Kas evolutsioon on fakt?

„EVOLUTSIOON on sama kindel fakt kui see, et päike annab sooja,” kinnitab professor Richard Dawkins, väljapaistev teadlane-evolutsionist. Tõepoolest, eksperimendid ja otsesed vaatlused tõendavad, et päike on tuline. Ent kas eksperimendid ja otsesed vaatlused tõendavad samasuguse kõigutamatu kindlusega ka evolutsiooniõpetuse paikapidavust?

Enne sellele küsimusele vastuse andmist tuleb mõningad seigad selgeks teha. Paljud teadlased on täheldanud, et järglased võivad ajapikku liigisiseselt muutuda. Charles Darwin nimetas seda protsessi „järjestikuse muutlikkusega põlvnevuseks”. Selliseid muutusi on täheldatud otsestel vaatlustel, registreeritud katsetuste käigus ning kasutatud nutikalt ära taime- ja loomaaretajate poolt.a Neid muutusi võib pidada faktiks. Ent teadlased on hakanud kasutama selliste väikeste muutuste kohta terminit „mikroevolutsioon”. Juba see nimi ise viitab sellele, mida teadlased tahavad kinnitada, nimelt et need väiksed muutused on kindlaks tõendiks hoopis teisele nähtusele, mida mitte keegi pole vaadelda saanud ja mida nimetatakse makroevolutsiooniks.

Nagu näha võib, läks Darwin neist vaadeldavatest muutustest palju kaugemale. Oma kuulsas raamatus „Liikide tekkimine” kirjutas ta: „Ma ei pea kõiki eluvorme eraldi looduteks, vaid piiratud hulgal tekkinud elusorganismide otsesteks järglasteks.” Darwin väitis, et tohutu pikkade ajaperioodide vältel arenesid neist algsetest „piiratud hulgal tekkinud elusorganismidest” ehk niinimetatud primitiivsetest eluvormidest tänu „erakordselt väikestele muutustele” maakera miljonid erisugused eluvormid. Evolutsionistid õpetavad, et need väikesed muutused kuhjusid ning tõid esile suuri muutusi, mis olid vajalikud selleks, et kaladest saaksid kahepaiksed ja ahvidest inimesed. Neid arvatavaid suuri muutusi kutsutakse makroevolutsiooniks. Seda teist väidet peavad paljud täiesti vastuvõetavaks. Nad võivad mõelda: miks ei võiks evolutsioon tuua esile suuri muutusi pikkade ajaperioodide vältel, kui väiksed liigisisesed muutused on võimalikud?b

Makroevolutsiooni õpetus põhineb kolmel peamisel eeldusel:

1. Mutatsioonid annavad uute liikide tekkimiseks vajalikku toorainet.c

2. Looduslik valik viib uute liikide moodustumiseni.

3. Fossiilsetesse ladestustesse on talletunud makroevolutsioonilised muutused taimedes ja loomades.

Kas tõendid makroevolutsiooni kohta on nii kindlad, et seda võiks võtta faktina?

Kas mutatsioonid saavad tuua esile uusi liike?

Taimede ja loomade puhul on arvukate ehituslike üksikasjade määrajaks juhendid, mis sisalduvad nende geneetilises koodis – igas rakutuumas paiknevas ehitusplaanis.d Teadlased on avastanud, et mutatsioonid ehk juhuslikud muutused geneetilises koodis võivad taimede ja loomade järglastes kutsuda esile muudatusi. Aastal 1946 väitis Nobeli auhinna võitja ja mutatsioonigeneetika uuringute algataja Hermann Muller: „Selline paljude haruldaste, peaasjalikult tibatillukeste muutuste akumulatsioon pole mitte ainult loomade ja taimede omaduste kunstliku parandamise moodus, vaid mis kaugelt olulisem, just sel teel on toimunud loodusliku valiku juhtimisel bioloogiline evolutsioon.”

Õigupoolest tugineb makroevolutsiooni õpetus väitel, et mutatsioonid võivad lisaks uutele liikidele kutsuda esile ka täiesti uusi taime- ja loomasugukondi. Kas sellist enesekindlat väidet saaks mingil moel testida? Vaadelgem, mida on paljastanud sadakond aastat geneetilisi uuringuid.

