Evolutsioon — müüdid ja faktid

”Evolutsioon on sama kindel fakt kui see, et päike annab sooja,” kinnitab professor Richard Dawkins, väljapaistev evolutsiooniteadlane.¹⁶ Tõepoolest, eksperimendid ja otsesed vaatlused tõendavad, et päike on tuline. Ent kas eksperimendid ja otsesed vaatlused tõendavad samasuguse kõigutamatu kindlusega ka evolutsiooniõpetuse paikapidavust?

Enne sellele küsimusele vastamist tuleks meil selgitada üht asja. Paljud teadlased on täheldanud, et elusorganismide järglased võivad aja jooksul veidi muutuda. Koeratõugude aretajad saavad oma loomi näiteks valikuliselt paaritada, nii et lõpuks on järglastel lühemad jalad või pikem karv kui nende esivanematel.a Mõningad teadlased on hakanud kasutama selliste väikeste muutuste kohta terminit ”mikroevolutsioon”.

Ent evolutsionistid õpetavad, et väikesed muutused kuhjusid miljardite aastate jooksul tasapisi ning põhjustasid suuri muutusi, mis olid vajalikud selleks, et kaladest saaksid kahepaiksed ja ahvilaadsetest loomadest inimesed. Neid arvatavaid suuri muutusi kutsutakse makroevolutsiooniks.

Näiteks Charles Darwin õpetas, et väiksed muutused, mida võime täheldada, lubavad arvata, et võimalikud on ka palju suuremad muutused — mida aga pole mitte keegi täheldanud.¹⁷ Ta väitis, et tohutu pikkade ajaperioodide vältel arenesid neist algsetest niinimetatud primitiivsetest eluvormidest tänu ”erakordselt väikestele muutustele” maakera miljonid erisugused eluvormid.¹⁸

Paljud peavad sellist väidet loogiliseks. Nad võivad mõelda: miks ei saaks evolutsioon tuua esile suuri muutusi pikkade ajaperioodide vältel, kui väiksed liigisisesed muutused on võimalikud?b Kuid tegelikult põhineb evolutsiooniõpetus kolmel müüdil. Mõelgem järgnevale.

1. müüt. Mutatsioonid annavad uute liikide tekkimiseks vajalikku toorainet. Makroevolutsiooni õpetus tugineb väitel, et mutatsioonid ehk juhuslikud muutused taimede ja loomade geneetilises koodis võivad lisaks uutele liikidele kutsuda esile ka täiesti uusi taime- ja loomasugukondi.¹⁹

Faktid. Taimede ja loomade puhul on arvukate ehituslike üksikasjade määrajaks juhendid, mis sisalduvad nende geneetilises koodis — igas rakutuumas paiknevas ehitusplaanis.c Teadlased on avastanud, et mutatsioonid võivad põhjustada taimede ja loomade järglastes muudatusi. Ent kas mutatsioonid tõepoolest tekitavad täiesti uusi liike? Mis on sajandipikkuste geneetiliste uuringute valdkonnas selgunud?

1930. aastate lõpus võtsid teadlased entusiastlikult omaks uue idee. Nad juba olid arvamusel, et looduslik valik — protsess, mille käigus keskkonnaga kõige paremini kohastunud organism kõige tõenäolisemalt ellu jääb ja järglasi annab — võib juhuslike mutatsioonide kaudu tekitada uusi taimeliike. Seetõttu arvasid nad nüüd, et veelgi efektiivsemalt suudaksid seda indutseeritavad ehk inimeste suunatavad valikulised mutatsioonid. ”Enamiku bioloogide, aga iseäranis geneetikute ja tõuaretajate seas võttis maad eufooria,” kirjutab saksa teadlane Wolf-Ekkehard Lönnig Max Plancki Instituudist, kus tegeldakse teadusliku taimearetusega.d Millest selline eufooria? Lönnig, kes on pühendanud umbes 30 aastat taimede mutatsioonigeneetika uurimisele, ütleb: ”Teadlaste arvates oli jõudnud kätte aeg kujundada traditsioonilised taime- ja loomaaretusmeetodid põhjalikult ümber. Nad mõtlesid, et soodsaid mutatsioone esile kutsudes ja selekteerides suudavad nad luua uusi ja paremaid taimi ja loomi.”²⁰ Tegelikult loodeti luua täiesti uusi liike.

