Miks me vananeme?

„Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli!” (IIOB 14:1)

EHK oled sinagi mõelnud sellele, miks kõik, mis elab, lõpuks ikkagi ära kulub? Igapäevaselt kasutatavad autod ja tolmuimejad lakkavad lõpuks töötamast, mistõttu võib kergesti järeldada, et samamoodi vananevad ja surevad ka loomad. Ent zooloogiaprofessor Steven Austad selgitab: „Elusorganismid on hoopis teistsugused kui masinad. Tegelikult on elusorganisme iseloomustavaid põhinäitajaid ilmselt nende võime end ise parandada.”

See, kuidas inimese organism end pärast vigastust ise parandab, on imepärane, ent organismi igapäevased parandamised on teatud mõttes veelgi imepärasemad. Võtkem näiteks luud. „Luu, mis väljastpoolt vaadates võib näida elutuna, on eluskude, mis kogu täiskasvanuea jooksul end lakkamatult ise lammutab ja taasehitab,” selgitab ajakiri „Scientific American”. „Sellise ülesehitusprotsessi käigus asendub kogu luustik üldjoontes iga 10 aastaga.” Organismi teised osad uuenevad veelgi tihemini. Mõningad inimese naha-, maksa- ja soolestikurakud võivad lausa iga päev uutega asenduda. Inimese organism toodab igas sekundis ligikaudu 25 miljonit asendusrakku. Kui seda ei toimuks ning organismi kõik osad pidevalt ei paraneks ega uueneks, vananeks inimene juba lapseeas.

Tõsiasi, et me ära ei kulu, sai veelgi tähelepanuväärsemaks siis, kui bioloogid hakkasid uurima elusrakkudes sisalduvaid molekule. Rakkude asendumisel uutega peab igal vastsel rakul olema koopia DNA-st, molekulist, milles on valdav osa kogu organismi uuendamiseks vajalikust infost. Mõelda vaid, kui palju kordi on toimunud DNA paljundamine mitte ainult alates iga inimese elu algusmomendist, vaid inimsoo algusest peale! Sellest hämmastavast tõigast arusaamiseks võiks mõelda, mis juhtuks, kui teha dokumendist fotokoopiamasinaga koopia ning sellest omakorda koopia. Korduvate koopiate tegemisel halveneb koopiate kvaliteet, nii et need lõpuks loetamatuks muutuvad. Kuid õnneks inimese DNA kvaliteet tema organismi rakkude korduval jagunemisel ei halvene. Miks? Sest rakkudel on DNA koopiavigade parandamiseks mitmeid mooduseid. Kui see nii poleks, oleks inimsoost juba ammu järel vaid põrm!

Kuna kõik meie organismi osad alates suurematest struktuuridest kuni imetillukeste molekulideni pidevalt uutega asenduvad või paranevad, ei anna kulumine vananemisele täit selgitust. Aastakümnete jooksul organismi arvukad süsteemid parandavad või asendavad endid, igaüks ise moel ja omas tempos. Miks siis lakkavad kõik need enam-vähem ühel ajal talitlemast?

Kas vananemine on programmeeritud?

Miks elab kodukass 20 aastat, kuid sama suur opossum vaid 3 aastat?a Miks elab nahkhiir 20–30 aastat, hiir aga ainult 3 aastat? Miks elab hiidkilpkonn 150 aastat, ent elevant kõigest 70 aastat? Selliseid erinevusi eluea pikkuses ei saa seletada sääraste teguritega nagu toitumine, kehakaal, ajumaht või ainevahetuse tempo. „Encyclopædia Britannica” märgib: „Geneetilise aine koodis kätkevad instruktsioonid, mis määravad ära kindla ea, üle mille konkreetne liik ei saa elada.” Maksimaalne eluiga on programmeeritud geenidesse. Mis aga põhjustab eluea lõpupoole organismi kõigi funktsioonide allakäigu?