1930. aastate lõpus võtsid teadlased entusiastlikult omaks idee, et kui looduslik valik võib juhuslike mutatsioonide kaudu tuua esile uusi taimeliike, siis veelgi efektiivsemalt suudaksid seda kunstlikud ehk inimeste suunatavad valikulised mutatsioonid. „Enamiku bioloogide, aga iseäranis geneetikute ja tõuaretajate seas võttis maad eufooria,” on öelnud intervjuus ajakirjale „Ärgake!” saksa teadlane Wolf-Ekkehard Lönnig Max Plancki Instituudist, kus tegeldakse teadusliku taimearetusega. Millest selline eufooria? Lönnig, kes on pühendanud 28 aastat mutatsioonigeneetika uurimisele, ütleb: „Teadlaste arvates oli jõudnud kätte aeg kujundada traditsioonilised taime- ja loomaaretusmeetodid põhjalikult ümber. Nad mõtlesid, et soodsaid mutatsioone esile kutsudes ja selekteerides suudavad nad luua uusi ja paremaid taimi ja loomi.”e

Ameerika Ühendriikides, Aasias ja Euroopas käivitasid teadlased hästirahastatud uurimisprogrammid, mille raames nad võtsid tarvitusele meetodid, mis tõotasid taimede ja loomade arengut kiirendada. Millised olid siis tulemused pärast 40 aastat intensiivset uurimistööd? „Hoolimata hiigelsuurtest rahalistest kulutustest,” sõnab teadlane Peter von Sengbusch, „osutus üritus tuua kiiritamise teel esile üha produktiivsemaid liike täielikult läbikukkunuks.” Lönnig nendib: „1980. aastatel hajutas teadlaste keskel valitsenud lootused ja eufooria täielik ülemaailmne luhtumine. Läänemaades loobuti mutatsiooniaretusest kui eraldi uurimisharust. Peaaegu kõigi mutantide juures ilmnesid „negatiivsed selektiivsed väärtused”, see tähendab, nad kas surid või olid nõrgemad kui looduslikud variandid.”f

Ühtlasi võimaldavad sadakond aastat üldisi mutatsiooniuuringuid ja 70 aastat konkreetset mutatsiooniaretust teha teadlastel saadud andmete põhjal järeldusi mutatsioonide suutlikkuse kohta tuua esile uusi liike. Uurinud tõendusmaterjali, teeb Lönnig järelduse: „Mutatsioonid ei suuda muuta algseid [taime- või looma]liike täiesti uueks. Selline järeldus on kooskõlas kõigi 20. sajandil tehtud eksperimentide ja mutatsiooniuuringute tulemustega, samuti tõenäosusseadustega. Niisiis näitab korduva varieerumise seadus, et geneetiliselt korralikult eristatavatel liikidel on kindlad piirid, mida juhuslikel mutatsioonidel pole võimalik hüljata või rikkuda.”

Mõelgem ülaltoodud faktide tähendusele. Kui juba põhjaliku ettevalmistusega teadlased ei suuda soodsaid mutatsioone kunstlikult esile tuues ja välja valides luua uusi liike, kas on siis tõenäoline, et mittemõistuslik protsess saaks sellega paremini hakkama? Kuidas siis ikka sai makroevolutsioon aset leida, kui uuringud osutavad sellele, et mutatsioonid ei saa kutsuda esile algsete liikide üleminekut täiesti uuteks?

Kas looduslik valik viib uute liikide tekkimiseni?

Darwin uskus, et tema määratletud looduslik valik eelistab neid eluvorme, mis on keskkonnaga paremini kohastunud, vähem kohastunud eluvormid aga surevad lõpuks välja. Nüüdisaja evolutsionistid õpetavad, et ajal, mil liigid levisid ja eristusid, eelistas looduslik valik neid, kelle geenimutatsioonid tegid neist uuele keskkonnale kõige sobivamad. Evolutsionistid eeldavad, et selle tagajärjel arenesid need eristunud rühmad lõpuks täiesti uuteks liikideks.

Nagu varem märkisime, osutab teaduslik tõendusmaterjal vääramatult sellele, et mutatsioonid ei saa tuua esile täiesti uusi taime- või loomaliike. Milliseid tõendeid evolutsionistid siis toovad, tõestamaks väidet, et looduslik valik kasutab uute liikide esiletoomiseks ära kasulikke mutatsioone? USA Riikliku Teaduste Akadeemia 1999. aasta brošüüris öeldakse: „Eriti mõjusaks näiteks uute liikide tekkimise kohta on Darwini uuritud Galápagose saarte 13 liiki vintlasi, keda kutsutakse ka Darwini vintideks.”

1970. aastatel hakkas teadlasterühm Peter ja Rosemary Granti juhendamisel neid vintlasi uurima ning avastas, et põua-aasta olid paremini üle elanud teistest veidi suurema nokaga vintlased. Seda peeti tähtsaks avastuseks, sest vintlaste 13 liiki eristatakse ennekõike noka suuruse ja kuju järgi. Brošüür jätkab: „Grantid on välja arvestanud, et kui saartel on umbes iga kümne aasta järel põud, võib uusi vintlaste liike tekkida kõigest 200 aastaga.”

