Milleks taotleda õiglust?
ENNE Veeuputust vägivaldses maailmas oli üks mees teistest erinev. See mees oli Noa. Tema ja ta perekond käis Jumalaga, kuigi ülejäänud inimkond ignoreeris Teda. Tulemuseks oli, et „Noa oli üks õiglane mees” neil kurjadel aegadel ja temast sai sõnakuulmatutele maailma inimestele „õiglusekuulutaja”. — 1. Moosese 6:9; 2. Peetruse 2:5; NW.
Umbes 56. aastal meie ajaarvamise järgi oli Paulus Kaisareas vangis. Kui ta oma vangikongist maavalitseja Feeliksi ette viidi, kasutas Paulus ära võimaluse kuulutada sellele kõrgele Rooma ametnikule. Mis oli tema sõnade tuum? „Ta kõneles õiglusest ja enesevalitsemisest ja tulevasest kohtust.” (Apostlite teod 24:25, NW) Jah, Paulus oli samuti õiglusekuulutaja.
Huvi, mida need kaks Jumalale ustavat teenijat näitasid õigluse vastu, oli kindlasti kohane. Jehoova on „õiglane Jumal ja päästja”. (Jesaja 45:21) Seepärast ütleb inspireeritud õpetussõna meile: „Õela tee on Jehoova meelest hirmus, aga ta armastab õiguse [„õigluse”, NW] nõudjat!” (Õpetussõnad 15:9) Kõik Jumala sulased peavad taotlema õiglust.
Tänapäeval on paraku paljudel hooletu suhtumine mainitud omadusse. Nad ütlevad: „Ma ei tee oma ligimesele halba, niisiis olen kindel, et ma meeldin Jumalale.” Samuti võivad nad väita: „Õigluse poole on palju teeradu. Niikaua, kuni ma olen oma religioonis siiras, on kõik hästi.” Kas sa mõtled, et selline loid suhtumine on Jumalale vastuvõetav?
Teised võivad esitada teistsuguseid väiteid. Nad võib-olla teavad Pauluse sõnu: „Me oleme kuulutatud õiglaseks usu tagajärjel.” (Roomlastele 5:1, NW) Seda silmas pidades võivad nad küsida: „Kuidas kristlased, kes on juba õiglaseks kuulutatud, peaksid pidevalt õiglust taotlema?” Kuidas sina vastaksid sellisele küsimusele?
Õigluse Jumal
Vastavalt sõnaraamatule on õiglus moraalne õigsus, õigus, harmoonia Jumala või moraalse seadusega. Kuna Jehoova on õigluse Jumal, siis peab igaüks, kes soovib temale meeldida, olema huvitatud sellest elulisest tähtsast omadusest. „Jehoova on õiglane,” ütles laulukirjutaja. „Ta armastab õigust [„õiglasi tegusid”, NW]; õiged saavad näha ta palet!” (Laul 11:7; 5. Moosese 32:4) Apostel Peetrus ütles: „Jehoova silmad on õiglaste peal ja tema kõrvad on nende anumise poole.” — 1. Peetruse 3:12, NW.
Järelikult ei või me olla selles asjas hooletud, nagu paljud juudid olid. Paljud neist olid kahtlemata korralikud inimesed, kes ei teinud oma ligimestele halba. Nad olid oma religioonis ka siirad — isegi innukad. Aga esimesel sajandil suurem osa neist ei olnud Jumala silmis õiglased. Paulus ütles: „Sest ma annan neile tunnistuse, et neil on innukust Jumala suhtes; kuid mitte vastavalt täpsele tundmisele; sest kui nad ei tea Jumala õiglust ja püüavad üles seada oma õiglust, siis ei ole nad alistunud Jumala õiglusele.” — Roomlastele 10:2, 3, NW.
Milles juudid eksisid? Paulus ütleb, et nad ei taotlenud õiglust vastavalt täpsele tundmisele. Nende hoiatav näide räägib meile, et pole küllalt ainult meeldivast isiksusest ja vältimisest teha halba. Ka näitab see, et õigluse poole ei ole mitut erinevat teerada. Kindlasti oli apostlite päevil enamiku juutide poolt valitud teerajaga midagi valesti. Me saame edukalt õiglust taotleda ainult siis, kui kuulame Jumalat. Õpetussõnade raamat ütleb: „Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad, siis sa mõistad õiglust ja õigust, ja seda, mis õige on — kõiki häid teid!” — Õpetussõnad 2:1, 9.