Ameerika Ühendriikides, Aasias ja Euroopas käivitasid teadlased hästirahastatud uurimisprogrammid, mille raames nad võtsid tarvitusele meetodid, mis tõotasid taimede ja loomade arengut kiirendada. Millised olid siis tulemused pärast enam kui 40 aastat intensiivset uurimistööd? ”Hoolimata hiigelsuurtest rahalistest kulutustest,” sõnab teadlane Peter von Sengbusch, ”osutus üritus luua kiiritamise teel [kutsumaks esile mutatsioone] üha produktiivsemaid liike üldiselt läbikukkunuks.”²¹ Lönnig nendib: ”1980. aastatel hajutas teadlaste keskel valitsenud lootused ja eufooria täielik ülemaailmne luhtumine. Läänemaades loobuti mutatsiooniaretusest kui eraldi uurimisharust. Peaaegu kõik mutandid ... kas surid või olid nõrgemad kui looduslikud variandid.”e

Ühtlasi võimaldavad sadakond aastat üldisi mutatsiooniuuringuid ja 70 aastat konkreetset mutatsiooniaretust teha teadlastel saadud andmete põhjal järeldusi mutatsioonide suutlikkuse kohta tuua esile uusi liike. Uurinud tõendusmaterjali, teeb Lönnig järelduse: ”Mutatsioonid ei suuda muuta algseid [taime- või looma]liike täiesti uueks. Selline järeldus on kooskõlas kõigi 20. sajandil tehtud eksperimentide ja mutatsiooniuuringute tulemustega, samuti tõenäosusseadustega.”

Kas siis saab üks elusorganismi liik areneda mutatsioonidest tingituna täiesti uueks liigiks? Tõendid ütlevad ”ei!”. Uuringud viisid Lönnigi järeldusele, et ”geneetiliselt korralikult eristatavatel liikidel on kindlad piirid, mida juhuslikel mutatsioonidel pole võimalik rikkuda või ületada”.²²

Mõelgem ülaltoodud faktide tähendusele. Kui juba põhjaliku ettevalmistusega teadlased ei suuda soodsaid mutatsioone kunstlikult tekitades ja välja valides luua uusi liike, kas on siis tõenäoline, et mittemõistuslik protsess saaks sellega paremini hakkama? Kuidas siis ikka sai makroevolutsioon aset leida, kui uuringud osutavad sellele, et mutatsioonid ei saa põhjustada algsete liikide üleminekut täiesti uuteks?

2. müüt. Looduslik valik on viinud uute liikide moodustumiseni. Darwin uskus, et tema määratletud looduslik valik eelistab neid eluvorme, mis on keskkonnaga paremini kohastunud, vähem kohastunud eluvormid aga surevad lõpuks välja. Nüüdisaja evolutsionistid õpetavad, et liikide levides ja isoleerituks jäädes eelistas looduslik valik neid, kelle geenimutatsioonid tegid neist uuele keskkonnale kõige sobivamad. Evolutsionistid eeldavad, et selle tagajärjel arenesid need isoleeritud rühmad lõpuks täiesti uuteks liikideks.

Faktid. Nagu varem märkisime, osutab teaduslik tõendusmaterjal vääramatult sellele, et mutatsioonid ei saa põhjustada täiesti uusi taime- või loomaliike. Milliseid tõendeid evolutsionistid siis toovad, tõestamaks väidet, et looduslik valik kasutab uute liikide esiletoomiseks ära kasulikke mutatsioone? USA Riikliku Teaduste Akadeemia (NAS) 1999. aasta brošüüris viidatakse Darwini uuritud Galápagose saarte 13 vindiliigile, keda kutsutakse ka Darwini vintideks.²³

1970. aastatel hakkas Princetoni ülikooli teadlasterühm Peter ja Rosemary Granti juhendamisel neid vinte uurima ning avastas, et põua-aasta olid saartel paremini üle elanud teistest veidi suurema nokaga vindid. Seda peeti tähtsaks avastuseks, sest vintlaste 13 liiki eristatakse ennekõike noka suuruse ja kuju järgi. NAS-brošüür jätkab: ”Grantid on välja arvestanud, et kui saartel on umbes iga kümne aasta järel põud, võib uusi vintlaste liike tekkida kõigest 200 aastaga.”²⁴

Ent selles brošüüris on jäetud märkimata, et põuajärgsetel aastatel hakkasid populatsioonis taas domineerima väiksemate nokkadega vindid. Teadlased leidsid, et saare kliima muutudes domineerisid ühel aastal pikemate nokkadega vindid, kuid hiljem lühemate nokkadega vindid. Samuti märkasid teadlased, et mõningad eri ”liiki” vindid ristusid ja said järglasi, kel õnnestus paremini ellu jääda kui nende eellastel. Jõuti järeldusele, et ristumise jätkudes võib olla tagajärjeks see, et toimub kahe ”liigi” ühtesulamine.²⁵

