degeneratiivseid muutusi”. Ja dr. Richard L. Sprott vananemist uurivast instituudist sõnab, et vananemine on ”elundsüsteemide nende osade aeglaselt kulgev degeneratsioon, mis võimaldavad meil stressoritele adekvaatselt vastata”. Siiski on enamik eksperte ühel meelel selles, et on ikka veel raske anda vananemise selgesõnalist definitsiooni. Molekulaarbioloog dr. John Medina toob ära põhjuse: ”60 triljonist rakust koosnevas inimeses on tema peast kuni varvasteni, valkudest kuni DNA-ni, sünnist surmani käimas tohutul hulgal protsesse, mis aitavad kaasa vananemisele.” Nii polegi midagi imestamisväärset paljude teadlaste arvamuses, et vananemine on ”kõigist bioloogilistest probleemidest keerukaim”.