Õigluse tee
Moosesest kuni Jeesuseni oli õiglus ühenduses kuuletumisega Jumala käskudele, nagu on kirja pandud Moosese Seaduses. Kuna ebatäiuslikud iisraellased ei olnud võimelised hoiduma nende käskude vastu patustamisest, pidid nad ohverdama ohvreid ja patuohvreid, mis olid Seaduse järgi määratud nende süü lepitamiseks. Mooses ütles iisraellastele: „Ja see on meile õiguseks [„õigluseks”, NW], kui me täidame hoolsasti kõiki neid käske Jehoova, meie Jumala ees, nagu ta meid on käskinud!” — 5. Moosese 6:25.
Paljude sajandite jooksul polnud kedagi, kes oleks Seadust täiuslikult täitnud. Sellele vaatamata püüdsid paljud selle kaudu siiralt õiglust taotleda ja Piibel räägib mõnedest neist kui õiglastest. Näiteks Ristija Johannese vanemate kohta on öeldud, et nad olid „õiglased Jumala ees, sest nad käisid laitmatult vastavalt kõigile Jehoova käskudele ja seaduslikele nõuetele”. — Luuka 1:6, NW.
Jeesus aga avas uue tee õigluse taotlemiseks. Ta pidas Moosese Seadusest täiuslikult kinni — ta oli ainus inimene, kes seda kunagi tegi. Jeesus suri piinapostil ja Jehoova võttis vastu tema täiusliku elu väärtuse kui inimkonna lunastuse. Sellest peale polnud ohverdamised Seaduselepingu all enam vajalikud. Jeesuse täiuslik ohver kattis kõigi õiglase südamega inimeste patud. — Heebrealastele 10:4, 12.
Tõelised kristlased kuulutatakse õiglaseks
Nii on Jeesuse surmast ja ülestõusmisest peale õiglus olnud seotud usu ülesnäitamisega sellesse õiglasesse Jumala Poega. (Johannese 3:16) Samal ajal kui Pauluse päevadel õigeks peetud juudid ei saavutanud õiglust, sest nad põlgasid täpset tundmist Jeesuse kohta, loeme ustavatest kristlastest: „[Nad] kuulutatakse õiglaseks tema ärateenimata lahkuse kaudu Kristus Jeesuse poolt makstud lunastusel põhineva vabastamise läbi.” — Roomlastele 3:24, NW.
Kontekstis käivad need sõnad otseselt võitud kristlaste kohta, kes oma usu tõttu Jeesuse ohvrisse kuulutatakse õiglaseks väljavaatega olla Kristuse kaaspärijad taevases Kuningriigis. Ent tänapäeval, nagu apostel Johannes seda ette nägi, on tulnud esile suur rahvahulk maise lootusega kristlasi. Ka nemad näitavad üles usku lunastusse. Nad ’pesevad oma rüüd ja teevad oma rüüd valgeks Talle veres’ ja kuulutatakse nõnda õiglaseks kui Jumala sõbrad väljavaatega elada üle suur viletsus. — Ilmutuse 7:9, 14; võrdle Jakoobuse 2:21—26, NW.
Taotle pidevalt õiglust
Pane tähele, et õigluse taotlemine ei lõpe meie usuga Jeesusesse. Timoteos oli pühendunud, võitud kristlane juba palju aastaid, kui Paulus kirjutas talle järgmised sõnad: „Taotle õigust [„õiglust”, NW] jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust.” (1. Timoteosele 6:11, 12; 2. Timoteosele 2:22) Mispärast pidi Timoteos „taotlema õiglust”, kui Jumal oli teda juba õiglaseks kuulutanud?
Sellepärast, et sõna „õiglane” on Piiblis kasutatud ka palju laiemas tähenduses, viidates kellelegi, kes elab ausat, moraalset elu ja teeb oma parima Jumala käskudele kuuletumises. Selles tähenduses olid Ristija Johannese vanemad õiglased. (Luuka 1:6, NW) Samal moel olid õiglased ka Jeesuse kasuisa Joosep ja Joosep Arimaatiast. (Matteuse 1:19; Luuka 23:50) Fakt, et kristlased on kuulutatud õiglaseks, ei võta ära nende vastutust taotleda õiglust ülaltoodud tähenduses. Tõepoolest, iga kristlane, kes lakkaks elamast ausat, moraalset elu või ei peaks Jumala käske, kaotaks Jehoova ees ka oma õiglase seisundi.