Ent selles brošüüris on jäetud märkimata mõningad olulised, kuid kimbatust tekitavad faktid. Põuajärgsetel aastatel hakkasid populatsioonis taas domineerima väiksemate nokkadega linnud. Niisiis kirjutasid Peter Grant ja ülikooli vilistlane Lisle Gibbs aastal 1987 teadusajakirjas „Nature”, et nad olid näinud „looduslikus valikus vastupidist suunda”. Aastal 1991 kirjutas Grant, et iga kord, kui kliima muutub, „toimub populatsioonis loodusliku valiku toimel võnkumisi edasi ja tagasi”. Samuti märkasid teadlased, et mõningad eri liikidest vintlased ristusid ja said järglasi, kel õnnestus paremini ellu jääda kui nende eellastel. Peter ja Rosemary Grant jõudsid järeldusele, et ristumise jätkudes võib olla tagajärjeks see, et kõigest 200 aasta jooksul toimub kahe „liigi” ühtesulamine.

Aastal 1966 kirjutas bioloog-evolutsionist George Christopher Williams: „Pean seda kahetsusväärseks, et kõigepealt töötati loodusliku valiku teooria välja evolutsioonilise muutlikkuse selgitusena. Säilimise ja kohastumise selgitusena on see kaugelt olulisem.” Evolutsiooniteoreetik Jeffrey Schwartz kirjutas aastal 1999, et kui Williamsi järeldused on õiged, võib looduslik valik aidata liikidel muutuvate oludega eksistentsiks vajalikul määral kohaneda, ent „see ei loo mitte midagi uut”.

Darwini vindid pole tõepoolest „mitte midagi uut”. Nad on ikka needsamad vintlased. Ja fakt, et nad ristuvad, seab kahtluse alla mõningate evolutsionistide kasutatavad meetodid liikide määramisel. Lisaks tuleb tänu neile lindudele ilmsiks fakt, et isegi mainekad teaduste akadeemiad ei suuda hoiduda kiusatusest esitada tõendeid iseenese huvidest mõjutatuna.

Kas fossiilsed ladestused tõendavad makroevolutsioonilisi muutusi?

Eelpool mainitud Teaduste Akadeemia brošüür jätab lugejale mulje, et teadlaste leitud fossiilid on vankumatuks tõendiks makroevolutsiooni kohta. Selles teatatakse: „On leitud sedavõrd palju kalade ja kahepaiksete, kahepaiksete ja roomajate, roomajate ja imetajate ning primaatide põlvnemisliini vahevorme, et tihtilugu on raske kategooriliselt väita, kus toimub ühe konkreetse liigi üleminek teiseks.”

Selline enesekindel avaldus on üsna üllatav. Miks? „National Geographic” iseloomustas aastal 2004 fossiilseid ladestusi kui „evolutsioonist tehtud filmi, kus 1000 kaadrist 999 on montaažiruumi põrandal kaotsi läinud”. Kas järelejäänud tuhandikosa „kaadreid” ikka tõendab makroevolutsiooni protsessi? Mida näitavad fossiilsed ladestused tegelikult? Kõigutamatu evolutsionist Niles Eldredge möönab, et nende ladestuste põhjal võib järeldada seda, et pikkade ajaperioodide jooksul „ilmneb enamiku liikide juures vähe evolutsioonilist muutlikkust või puudub see hoopis”.

Seniajani on maailma teadlased kaevanud välja ja katalooginud umbes 200 miljonit suuri ja miljardeid pisikesi fossiile. Paljud teadlased on seda meelt, et see hiigelmahukas ja detailne register osutab sellele, et kõik suuremad loomarühmad ilmusid äkitselt ja jäid praktiliselt muutumatuks, kusjuures paljud liigid kadusid sama äkitselt, kui nad olid välja ilmunud. Teinud ülevaate fossiilsetest jäänustest koosnevast tõendusmaterjalist, kirjutab bioloog Jonathan Wells: „Organismide põlvnemisega ühistest eellastest kaasnenud muutlikkus taime- ja loomariigi, hõimkondade ja klasside tasandil ilmselt ei ole teaduslikult kinnitust leidnud fakt. Otsustades tõendusmaterjali põhjal, mille annavad fossiilid ja molekulaarsüsteemid, pole see isegi mitte teooriana tõsiseltvõetav.”