Molekulaarbioloog dr John Medina kirjutab: „Näib, et mingid mõistatuslikud signaalid lihtsalt annavad endast teatud ajal märku ning käsivad rakkudel lakata täitmast tavapäraseid täiskasvanuea funktsioone.” Lisaks märgib ta: „Olemasolevad geenid võivad anda rakkudele ja muidugi ka kogu organismile korralduse hakata vananema ning surra.”

Inimese organismi võiks võrrelda ettevõttega, kes on aastakümneid edukalt tegutsenud. Äkitselt lõpetavad selle juhid uute töötajate töölevõtmise ja väljaõpetamise, ei lase enam remontida ja asendada masinaid ega hooldada ja ümber ehitada hooneid. Üsna pea hakkab äri alla käima. Kuid miks loobusid kõik need juhid oma edukast äritegevusest? Samalaadne küsimus vaevab vananemist uurivaid biolooge. Raamat „The Clock of Ages” täheldab: „Olulisimaid ülesandeid vananemisprotsesside uuringute vallas on püüd jõuda selgusele, miks rakud lakkavad paljunemast ning hakkavad surema.”

Kas vananemist on võimalik välistada?

Vananemist nimetatakse „bioloogia keerukaimaks probleemiks”. Aastakümnete pikkuste püüdluste järel pole teaduslikud uuringud suutnud selgitada vananemise põhjust, veel vähem leida sellele ravi. Aastal 2004 avaldas ajakiri „Scientific American” vananemisprotsessi uuriva 51 teadlase hoiatuse. Selles öeldakse: „Mitte ainsamgi praegusel ajal välja pakutud abinõu pole seni veel suutnud inimese vananemist aeglustada ja peatada või sellele tagasikäiku anda.” Olgugi et mõistlik söögisedel ja kehaline liikumine võib parandada tervist ja alandada riski surra enneaegselt mingisse haigusesse, pole miski suutnud pidurdada vananemist. Sellised lõppjäreldused tuletavad meile meelde Jeesuse ütlust, mis on talletatud Piiblisse: „Kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?” (Matteuse 6:27, P 1997).

Edasimineku kohta püüetes leida rohtu vananemise vastu kirjutab molekulaarbioloog Medina kokkuvõtvalt: „Põhiküsimusele, miks me vananeme? me tegelikult vastata ei oska. ... Kuulutanud aastakümneid tagasi sõja vähile, pole me ikka veel selle vastu ravi leidnud. Sealjuures on vananemisprotsess määratult keerukam kui vähktõvega seonduvad mehhanismid.”

Uuringud on viinud olulisele järeldusele

Uuringud elusorganismide funktsioneerimisest ja nende vananemise põhjustest pole purustanud sugugi mitte kõiki pikema eluea lootusi. On neid, kes on oma uuringute põhjal jõudnud möödapääsmatu järelduseni, mis on vananemise mõistmisel ülioluline. Molekulaarbiokeemik Michael Behe kirjutab: „Viimase nelja aastakümne jooksul on nüüdisaegne biokeemia paljastanud raku saladusi. ... Ühispingutuste tulemused uurida rakku – uurida elutegevust molekulaartasandil – osutavad selgelt, valjuhäälselt ja tungivalt kavandatusele.” Keegi on elusorganismid mõistuslikult kavandanud. Muidugi mõista pole Behe esimene sellisele järeldusele jõudja. Mõelnud põhjalikumalt inimorganismi ehitusele, kirjutas muistse aja laulik: „Olen nii kardetavalt imeliselt loodud” (Laul 139:14, P 1997).

Kui kõik elusorganismid on kavandatud, tõstatub huviäratav küsimus: kas Suur Kavandaja Jumal lõigi sellise inimese, kelle eluea pikkus on enam-vähem võrdne paljude loomade omaga, või kas ehk soovib ta, et inimene elaks kauem kui loomad?

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 6]

Me oleme „imeliselt loodud”

[Pilt lk 4, 5]

Kas vananemise põhjuseks on kulumine?

[Pildi allikaviide lk 6]

DNA: foto: www.comstock.com