Kas siis ikka moodustub loodusliku valiku toimel täiesti uusi liike? Aastakümneid tagasi hakkas evolutsioonibioloog George Christopher Williams kahtlema, kas see ikka on loodusliku valiku võimuses.²⁶ Evolutsiooniteoreetik Jeffrey Schwartz kirjutas aastal 1999, et looduslik valik võib aidata liikidel muutuvates oludes eksistentsiks vajalikul määral kohaneda, ent see ei loo mitte midagi uut.²⁷

Darwini vindid pole tõepoolest ”mitte midagi uut”. Nad on ikka needsamad vindid. Ja fakt, et nad ristuvad, seab kahtluse alla mõningate evolutsionistide kasutatavad meetodid liikide määratlemisel. Lisaks tuleb nende lindudega seotud info kaudu ilmsiks fakt, et isegi mainekad teaduste akadeemiad ei suuda hoiduda kiusatusest esitada tõendeid iseenese huvidest mõjutatuna.

3. müüt. Fossiilsed ladestused tõendavad makroevolutsioonilisi muutusi. Teaduste Akadeemia eespool mainitud brošüür jätab lugejale mulje, et teadlaste leitud fossiilid on vankumatuks tõendiks makroevolutsiooni kohta. Selles teatatakse: ”On leitud sedavõrd palju kalade ja kahepaiksete, kahepaiksete ja roomajate, roomajate ja imetajate ning primaatide põlvnemisliinide vahevorme, et tihtilugu on raske kategooriliselt väita, kunas toimub ühe konkreetse liigi üleminek teiseks.”²⁸

Faktid. Selline enesekindel brošüüris tehtud avaldus on üsna üllatav. Miks? Kõigutamatu evolutsionist Niles Eldredge möönab, et nende ladestuste põhjal ei saa järeldada muutuste järkjärgulist akumuleerumist, vaid hoopis seda, et pikkade ajaperioodide jooksul ”ilmneb enamiku liikide juures vähe evolutsioonilist muutlikkust või puudub see hoopis”.f²⁹

Seniajani on maailma teadlased kaevanud välja ja katalooginud umbes 200 miljonit suuri ja miljardeid pisikesi fossiile. Paljud teadlased on seda meelt, et see hiigelmahukas ja detailne register osutab sellele, et kõik suuremad loomarühmad ilmusid äkitselt ja jäid praktiliselt muutumatuks, kusjuures paljud liigid kadusid sama äkitselt, kui olid välja ilmunud.

Miks siis on paljud väljapaistvad evolutsionistid kindlal seisukohal, et makroevolutsioon on fakt? Mõjukas evolutsionist Richard Lewontin kirjutab otsekoheselt, et paljud teadlased on varmad soostuma veel tõestamata teaduslike väidetega ”oma esmase kohustuse tõttu, kohustuse tõttu toetada materialismi”.g Paljud teadlased keelduvad isegi kaalumast mõistusliku Kavandaja võimalikku olemasolu, sest ”juba paljalt mõte, et Jumal võiks olemas olla, on [neile] vastuvõetamatu”, märgib Lewontin.³⁰

Seoses sellega tuuakse ajakirjas ”Scientific American” ära sotsioloog Rodney Starki ütlus: ”200 aastat on propageeritud ideed, et kui tahetakse olla teadusinimene, tuleb hoida oma mõistus usuköidikutest vabana.” Edasi märgib ta, et teadusülikoolides ”hoiavad religioossed inimesed oma suu kinni”.³¹

Kui nõustuda makroevolutsiooni õpetuse paikapidavusega, tuleks uskuda ka seda, et agnostitsistlikud või ateistlikud teadlased ei lase isiklikel tõekspidamistel mõjutada oma tõlgendusi teaduslike avastuste kohta. Tuleks uskuda, et mutatsioonid ja looduslik valik on toonud esile kõik keerukad eluvormid, seda hoolimata sajandipikkustest teaduslikest uuringutest, mis näitavad, et mutatsioonid ei ole kujundanud mitte ainsastki korralikult määratletud liigist midagi täiesti uut. Tuleks uskuda, et kõik elusorganismid on järk-järgult arenenud ühisest eellasest, hoolimata faktist, et fossiilsed ladestused osutavad vääramatult sellele, et valdav osa taimi ja loomi ilmus äkitselt ega arenenud teisteks liikideks ka mitte lõpmatult pikkade ajaperioodide jooksul. Kas sedasorti usk tundub rajanevat faktidel või hoopis müütidel? Evolutsiooniküsimus ongi tegelikult usuasi.