Evolutsioon – fakt või müüt?

Miks siis on paljud väljapaistvad evolutsionistid kindlal seisukohal, et makroevolutsioon on fakt? Kritiseerinud mõningaid Richard Dawkinsi seletuskäike, kirjutab mõjukas evolutsionist Richard Lewontin, et paljud teadlased on varmad soostuma teaduslike väidetega, mis on tavamõistusele vastuvõetamatud, „oma esmase kohustuse tõttu, kohustuse tõttu toetada materialismi”.g Nagu Lewontin märgib, keelduvad paljud teadlased isegi kaalumast mõistusliku Kavandaja võimalikku olemasolu, sest „ka juba paljalt mõte, et Jumal võiks olemas olla, on teadusele vastuvõetamatu”.

Seoses sellega tuuakse ajakirjas „Scientific American” ära sotsioloog Rodney Starki ütlus: „200 aastat on propageeritud ideed, et kui tahetakse olla teadusinimene, tuleb hoida oma mõistus usuköidikutest vabana.” Edasi märgib ta, et teaduslikes kõrgkoolides „hoiavad religioossed inimesed oma suu kinni”, samal ajal kui „mittereligioossed inimesed neid diskrimineerivad”. Starki sõnab, et „kõrgemates [teadus]ringkondades saab inimese mittereligioossus tasustatud”.

Kui nõustuda makroevolutsiooni õpetuse paikapidavusega, tuleks uskuda ka seda, et agnostitsistlikud või ateistlikud teadlased ei lase oma isiklikel tõekspidamistel mõjutada teaduslike avastuste tõlgendusi. Tuleks uskuda, et mutatsioonid ja looduslik valik on toonud esile kõik keerukad eluvormid, hoolimata faktist, et miljardite mutatsioonide sajandipikkune teaduslik uurimine näitab, et mutatsioonid ei ole kujundanud mitte ainsastki korralikult määratletud liigist midagi täiesti uut. Tuleks uskuda, et kõik elusorganismid on järk-järgult arenenud ühisest eellasest, hoolimata faktist, et fossiilsed ladestused osutavad vääramatult sellele, et valdav osa taimi ja loomi ilmus äkitselt ega arenenud teisteks liikideks ka mitte lõpmatult pikkade ajaperioodide jooksul. Kas sedasorti usk tundub rajanevat faktil või hoopis müüdil?

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 15]

„Mutatsioonid ei suuda muuta algseid [taime- või looma]liike täiesti uueks”

[Väljavõte lk 16]

Parimal juhul näitavad Darwini vindid seda, et liigid suudavad muutuvate kliimaoludega kohastuda

[Väljavõte lk 17]

Fossiilsed ladestused osutavad sellele, et kõik suuremad loomarühmad ilmusid äkitselt ja jäid praktiliselt muutumatuks

[Teabegraafika lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KUIDAS ORGANISME KLASSIFITSEERITAKSE

Organismid klassifitseeritakse järjest laiematesse üksustesse alates konkreetsetest liikidest kuni riikideni.h Võrrelgem näiteks allpool toodud inimeste ja äädikakärbeste klassifikatsiooni.

INIMESED ÄÄDIKAKÄRBSED

Liigid sapiens melanogaster

Perekond Homo Drosophila

Sugukond Hominiidid Kõdukärblased

Selts Esikloomalised Kahetiivalised

Klass Imetajad Putukad

Hõimkond Keelikloomad Lülijalgsed

Riik Loomad Loomad

[Allmärkus]

[Allikaviide]

Tabel põhineb Jonathan Wellsi raamatul „Icons of Evolution–Science or Myth? Why Much of What We Teach About Evolution Is Wrong”

[Pildid lk 15]

Ehkki äädikakärbse mutant (ülal) on väärarenguline, on ta ikkagi äädikakärbes

[Allikaviide]

© Dr. Jeremy Burgess/Photo Researchers, Inc.

[Pildid lk 15]

Eksperimendid taimemutatsioonidega näitasid ikka ja jälle, et uut tüüpi mutantide arv kahanes pidevalt, samas kui sama tüüpi mutante tuli korduvalt esile (siin näidatud mutandil on suuremad õied)

[Pildi allikaviide lk 13]

Kasutatud: Mrs. J. M. Cameroni foto/ U.S. National Archives photo

[Piltide allikaviide lk 16]

Vintide pead: © Dr. Jeremy Burgess/ Photo Researchers, Inc.

[Piltide allikaviited lk 17]

Dinosaurus: © Pat Canova/Index Stock Imagery; fossiilid: GOH CHAI HIN/AFP/Getty Images