Õigluse taotlemine on väljakutse
Õigluse taotlemine on väljakutse. Miks? Sest me kõik oleme ebatäiuslikud ja meil on tugev kalduvus ebaõiglusele. (1. Moosese 8:21; Roomlastele 7:21—23) Pealegi me elame maailmas, mis õhutab ebaõiglasi mõtteid ja tegusid ja mis on Kurat-Saatana, „tigeda” juhtimise all. (1. Johannese 5:19; 2. Korintlastele 4:4) Pole ime, et kui Paulus kirjutas Timoteosele, seostas ta õigluse taotlemise ’hea usuvõitluse võitlemisega’. — 1. Timoteosele 6:11, 12, NW.
Kas me võime olla edukad selles ’heas võitluses’? Jah, kuid ainult siis, kui me arendame südamesttulevat armastust Jehoova normide vastu ja vihkamist halva vastu. Piibel ütleb Jeesuse kohta: „Sa armastad õiglust ja vihkad seadusetust.” (Heebrealastele 1:9, NW) Meil peaks olema samasugune suhtumine: tugev soov kasvatada armastust selle vastu, mis on meelepärane Jumalale, ja tülgastust kõige selle vastu, mis talle ei meeldi.
Samal ajal peaksime meeles pidama, et õigluse taotlemine pole võistlus. Kui me näime endile mõnedest teistest paremad või oleme oma õigluse üle uhked, siis me sarnaneme juudi variseridega. (Matteuse 6:1—4) Neil, kes edukalt taotlevad õiglust, on tõeliselt alandlik suhtumine endasse, ’arvates üksteist ülemaks kui iseennast’. — Filiplastele 2:3.
Paulus tõstis esile piibliuurimise tähtsust õigluse taotlemises, kui ta kirjutas: „Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses [„distsiplineerimiseks õigluses”, NW].” (2. Timoteosele 3:16; meie kursiiv.) Kui me uurime Piiblit ja viibime kristlikel koosolekutel, kus arutatakse Piiblit, saame õigluses välja õpetatud. Piibel võib kujundada meid nii, et me riietume ’uue isiksusega, mis on loodud tõelises õigluses ja lojaalsuses’. — Efeslastele 4:24, NW.
Kui õiglus saab meie lahutamatuks osaks, siis me tõeliselt vihkame seadusetust. Me pole ahvatletud otsima selle maailma halba seltsingut. (1. Korintlastele 15:33, NW) Me pole mõjutatud armastama selle maailma asju või kohanema selle maailma materialistlike väärtustega. (Õpetussõnad 16:8; 1. Timoteosele 6:9, 10; 1. Johannese 2:15—17) Kindlasti ei ahvatle meid amoraalne ning vägivaldne meelelahutus, mis on tänapäeval nii laialt kättesaadav. — Efeslastele 5:3, 4.
Õigluse õnnistused
Jah, taotleda Jehoova viisil õiglust on väljakutse, kuid võitlus on seda väärt. Miks? Sest see juhib meid isikliku vahekorra nautimisele Jehoovaga. Kui märkimisväärne eesõigus! Piibel ütleb meile: „[Jehoova] õnnistab õiglase eluaset!” „Jehoova on õelatest kaugel, aga ta kuuleb õigete [„õiglaste”, NW] palveid!” (Õpetussõnad 3:33; 15:29) Lisaks tuleme rikkalikule Jehoova eesmärkide mõistmisele. „Aga õigete [„õiglaste”, NW] rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud!” — Õpetussõnad 4:18.
Piibel tõotab õigluse otsijatele kaitset, kui see ebaõiglane asjadesüsteem jõuab lõpule. „Otsige Jehoovat, kõik alandlikud maal, kes teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Jehoova vihapäeval!” (Sefanja 2:3) Seejärel pakub Piibel neile, kel on maine lootus, tõeliselt imelist väljavaadet: „Õiged [„õiglased”, NW] pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” — Laul 37:29.
Millised imelised põhjused õigluse taotlemiseks! Nagu Jumal ise ütleb: „Kes taotleb õigust [„õiglust”, NW] ja headust, leiab elu, õigluse ja au!” — Õpetussõnad 21:21.